Ma olen täna emotsionaalne.
On kindlasti olemas selline asi nagu sünnipäevabluus. See aeg aastas, kus vaadatakse: tagasi, edasi, enda sisse… Kus ma olen? Mis ma aasta tagasi plaanisin? Kes ma aasta pärast olen? Kuidas ma jätkan seda, mida ma täna teen?
Ja miks?
Eelmisel sünnipäeval olin Gotlandi saarel lastega, jalad meres, korjasime kive (jah, kive!). Pärast jooksime laevale, kotid ja seelikusabad kive täis. Oli selline päev, kus teadsin, et mõned vanad suhted on teisenenud ja uued hingused on õhus, aga mis täpselt juhtuma hakkab, muidugi ei teadnud. (Kui keegi väidab, et ta teab oma aasta plaane ette, siis ma ikka mõtlen, et jumal naerab, kui inimene plaane teeb…)
Ma tahtsin tegelikult homseks minna Mikk Sarve loitsu-õpituppa, aga Anna ei lubanud (Anna on samal päeval sündinud kui mina…) ja ma sain aru, et see on vaid mõni või mõniteist aastat elus, kui su laps tahab sind oma sünnipäevale… Niisiis ma lähen batuudikeskusse, siis saadan Anna koos issiga reisile… Ja siis olen. Lihtsalt olen. Kuni tuleb jälle uus hommik.
„Las ma hoian sinust kinni, kui ma magan,” ütleb Maria ja klammerdub mu külge. Kügelen siin kirjutada tema voodis. On hea tunne – tajuda end osana maatriksist. Mind on talle vaja, mind on väga paljudele vaja.
Ma olen järjest valinud seda, et ma ei karda ja lähen edasi ebamugavamat põnevamat teed,teen teoks asjad, millele näen vihjeid. Kokkuvõttes võiks öelda, et mu elu on praegu üsna raske. Üks mu pooleli jäänud romaan kord rääkis sellest, kuidas kusagil teises plaanis – unenägudes kohtudes, reaalelus ülesandeid võttes – tehakse elu eksameid. Minul on praegu käes üks selle elu olulisemaid eksameid.
Ja olen üksi. Keset tegemata tööde liste.
Sõnu ei olegi. Mõtlesin, mis sõnadega siin midagi öelda.
Ma tahtsin öelda, et ma olengi üksi.
Me oleme Justiniga ära lahutaud abielu juba mõnda aega tagasi ja me oleme edasi sõbrad. Ma olen näiteks tema uue raamatu toimetaja.
Aga ma olen baasiliselt üksi. Oma kividega. Ja laste maailmas on hea, seal kaob see üksildus ära. Mõtlen, kui saakski elus olla nii, et oled vaid kividega või vaid lastega. Ja juttudega.
Aga ma pean – hetkel – olema funktsioneeriv täiskasvanu. Välja arvutama selle raha, mis ma olen kividesse pannud, ja tegema firmat, ja kirjutama valmis alustatud raamatud.
Kui tundub, et kõik pole võimalik,siis tuleb mõelda „enesedstsipliin”, või siis „delegeeri”. Või siis hoopis „let it all go”? Need on fraasid, mis mu peas tantsivad.
Lubasime kord Justiniga (teineteisele ja paarile lähedasele), et hoiame lihtsalt kinni selle uudise, et me pole abielus. Aga täna keset päikeselist maanteed sõites sain ma aru, et see on valetamine. See on üks asi, miks mu sees kraabib. Ma ei taha valetada. Iga kord – juba väga kaua aega – olen ma valinud tõe rääkimist. Mismoodi ma saan teile silma vaadata, kes minu kaudu talle oma suvetervisi saadavad. Mulle aitab.
Sõnu on ikka kuidagi vähe. Olen hajevil. Kummaline olemine, raske öelda, kas see on enesekeskne või maailma täiesti laiali killustunud.
Niisiis, 42.
Selge see, et ees ootab huvitav aasta. On asju, mida enamvähem võib väita, näiteks et ma ei koli Tartust ära. Või et ma ei osale presidendivalimistel. Või et ma ei tee soomuutmisoperatsiooni. Või et…
Hahaa, absurd. mulle hakkas tunduma, et mitte midagi ei saa väita. Kõik, mida sa sõnadega puutud, muutub tobedalt tähenduslikuks ja hakkab iseenese vastu töötama, sosistades meelitavalt: mmm, why not?
Kui kõik on kuidagi absurdne, siis tuleb tagasi minna algse juurde.
Näiteks ema. Sünnipäevadel mõtlen palju oma emale. Sel kellaajal juba sünnitus käis. Ma tulin varahommikul. Olin esimene laps ja tal oli veel aega, ta kirjutas mulle juba enne sündimist. Mu ema oli suur kirjutaja, kahjuks vaid pisike osa neist asjadest on alles, jäid kunagi tulle.
Minu eelmise aasta lemmikaeg oli august, kui ma lihtsalt läksin maale ja jäin sinna ja hakkasin paberitükkidele kirjuama enda „aja loo” sarja raamatut. Kirjutasin emast ka täitsa palju, aga edasi… kõik jäi pooleli, sest tuli imelik sügis, ja talv, ja kevad… Läks ametlik abielu ja tulid kivid. Ju neid siis on vaja, et nad niimoodi minu kaudu siia tulid ja nõudsid, et nendega tegeletaks. Ma armastan neid ja ma pingutan, et see armastus teisteni tuua.
Aga mitu vana asja jäi ju ripakile.
Kas ma saan selle aja tagasi, et jälle kirjutada?
Fred (Jüssi) helistas täna, ja mul sai telefon just siis tühjaks. Kas ma saan aja, et teda maale kutsuda ja seal olla ja üks 20 a tagasi alustatud raamat lõpuni viia? „Kõnelused Frediga”, üks neist mu sajast plaanist.
Ma palun vägesid mu ümber, et mul lastaks see elu eksam ära teha ja et ma saaksin ka oma aega tagasi. Istuksin talus (Maria näiteks lasteaias) ja kirjutaksin. Pühendaksin selle raamatu oma emale.
JÄRGMINE HOMMIK. NÜÜD ONGI SÜNNIPÄEVAHOMMIK, me elame Justini ja pesakonnaga sõbralikult kõrvalmajades ja kõik tundub palju optimistlikum. Ma hakkan nüüd laste dialoogi kirja panema (üks neist sajast asjast, mis pooleli, on laste dialoogiraamat, eeskujuks “Kaarini ja Eeva lood”, üks mu omalapsepõlve lemmikraamat).
Lastele väga meeldib, et ma kividega tegelen. Ja et tuleb lausa oma pood. Neid jutte kirjutan mõnel teisel korral.
PALJU ÕNNE MULLE JA ANNALE, JA ÜLEÜLDSE! 🙂
Ma olen natuke häiritud. Ilmselt sellepärast, et Sinu ja Justini lugu algas nii ilusti, sai raiutud mitmesse raamatusse ja see kõik justnagu pidanuks andma garantii, et teie – ausalt öeldes parasjagu hullumeelne – koosolemine kestab, kuni te mõlemad hallidena teine teises kiiktoolis oma lugusid kirjutate, pundar lapselapsi segamas ja kodu just nii multikultine, nagu kahe mandri kultuuri segamine võimaldab. Et selline lugu nagu teil on lootuseandja paljudele teistele abieludele.
Nüüd, Sa ütled, on lootus läinud. On kivid – milleks kivid? – küsib kõrvalseisja. Miks koos kividega ja mitte koos inimesega, see ei ole kõrvalseisja asi, aga … kahju on ikkagi. Seda, ma usun, tohib tunda ka puruvõõras, kes on teile läbi aastate pöialt hoidnud.
Ei annagi nõu, sest nõud ei ole. Soovin Sulle lihtsalt sügavat rahu ja palju armastust.
Alfa ja Omega. Elus on alati algus ja lõpp. See oli asi, mida sositasin endale hetkel, mil mõistsin, et ma armastan Kristerit. Et see on algus, aga ma näen ka lõppu. See on kuskil olemas. Ja see, kummaline küll, andis mulle, kes ma ikka veel ägasin eelmise elu tüdimuse ja kibestumise all, jõudu ja julgust teda armastada.
Elu voolab. Vahel üle kivide, vahel üle kändude. Aga ta voolab ja läheb edasi, kord lainetes kord peegelsiledana. Me ei tea laineharjal, milleks see hea on. vahel ei tea me seda isegi siis, kui oleme kaldale uhutud. Aga kuniks teekond kestab, kuniks aeg voolab ja lainetab on kõik võimalik.
Nüüd ma mõistan, mis oli sinus teisti, kui sind Tartus nägin. Sul oli mingi kummaline kuma juures. midagi teistmoodi. midagi teravat. ilusat.
Kallis Epp, minu jaoks oled sa alati olnud inspiratsioon. Sümbol julgusest, jõust ja tarkuse ahmimise tahtmisest. Armastusest elu kui sellise vastu. Aitäh, mu armas, mina armastan sind alati. Ja paljud teised ka.
“Kaarini ja Eeva raamat” on lahe, kõik see poolropson ja täisropson… 🙂
Ja hommik on alati õhtust targem!
Midagi nii haiget-tegevat ei oodanud. Ei oleks eales oodanud.
On tühi ja kurb. Et olen aastaid uskunud millessegi, mida ehk polnudki.
Jah, olin kõik need aastat vaimustuses, – teie raamatutest ja lugudest ja eludest.
Ja nüüd olen tühja südamega. Tunnen end petetuna ja tean, et teie ameerikaraamatute sarja ei lehitse ma enam kunagi.
Ei ole enam inspiratsiooni – saamist ega äratundmisrõõmu.
Jääb vaid natuke kurja kergendust, et seda riiulitäit Petronede kirjutatud raamatuid ei olegi vaja mu Ameerikakodust kodu – Eestisse kolida.
Annemayle: Võib-olla ei elaks Te kellegi teise elu – oleks ehk lihtsam….. Muidugi on kahju, kui midagi otsa saab, ükskõik kellel, aga eks elu olegi üks lõputu otsasaamine ja uue leidmine…..
Samastun ja läheb hinge, palju sarnaseid hetki ja tundeid. Ja need kivid. Ma lapsena otsustasin, et ma tahangi olla kivi. Täitsa tavaline suur rändrahn või nooh suuremat sorti maa külje sees kinni olev põllukivi. Kivi tundus mulle see kõige kõige tugevam siin ilmapeal. Sest maailmalõpp tundus nii valus olevat.
Ja eile just ostsin su raamatu, oma heale sõbrale sünnipäevaks. Tal oli hea meel ja mul oli väga hea meel.
Head Sulle ja aitähh!
Epp, lapsed väikesed tõesti lühikest aega, tuleb ruttu see oma aeg 🙂 õige otsus julgeda aus olla
Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli see on möödas, mis tuleb, alles ees.
Päev pole, öö ei ole, silm nagu seletaks, kui kuskil mäe nõlval sa üksi seisataks.
Ja ümber nagu tuuled su ümber juttu aaks – ei mõista, siiski kõigest sa nagu aru saaks.
Ei mõista, vaatad üles ja vaatad tagasi – ja ohkad endamisi, ja ohkad jällegi… (Ernst Enno)
Mul kummitasid need laulusõnad peale lahkuminekut kogu aeg. Võtab mõned aastad aega, et kõik emotsioonid läbi töötada peale sellist suurt elumuutust, aga selle eest on meeled eriti teravad sel perioodil ning kirjutamisele tuleb see ainult kasuks. Ma mäletan tohutut hirmu sellest perioodist ning palju kerkinud küsimusi, millele õigeid ega valesid vastuseid polegi. On asjad, mida peab aktsepteerima, võimalused, mida peab realiseerima ja hirm on vaja asendada usaldusega elu ja inimeste vastu. Lõpuks oled üksi minnes palju kaugemal, kui kaartki näitas sõitu alustades. Üksi oled nagu kiire sõiduauto, kaaslasega olid nagu veoautojuht, mis kurvides eriti ettevaatlik pidi olema. Lapsed on lihtsalt kaasreisijad, nemad ei ole takistusteks. Igastahes – ilusat uut eluaastat, kindlat meelt võitluses meeleheite ja hirmudega, ja sa pole mitte üksi vaid üks eriline osa maailmast. Sa oled inspiratsiooniks olnud paljudele ja oled seda edaspidigi oma pööraste ettevõtmistega!
Mulle tegi haiget hoopis Annemay kommentaar. Naljakas, sa tuled ja kommenteerid kellegi isiklikku elu ja süüdistad TEDA selles, et SINA uskusid millessegi? Issand kui jabur! Kes sul käskis uskuda? Kas sa annad endale aru, et siin on PÄRIS inimesed, PÄRIS elude ja PÄRIS tunnetega?
Häbi, häbi. Tõeliselt piinlik.
Epuke, sulle kallid ja paid. Nagu Manona ütles, alfa ja omega.
PS! Sa peaksid KINDLASTI lugema Liz Gilberti “Big Magicut”. See on sulle ideaalne raamat ja just praegu, tundub, oleks sul seda väga vaja.
Annemay kommentaar on tõesti absurdne.. Teiste elu üle kohut mõista. Muidugi on kurb ja minu raamaturiiulis on ka “Minu Ameerika” täiesti olemas ja mulle nii meeldis teie lugu lugeda. Aga ma ei saa nõuda, et see lugu oleks igavene..ka mina olin teie loo lugemise ajal koos hoopis teise inimesega (olin muidugi siis veel nooruke ka). Jõudu ja jaksu ja elu läheb edasi:)
Armas Epp! Meie pere on teid kõiki raamatute kaudu omaks võtnud, lapsed – eriti kolmene Tessa – nõuab alatasa Martale, Annale ja Leenale külla? Tänast mõtisklust lugedes hakkas kurb, väga kurb. Aga vahel nii ongi. Ja tegelikult teame ju kõik, et see läheb mööda, olles meid ühtlasi tugevamaks muutnud. Soovin sulle jõudu! Küll õnn tuleb ka tagasi, varem või hiljem. Tea, et teile mõtlevad suure südamesoojusega nii suured kui väikesed kaugel Allika talus❤️
Nüüd hakkan alles aimama, miks vene naised hüüavad sünnitades – maama, maamotška, pamogi !!
Mul on käimas sama eksam, samas vanuses….esimene mis tegin, otsisin üles ema. Ja meie suhted on veelgi enam tihedalt ja tugevalt läbi põimunud.
Elagu EMAD !!!
Vahel on elus keerulisemaid aegasid ja neid tagasivaatamise hetki on vist ka vaja
Aga asjad lahenevad. Ja suhted teisenevad – see mis on praegu, võib olla teisem juba aasta pärast
Ja sellise vanuses teevad tähtpäevad (sh sünnipäevad) meid nukramaks ja mõtlikumaks …
Ning kõiki töid ei jaksa kunagi ära teha (ja mõned töö “kaovad ära” aja möödudes)
🙂
Kallis Epp!
Ka mina olen pikalt kaasa elanud Sinu ja Justini seiklusele. Ning teie teekonna lugemine on olnud minu jaoks tõeline rõõm. Kuigi ma Sind isiklikult ei tunne, tundsin sellegipoolest sügavat kurbust sellest uudisest teada saades.. Olenemata sellest, et see on nüüd läbi, ma arvan, et see oli see üks ilus lugu nii Sinule kui väga paljudele teistele, kes teie loole kaasa elasid. Aitäh sulle selle jagamise eest!
Soovin Sulle jõudu ja jaksu kõikides tegemistes. Iga algus on raske.
Pai.
Annemay, seda oli nüüd küll väga kummaline lugeda. Esiteks, kas see, et nad omavahel enam kokku ei sobinud, tähendab, et kõik oli algusest peale lihtsalt üks farss ja valetamine?
Kuidas saab võõrale inimesele minna teiste elu nii korda? Milleks teha ennast antud loos ohvriks?
Vabandan, kui solvan, kuid jääb mulje, et teil ei ole peas kõik päris korras.
Kallis Epp, palju õnne!
Ma tean, mis tunne see on, millest kirjutad. Selles tundes on põimunud lein, kurbus, raskus, hirm ja palju küsimusi.
Selle kõigega on võimalik toime tulla. Ütle “jah” oma senisele elule ja kummarda, lihtsalt kummarda austusega kõige ja kõigi ees.
Imetlen sinu vaprust ja ausust võtta vastutus ja nii ilusas, hinge paitavas võtmes sellest teatada. Veelkord, mina tean, mida sa hetkel tunned…
Jõudu ja armastust soovides,
Ene Raudla
Kõik me oleme vahel katki tehtud. Saame jalule..Kalli Sulle
Tegelikult ma ei saa aru, miks Su blogi on delfis. Ise panid ?
No Annemayl abiks ikka, vähemalt ei pea raamatuid vedama, õelnud aitähhki. (siin on iroona, kes ei näinud). Mina olen Eppu alati hulluks pidanud, heas mõttes ja soovin sulle aega ja õnne ja rõõmu. Ja loen ikka su raamatuid.
Õnne, meelerahu, tervist, julgust (millest ei ole vist puudus) edasiminekuks…
Palu Jeesust, mitte “vägesid sinu ümber”. Need mustad jõud ei ole sinu abistajad. Tunne see ära.
Kuna nii Epp, kui ka Justin on kirjutanud väga avameelselt endi eludest, siis pole ilus mitte kedagi, kes nende raamatuid ostnud-lugenud,süüdi mõista pettumuse eest.
Tunnen teie peret läbi teie raamatute ja mõne kirjandusliku kohtumise.
Olen päris pikalt mõelnud oma heade sõprade ja ka enda elu üle, et kuidas kaks üksiti ja ka koos imetoredat inimest ühel hetkel jõuavad sinna, et enam kokku ei sobi. See on müsteerium.
Vahel tuleb vastu võtta ka raskeid otsuseid ning minna tuleb edasi ja eespool ootab uus ja huvitav.
Ootan Sinu “Kaarini ja Eeva raamatut” – Ly Seppeli oma oli ka minu lemmik 🙂
Soovin teile kõigile just selle leidmist, millest te salamisi unistate!
Palju õnne! Elu annab ja võtab.
Ei ole see Minu seeriate esimene ega viimane lahutus. Avalik huvi vaid antud juhul kõigist teistest raamatutest suurem. Ei vähenda lahutus eelnevalt olnu väärtust ja erilisust grammigi võrra ega tähenda et varem kirjapandu oleks sellepärast võlts või tähtsusetu. Elu ongi igapäevases muutuses ja kõik me elame oma parima sisetunde järgi, mis meil just selleks mingiks elu etapiks kujunenud on.
Mis puutub aga koormuse ülepea kasvamisse …. siis see ei lõppe iialgi et teha on rohkem kui selleks aega jagub…. selle eest juba ei põgene. Aga mis annab teha …. on ennast mitte piitsutada kõike korraga tegema vaid otsustada mis on olulisim just iseenda jaoks ja mis on see mille tegemine suurimat rõõmu valmistab ja lihtsalt otsustadagi mõned venima jäänud asjad teadmata ajaks ootele panna. Olukorrakt tähtsus maha võtta ja hakkabki lõngakera lahtihargnema. Päeva lõpuks on tähtsaim see, et oma hing on rahul. Ennast tuleb hoida ja hellitada kõige rohkem, siis jagub rohkem elurõõmu ja energiat ka oma lähedastele.
Palju õnne ja palju kordaminekuid veel paljudeks aastateks!
Mulle tohutult meeldib kui inimesed on ausad, ütlevad asju välja nii nagu need on. Sellepärast ongi see kindlasti suur eneseületus ja vastutus, et välja öelda, et te olete nüüd Justiniga lahus. Ja välja öelda see eesti rahvale. See on vägi, see on jõud. See on Tarkus. Milleks keerutada, varjata. Mulle on alati meeldinud inimeste ehedus. Fine. Suhted algavad ja suhted lõppevad. Fine. See ongi elu. Reaalne elu. Ainult muinasjutud lõppevad lausega – kuniks surm meid lahutab. See on nüüd natuke teemast mööda aga tundsin, et pean seda kirjutama. Nimelt arutasin oma mehega, miks osad naised ja mehed petavad, varjavad oma salasuhet. Aga varjamine tähendab, et ei asutata oma partnerit. Aga sina oma väljaütlemisega austad ennast, oma meest ja maailma (mitte et teie suhtes keegi kedagi oleks petnud, tõin lihtsalt selle oma mõtte sisse sellise lause näol)!
Edu!
M.
Palju õnne,Epp!
Teie suhe oli vägev ja eksootiline.Võibolla ta elas oma aja lihtsalt ära.
Selle eksami eesmärk on kontrollida kas sa oled aru saanud mis “väed” need on keda sa kõnetad ja kas sa lähed täielikult nende alla voi muudad meelt. Sinu südant on kogu aeg kombatud aga sa oled kange olnud. Nüüd tõsteti panust, et kontrollida kui truu sa nendele “vägedele” oled ja mida sa veel oled nõus maksma.
Ei teagi kumb variant on raskem, kas kaotada mees oma kõrvalt lahutuse või surma tõttu. Minu mees lahkus omal tahtel teispoolsusesse 22 aastat tagasi. Mulle jäid meie kolm pisikest last üles kasvatada, mälestused ja ahastus, terav süü- ja üksindustunne, aga ka teadmine, et kõik sõltub nüüd minust endast, ma ei saa loota kellelegi teisele ja mul tuleb teha rohkem kui oma osa.
Ma tean, et kui elu midagi võtab, siis samas ta ka annab. Elu ei lähe alati nii nagu me loodame või ettekujutame, seepärast on oluline hinnata praeguse hetke õnnistusi. Tuleb andestada kõigile kõik ja võimalikult kiiresti ning täielikult.
Sul läheb kõik hästi, sest oled võitleja. Pea meeles, et seda, mille üle õnnelik olla, on alati rohkem kui seda, mis teeb valu.
Annemay kaitseks: kui inimesed on ona eraelu avalikuks teinud ja sellega sissetulekut teeninud, tuleb leppida, et sellest otsusest peale kuulubki see müüki pandud osa rahvale. Sellega kaasnevad oma riskid, millega tark inimene algusest peale arvestab. Kaasneb seegi, et lugejale jääb mulje, et tal on õigus teada ja ka õigus olla pettunud.
Mu meelest Epp ongi sellest aru saanud, see tagasiside on kommenteerijatele.
Eriti Dakile, kes meediainimesena peaks aru saama, et on vaks vahet, kas olla lihtsalt avameelne blogija või avameelne blogija, kellele avameelitsemine ka finantstulu toob. Avaliku elu tegelane ongi selline inimene, kes muu hulgas nö endaks olemisega teenib tulu – kas otseselt või aitab sellega oma toodet promoda.
Nii et meeldigu teile või ei, aga oma abielust avalikult rääkides ja seda raamatutena müües olete ka oma lahutusest teinud teema, mille kohta teie publikul on vähemalt õigus küsida. Seepärast kiidan blogija otsust tõde avalikuks teha. Varjamine oleks olnud publiku üpris alatu petmine.
Nojah, aga olnuks siis Annemayl vähem ‘tühi ja kurb’ tunne, kui avameelitsemisega finantstulu poleks kaasnenud? Eks kurb muidugi või olla, aga ega siis olevik minevikus olnut olematuks tee – pärismuinasjutudki üldjuhul pulmade-järgsesse pere-ellu ei süüvi ja keegi ei kurjusta. Kõigile pole antud koos vanaks saada, mis teha, lahkumistega tuleb leppida. Ja osata kunagist ilusat ja head hinnata.
Hilinenud õnnitlused (mu oma emal samal ajal sünnipäev, oli kenasti meeleski, aga ei jõudnud kommenteerima õigel päeval).
Jõudu uuteks väljakutseteks, elus ja kivide maailmas. Kummaline kokkusattumus, et just teatas ka Liz Gilbert oma lahutusest. Oli ju tema abielu samamoodi inspiratsiooniks paljudele naistele, nagu Sinu ja Justini lugugi. Suur tänu jagamast ja mina jälgin Sinu tegemisi ja loen raamatuid endiselt: fännina ei tunne end kuidagi petetuna. Olen korduvalt maininud, et ootan Südame raamatu 3ndat osa, esimesed 2 on juba kapsaks loetud 🙂
Üks hilinenud õnnesoov Sulle !
Üks lause jäi su viimasest blogist mulle kohe pähe, sest sain aru, et mõtlen (soovin)
ise ka nii, et oleksin kõige meelsamini koos kivide ja laste ja lastelastega.
Juba lugedes su esimest Ameerika raamatut oli mulle selge, et teie abielu ei kesta
kaua, kõik oli ju kena, aga kogu aeg oli mul kuklas tunne, et kohe-kohe see juhtub(lahkuminek nimelt). Ja kui see pidi nii minema, siis pole mõtet tagasi vaadata.Sinus on piisavalt sisu ja julgust , et minna edasi tähtede (kristallide) poole.
Justin kohanes, Epp mitte. Eestlane on kange. Kujutan ette kui kurvad voivad olla Justini vanemad.
Loen “My Estonia 3” nagu autopsi lugu. Lehekülg 154-155. Bittersweet.
“And there was Sylvester, a rock on Strawberry Hill, with the magic pebble lying right on the ground, and he was unable to pick it up.” – William Steig
Tere
Ma tahan jagada väärtuslikke sõnum teiega ja nende ümber edasi anda teadet, sest
See on tõsine
Kui vajate laenu auto osta või koju tuua välja sinu pere ummikust
Finants-siis ma püütud siis lööb ühe, ja ühe ukse, et Lady Bruneau Nathalie, sest see aitas mind on laenu € 30,000, mille määr on konkurentsivõimeline, et pangad
Kontakt : Bruneaunathal@gmail.com
Täname, et lugemine
Kaunis ja avatud inimene! Epp. – Teie olete 40-sed; meie (mina ja kaaslane) 60-sed. Igipõline vabaduseigatsus hinges (!) oleme meie siis -need väärikad vananema-kippuvad inimesed, kel lapsed suureks saanud (!) ja lapselapsed (arv:4) jalge ümber tiirlemas! (keegi kommenteerija lootis nii väga just TEIE PEREt sellisena näha!) -Kyll Olen tahtnud aina oma loominguga tegeleda!!!! (laste kõrvalt tegingi kõike, nii, kuis suutsin! Mees tegeles (enesestmõistetavalt!) vaid loominguga (ta töökohtki oli -loominguline) …
Nii Sind kui Justinit t a h a n hingest tänada nii kifti avameelsuse eest!!! (esimestest ridadest hakkasin teie e l u dega kaasa elama. Imetlesin ja kadestasin TEID. …jõudmata õigesti kõigest arugi saada- tuleb aga teade k a t k i – m i n e m i s e s t . (Alguses arvasin, et “USA poiss”on uhkeks läinud: ei viitsi enam! (Tutvudes aga uuemate kirjutistega ja olles ka J.P. viimase raamatu-esitlusel – tabasin enda kiirabi-töötaja reaktsioonilt!- ) .Täna lugesin kähku läbi kõik, mis Sinusse, Epp (kaunis kirjandusliku andega e m a !) puutub ! JA: OLIN ÜLLATUNUD!!!!
Kusagilt meenuvad mulle paljude noorte emade läbi-elatud tunded vabaduse ahenemisest, mis tabab lapse sünni puhul… Aga : TEIE 2 !!! ??? !!! ??? Olete julgelt s a a n u d toreda perekonna !(väga paljud k a d e s t a v a d t e i d !!!) O l e t e jõudnud kõige selle kõrvalt pidevalt anda välja – raamatuid !!! (need p o l e tühised “enesekiitused” /viimasel ajal trükitakse s e l l i s e i d palju/; need on huvitavad ja maailma- avastuslikud!!! = k i i t u s t e i l e m õ l e m i l e !!!
Heldisin kommentaaridest, kus sooviti Sinule, Epp- vastupidamist, enda leidmist! (Ise oleksin Justinile öelnud: “Kallis poiss, ole tubli! pea vastu! Proovi kuidagi Epu südamesse taas-jõuda… jne. Saad aru: mina kardan ikka, et mehed on nõrgemad….
Jõudes Sinuni (oli mul sellest isegi kerge rõõm /kergendus-rõõm/ = “asi pole veel otsas” )ei oska järsku i s e g i SINU jaoks soovitust kokku panna: 1) Sa pole ju minu nõu palunud!
kuid!
kui
minul oleks SOS
o l e k s i n küll tänulik,
kui
keegi kusagilt
raputaks mind!!! ( et “ärkaksin” sellest spliinist!)
– ja o s k a k s i n taas enda-loodud rikkusi hinnata. Oskaksin s e a l t jätkata, kus minu tegemised pooleli on jäänud.
Epp, kullake! (vabanda familiaarsust! kuid loomingulise inimesena ei suuda teisiti) Leia endas see jõud – jätkata s e l l e l t k o h alt, kus miski katki läks (sai tehtud?). Leia endas s e e jõud !!! (SA OLED ääretult vapper. Mis kõige tähtsam: SIND ju /nii/ a r m a s t a t a k s e !!!! (Kui Sulle see nii ei tundunud, siis kirjutasingi selleks, et SULLE öelda, k u i d a s Sind armastatakse. Tihti p o l e gi need inimesed nii tugevad kui Sina, KUID!!! – SA LÄHED NEILE KORDA!!! (aga s e l l e k s ju kirjutataksegi…) …minu LOVE, minu õnnistus kogu SU perele, su loomingule, Epp.
Hello, i see that your page is very slow, it took around 10sec.
to load this post. Do you know that page speed is major ranking factor for google now?
If you speed up your site loading time you can rank higher
and get more targeted traffic. There is simple method for faster loading, search for: Masitsu’s tricks
The full integration of digital TV technology allows a
reverse phone lookup to offer every one of the best TV entertainment and features available today.
The sole function of Sunday school is to teach children and young adults about God, His
Word and His will because of their lives.
Put simply, the more chords in a very song, the greater
room you have to form an exceptional melody.
https://bestwaytoloseweight.us/ – alli weight loss
weight loss
mediterranean diet meal plan
https://bestwaytoloseweight.us/ – keto diet
keto foods
diet pills