Paastumas

Hea ja kerge on olla.  Tundub, et tervisehäda on taas seljatatud.

Minu peamine häda oli poomistunne kaelas. See tekkis viimasel ajal stressiga ja vägagi segavalt. Nagu tükk kurgus, mis kuidagi ära ei lähe, hingata ei lase… Esimese asjana Eestisse tulles panin endale arstiaja ja lasin kontrollida: kilpnäärmehormoonid on korras ja sama näitas ultraheliuuring.

Ja siis seisin, näpp telefoninupul, ja mõtlesin, et kas panen psühhiaatri juurde aja. Ilmselt kui mul diagnoositaks “ärevushäire”, siis antaks ka tabletid.

Siis helistasin sellesama näpuga hoopis oma heale tuttavale Sirjele – Viljandimaal Mustla lähedal asuva Lusika paastutalu perenaisele.

Ja siin ma olengi olnud viimased viis päeva. Mitu asja ühekorraga läbi viidud. Lapsukese lõplik rinnast võõrutamine (tema on rahulikult oma armsa hoidja juures, keda ta beebieast on tundnud), vererõhk paika (tunnen, et see on mul hommikul ilma abivahenditeta kõrgem kui tavaliselt), aeg iseendale, rahu, vaikus, linnulaul, päikesepaiste… Pole vist vaja mainidagi, et enam pole mingit poomistunnet kaelas ja ma arvan, et polegi vaja selle murega rohkem kellegi poole pöörduda.

Igal juhul soovitan ma siia Sirje juurde tulla, eriti neil inimestel, kel on usk loodusravisse. Kui ma võrdlen Tartu lähedal asuva dr Trofimova Looduse spaaga (selles käimise kogemused on mul kirjas siin ja siin), siis Loodus on pigem meditsiiniusku inimesele. Seal tehakse klistiiri ja mõõdetakse rasvaprotsenti jne, ja seal on elu distsipliini järgi, kelleaaegade kohaselt lähed varahommikul võimlema, edasi on sul paberil ajaplaan oma protseduuridega (massaazh, arsti konsultatsioon jms). Aga Lusika talus… siin käib kõik tunde järgi. Hommikul võib magada, kaua tahad, ja siis mingil hetkel vaatab Sirje sulle otsa oma helesiniste silmadega ja ütleb: sa vist oled valmis ühiseks meditatsiooniks? Või: kas tahaksid teha joogat minuga? Mingeid klisteere siin ei tehta, kõik käib taimeteede abil.

Sirje on üks omamoodi inimene. Kes ta üles leiab, see tavaliselt jääbki siia käima, nii tundub mulle.

Kuna mul oli esimesel õhtul mürke väljutava tee peale üsna paha, siis pani ta mulle käed külge… sain tõesti elu parima akupunktuuri-kogemuse, nii valus oli, nii tugevalt ja hästi tegi, ja täiesti tuntava energialaenuga. Eks ta panebki käed peale, kui tunne, st teise poole vajadus on. See “kui tunne on” teenus kuulub kõik siin paketi sisse. Või siis mediteerime koos ja ta ütleb: “Ma näen, et sul on mingi mure,” ja kirjeldab sulle ära selle mure, mis just nimelt hinge peal on. Samamoodi vaatab iga haiguse taha (Luule Viilmaa koolkond). Ja õpetab oma muret vabaks laskma ja siis andeks andma oma kehale, et sa selle mure oma sisse võtsid.

…kui tunne on. Igaühega ta indivuaalselt töötada ei jõua, eriti suvel, kui rahvast palju. Mina olin alguses kogu talus üksi, praeguseks on kokku kolm inimest, igaühel oma tuba. Nipp minu poolt, siia tasub tulla “hooajast väljas” ehk talvel.

Aga üks asi on täiesti kindel, see on igaõhtune saun! Siinse koolkonna järgi peab saunas käima igal paastupäeval. Saun ei tohi olla liiga kuum, aga on vajalik – sest paastul organism on asunud enda haigeid rakke väljutama ja higistamine aitab sellele kaasa.

Nüüd olen siis juba taastumise teel. Muide, sai võetud Gunnar Aarma soovituse kohaselt leivatükk imemiseks ja sellest hakkas kõht valutama. Ja tuli muidugi meelde, et mul on ju gluteenitalumatus!, selle ammuse toidutalumatuse testi järgi (kirjutasin sellest siin, peab ütlema, et hiljem jäi mul nende ainete jälgimine soiku, sest otseseid hädasid eed ained justkui ei põhjustanud. Aga tundub, et nüüd olen end nii puhtaks paastutud, et magu ei taha sobimatuid toite… Igal juhul plaanin seda toidutalumatuse tabelit taas jälgima hakata.)

Vahepealsete aastate jooksul olin ise teinud vaid 1päevaseid paaste. Eks need ka aitavad veidi puhastada, aga pikemalt on ikka parem.

Lendan nüüd! 🙂