Igatsen vahel taga neid aegu, kui oli üks laps ja tagantjärgi mõeldes aega kui palju, kirjutasin blogisse spontaanselt. Nüüd on ka mõtteid, aga pole aega! Praegu jälle kõigepealt “kommertstekst”, ehk huvitab kedagi, kes kiirelt reageerib. Kopeeritud Facebookis meie vahtramaiuse küljelt:
TÄHELEPANU, PÄKAPIKUD, AINULT TÄNA! Kuni reede südaööni on siit Facebooki küljelt ostetud kommid-kreemid 15-20% odavamad. Seega magusa hinnad AINULT TÄNA on järgmised: kreemipott on 12.50€ (15 € asemel);
kommipakid: suur 453 gr pakk on 25€ (mitte 30 € nagu muidu).
84 gr kommipakk on 7.50€ (9€ asemel);
56gr kommipakk on 5€ (6€ asemel),
28 gr pakk on 2.50 (3€ asemel). LISAKS: kõigil üle 15 € ostudel on postikulu meie poolt! (Muul puhul postikulu www.post24.ee kaudu 2.79€). Esitage tellimus vahtramaius@gmail.com ja head maiustamist!
—
Ja tänases Naistelehes oli minuga intervjuu, vana kallis (ei noh, mitte vana!) Daki on intervjueerija. Panen ka selle pikas mahus siia üles. Pildiks panen selle, kuidas meie 2a Maria koolis ära lapsendati (ta on süles meie 6aastasel Annal). Koolist on palju mõnusat ka kirjutada, ja kogukonnast… Kui vaid seda sünteetilise keemia jama poleks, siis oleks siin veel parem.
Kolisite Eestist ära USAsse augusti lõpus, ootamatult ja poolsalaja. Oli minek keeruline?
Vahel juhtub elus päevi, kui 24 tunni jooksul tulevad suured otsused. Ma ei oska öelda, on see keeruline. See on elu.
Kui palju erineb teie praegune päevakava Eestis elamise aegsest? Mis on teistmoodi, mis jäänud samaks?
Elu on ikka seesama, suuremad lapsed käivad kohalikus koolis, oleme leidnud väikese kantseldamiseks appi lapsehoidja ning ikka kirjutame Justiniga oma raamatuid ja teeme töid lastega olemise kõrvalt. Kirjastamist saab kenasti korraldada ka teiselt poolt planeeti.
Teen siin märkmeid oma järgmise (ja ilmselt kõige viimase) “Minu Ameerika” raamatu jaoks. Üritame veidi ka New Yorgi eestlaste ringis osaleda, kuigi jah, oleme linnast üsna kaugel: kaks ja pool tundi sõita, keset viinamarjaistandusi ja mereäärset võsa. Aga läheme näiteks sel laupäeval New Yorgi Eesti Majja, lastega kooli, nad osalevad Terevisioonile tehtava jõulutervituse salvestamisel ja muidu tundides. Ja pärast on seal jõululaat, kaubeldakse kõige eestipärasega. Olen varemgi sellel laadal käinud ja tean, kui mõnus ja hubane õhkkond seal on. Nädal hiljem uuesti, siis on jõulupidu. Alates jaanuarist loodame teha teiste saare-eestlastega autojagamist: et läheb üks lapsevanem linna, auto täis eesti lapsi.
Lugesin hiljuti Ingrid Rüütli arvamust kusagil online-meedias: et Eesti emad välismaal ei mõtle enam sellele, kuidas oma lastest eestlasi kasvatada. Ma kindlasti pole sellega nõus. Näen seda, kuidas inimesed pingutavad väga palju selle nimel, et eestlust hoida.
Kui kauaks te Ameerikassse elama jääte?
Aus vastus on: me ei tea. See oleneb nii paljudest asjadest. Kindlasti tuleme juunis tagasi Eestisse, aga kas alatiseks või esialgu vaid suveks, veel ei julge ära öelda.
Milline on talv seal, kus te praegu elate?
New Yorgi kandis on Eestist rohkem valgust ja kirkust, aga nüüd on siin ka külmaks läinud.Just hakkas esimest korda lund sadama. Aga kevad ja sügis on siin soojad.
Su Eesti Naise kolumnist natuke sai lugeda jõulu-ettevalmistuste kohta ja selle kohta, et teie pere otsustas jõulukingid ise teha, vastukaaluks suurele kingirallile. Mida Sa pereemana igapäevaselt veel püüad teha teisiti kui see teie pere praeguses elukeskkonnas kombeks on?
Oeh. Mulle ühest küljest väga meeldib see maanurk, kus me elame, aga laste kasvatamiseks oleks olnud lihtsam, kui me oleks kusagile ökokülla kolinud. Tegime selle valiku, sest siin on väga romantiline ilus koht, hirved jooksevad vabalt ringi, olime siin varem korduvalt suvitamas käinud, ja teadsime, et siin on talviti vähe rahvast ning tänu sellele väike kool. Mina olen pisikoolide fänn ja oleme siiani nende õpetamise tulemustega väga rahul.
Aga… ma olen kogu aeg valvel, et mis teema meil kooli või kogukonna poolt seoses toiduga jälle tuleb. Õnneks on koolis lõunasöögikarbi süsteem, nii et lõunaks saame ise neile kaasa anda mahetoidu.
Mis mõttes, jamad toiduga?
Näiteks halloweeni ajal oli mul lastega tüli, kui ma lihtsalt ei lubanud lastel kõiki neid värvainete ja fruktoosisiirupiga komme endale jätta, mis nad sõpradega tembutamas käies endale said. Või tänahommikune avastus: koolis toimub mingisugune M&M kommifirma poolt sponsoreeritav “taaskasutusmaterjalidest tehtavate kommiaparaatide meisterdamine”. See on tore, et niimoodi vanu pappkaste või plastpurke kasutatakse, aga nende kommide ümber on terve vikerkaarepalett erinevaid värvaineid. Halloweeni-tüli oli mulle nii traumeeriv ja ilmselt tütardele ka. Ausalt, ma ei tea, aga vist seekord lasen neil oma kommid ära süüa.
Ja ma ei saa aru, miks inimesed lasevad ennast seestpoolt mürgitada nende värvainetega. Isegi õpetajad, haritud inimesed, ei pea seda teemaks. Koolis on selline traditsioon, et vahepeal jagatakse auhinnaks pulgakomme. Ma sain sellest teada, kui laps tuli koolist koju, keel elektrisinine. Tellisin siis kaks suurt kotitäit mahepulgakomme ja viisin kooli, oma laste klassidesse. Hiljuti oli lastega juttu ja sain aru, et kõik teised klassikaaslased saavad ikkagi neid teisi komme, aga minu omad on nüüd eraldi seisuses, neile antakse mahekomme. Nooremal tütrel on sellest vahetegemisest suva, aga vanem on juba selles eas, et tahab, et kõik oleks “teistega ühtemoodi”. Peaksin õpetajaga uuesti rääkima, sest mina arvasin, et ostsin kogu klassitäie laste päästmiseks neid teisi komme. Ja ma ei taha ka muidugi äärmusliku eksptermistina paista, aga just nõnda see vahel välja kukub…
Nii et mul on praegu palju toiduteemat õhus ja sellest on sündinud ka järgmised sammud, Eesti suunal.
Kuulda oli, et plaanite alustada mingit uut äri?
Jah, proovime vaikselt. Oleme alustamas unikaalsete, ameerikapäraste loodustoodete eksporti, koos osanikuga. Esimene laar tuleb tervisekomme ja magusaid kreeme USA-st Eestisse ja seda juba nüüd, detsembris. Need tulevad müügile peamiselt ökopoodidesse, aga ka osadesse kohvikutesse. Tegime Facebooki vahtramaiuste lehe, sealt saab rohkem infot.
Mis see tähendab: vahtramaiused?
Need on üks parimaid ja tervislikumaid alternatiive tavalistele kommidele.
Minu jaoks on toitumine äärmiselt oluline teema. See, mida me endale suhu paneme, on sama tähtis kui see, kuidas me oma keha liigutame ja mis mõtteid me endas arendame. Nendel kolmel talal püsib heaolu.
Ja neid kolme asja ajada on nii keeruline tänapäeva heaoluühiskonnas! Igal pool meie ümber on nii palju rämpsinfot ja rämpstoitu ja liigutama ei pea… Meie Justiniga üritame teadlikult üritame oma kehasid korras hoida, ühinesime näiteks mahetoidu-internetipõhise-hulgilaoga, sealt saadetakse meile iga kahe nädala tagant süüa.
Ja nii ma läbi selle hulgipoe taaskohtusingi ühe tohutult maitsva maiustusega; vahtrasiirupist tehtud kommid ja võided. Neid saab toota vaid USAs ja Kanadas, sest just siin kasvavad suhkruvahtrad. Puudest saab mahla, see keedetakse siirupiks ja edasi kommideks või kreemiks. Imeliselt hea maitsega, konsistentsilt meenutab ehk natuke lehmakommi, aga teistmoodi maitsenüansiga. Ütleks, et selline õrnalt mõrkjas nüanss on juures.
Ja mis peamine, need pole ainult ülimaitsvad, vaid ka tervislikud. Lugesin just analüüsi, et vahtrasiirupis on isegi rohkem mineraalaineid kui mees! Aga kõige rohkem võikski seda meega võrrelda – selle poolest, kus ta toitainete skaalal asub.
Mis plaanid edasi on, mingeid muid põnevaid toite plaanite veel tuua?
Praegu on selge veel see, et toome Tallinnasse NOP-poodi proovimiseks partii lehtkapsatooteid: krõpse, küpsiseid, batoone. Neid saaks teoreetiliselt hakata ka Eestis tegema, kui leiaks huvitatud tootja. Lehtkapsas, inglise keeles kale, on USA Yorgi tervisetoitudes praegu väga trendikas ja seda on lihtne kasvatada külmas kliimas. See on kõige suurema vitamiinide, raua ja mineraalide sisaldusega kapsaline üldse. Ja heade lisanditega, näiteks jõhvikatega, saab jälle väga tervisliku ja samas maitsta supertoidu. “Superfood” on see tervisefriikidest ameeriklaste koodsõna.
Plaanime tuua ka röstitud vetikaid, see on selline jaapani ja korea köögi austajate snäkk, täis vitamiine-mineraale. Kui me edaspidi veel midagi põnevat toome, siis NOP on meie esimene katselava, nii et sealt tasub küsida. See kohvikpood Kadriorus on oma olemuselt selline heas mõttes New York ja selle asutaja ongi aastaid siinkandis elanud.
Räägi palun ka oma äsja ilmunud raamatust?
Mul sai valmis lasteraamat “Jassi pass” ja see on vist minu esimene täiesti iseseisev ja täiesti ilukirjanduslik teos, kui mõtlema hakata. Ma olen kirjutanud küll ilukirjandust, aga koostöös kellegi teisega, mitte üksi. Ja olen kirjutanud muidugi ka üksi, aga siis on see olnud enamvähem reaalsusest põkkuv.
Kui lühidalt öelda, siis see raamat räägib 6-aastase poisi maailmast, kui tema isa peab ära välismaale tööle minema, “raha teenima”.
Kas selle “Jassi passi” sünnitusvalud on kuidagi erinenud eelmiste raamatute omadest?
Mulle väga meeldib kirjutada, pigem olid sünnitusmõnud. Olen seda tüüpi inimene, kellel on jalad maa peal (näiteks üritan siin nüüd eksporti, eks), aga pea hõljub pilvedes. Ja neid pilvi on vaja. Eskapismi on vaja, see tasakaalustab maa peal toimuvat. Minu tüüpi inimene võiks armuda kergelt ja niimoodi oma pilvi tekitada, aga ma olen leidnud, et see “maailma loomine” ja sellesse põgenemine tekitab sama tunde. Nii et ma elan vahepeal selles teises ilmas.
Ja maailm oli väga huvitav läbi 6-aastase melanhoolse poisi silmade.
Paljud ootavad pikisilmi järge “Kas süda on ümmargune?” raamatutele, su reisimemuaaridele – kuidas sellega läheb?
Praegu on südame-triloogiaga paus. Ma arvan, et see elu poolt tekitatud paus on hea, las ma küpsen.
Ma loodan veel korra ja pikemaks ajaks Indiasse tagasi minna ning siis selle kolmanda osa seal valmis kirjutada. Sest see kolmanda osa tegevus on peaasjalikult India aašramis.
Kas sain õigesti aru, et see praegune elumuutus, Eestist Ameerikasse, andis sinule endale taas natuke rohkem aega pühenduda perele ja kirjutamisele? Millise uue teadmise iseenda kohta, tõdemuse mineviku kohta või unistuse tuleviku kohta on see “aeg maha” Sulle andnud?
Väga intensiivne mõtlemise ja enese koha leidmise aeg on küll. Mõtlen siin palju ka hoopis oma lapsepõlveaja peale: mis tunne võis tegelikult olla meie vanematel meid kasvatada. See keskkond toona polnud ka ideaalne, aga kuidagi lihtsam kui heaoluühiskond, sest valikuid oli vähe. Praegu on kõike nii palju ja raske on selle sees ennast üles leida.
It is actually a nice and helpful piece of info.
I am happy that you just shared this useful info with us.
Please keep us up to date like this. Thanks for sharing.
Magnificent beat ! I would like to apprentice even as you amend your
website, how could i subscribe for a weblog website?
The account aided me a applicable deal. I had been a little bit acquainted of this your broadcast provided bright clear idea