Riidemähkmetest

Pole ammu blogisse kirjutanud. Praegu panen siia ka mitte päris blogiposti, vaid ühe intervjuu – nimelt Pere ja Kodu ühes suvenumbris oli lugu mitme “riidemähkme-emaga”, olin seal osaline (linki ma paraku sellele praegu ei leidnud). Siin on siis mu vastuste pikem versioon, ehk kulub mõnele emale ära.

Miks otsustasid hakata kasutama korduvkasutatavaid mähkmeid?

Hoolisin keskkonnast ja oma lapse tervisest. Mina ise küll ei tahaks neid nö pamperseid päevast päeva kanda oma tagumiku ümber, miks siis oma lapsele seda teha. Valgendijäägid, säilitusained, polüetüleen ja polüpropüleen tite uriiniga reageerides pole just kõige mõnusam kokteil.
Kui kaua oled neid kasutanud?

Mõlema vanema tütrega umbes poolteist aastat, nii et praegu läheb neljas aasta (1,5 pluss 1,5 pluss 1) mu elust nii, et riidemähkmed on igapäeva osa.
Kuidas on korduvmähkmed Sinu suhtumist, harjumusi ja elukorraldust muutnud?

Raske öelda. Kuidas on lapsed üldse muutnud… Kõik on muutunud, aga mahun ikka siia ellu ära J
Kuidas on need mõjunud lapsele (võrreldes ühekordsete mähkmetega jms)?

Taas keeruline öelda, sest ma pole pikaajaliselt ühekordseid kasutanudki. Päris esimese lapse kõige alguses tegin seda, aga siis hakkasid pepupunetused… ja need ühekordsed mähkmed tundusid mulle nii lapse kui keskkonna suhtes pigem loomuvastased.

Samas. Ööuneks on meil siiski ühekordsed mähkmed (pleegitamata, nö öko-muumid), sest Maria magab mul kaisus, sööb ja pissib öösel palju, poolunes, aga öise mähkmevahetuse peale kaotab une (samuti mina). Nii et meil kulub paraku üks ühekordne mähe iga öö.

Tahtsingi sellist mõtet rõhutada, et maailma ei maksaks liiga mustvalgelt võtta. Kui inimesed kasvõi natukenegi riidemähkmeid kombineeriks oma beebimajandusse, oleks ka see keskkonna aitamine. Ja minulgi on neid olukordi, kus tunnen, et olen nii kohutavalt väsinud, vaat ei jaksa täna õhtul pesu pesta ja teen ühekordsete mähkmete päeva. Või kui tean, et lähen kusagile sõitu, ei jõua õhtuks koju ja võõrsil oleks raske riidemähkmetega tegeleda, siis kasutan ühekordseid. Pakun, et oleme umbes 95% päevadest riidemähkmete peal.
Millised mähkmemargid on kujunenud Sinu lemmikuks? Miks?

Mulle meeldivad paelmähkmed, need on hea investeering, sest neid saab kasutada alates sünnist kuni niikaua, kuni laps juba potil – sama suurus sobib ikka, need tuleb lapsele alla panna ja siis paelad ümber lapse keskosa tõmmata ja sõlm peale teha. Sisse läheb veel kas parajaks volditud marlimähe või paksem juba selleks otstarbeks mõeldud sisemähe – siis on asi nii parajalt paks, et kannatab ka kaks pissimiskorda ära, kui peaks nii juhtuma.

Kõige peal on aga peenvillased aluspüksid (saksa toodang, neid on müügil Eesti ökopoodides). Need on mõnusalt õhukesed püksikesed, millest käib läbi õhk, aga mis samas niiskust kaugemale ei lase. Oluline on, et need aluspüksid oleks õiges suuruses, parajalt tihedad, et mähkmeid kinni hoiaks. Ja neid peab kindlasti käsitsi ja leige veega pesema, sest pesumasinas tõmbuks nad kokku. Aga pesta tuleb neid õnneks harva.

Mõnusalt kasutuses on meil ka Eesti Hipsikud ja nendega sarnased Ameerika eBayst ostetud kellegi väiketegija iseõmmeldud mähkmed. Need on sisuliselt sama kuju ja põhimõttega nagu ühekordsed mähkmed, kindlasti väga lihtsad kasutada. Minu mehe lemmikud. Ka nende peale paneme villapüksid. Me ei kasuta villaseid käsitsi kootud pükse, pole kunagi kasutanud – mulle tundusid need siiski liiga paksud (ilmselt asjatu eelarvamus), meeldivad rohkem need õhukesed villased.

Lapse esimesed kuus elukuud on mõnus kasutada ka lihtsalt nelinurkseid marlimähkmeid, mis tuli kolmnurkselt pooleks voltida, siis laps nende peale, sisu jaoks on volditud teine marlimähe ristküliku-kujuliselt, ja siis kolmnurkse mähkme otsad siduda ümber lapse vöökoha. Kui ma olin 14aastane aastal 1988, siis mähkisin samamoodi enda äsja sündinud nooremat venda – see oli nõukogude beebide klassika. Marlimähkmete suur pluss on see, et nad kuivavad väga kiiresti õhu käes. Miinus aga see, et pärast kuuendat elukuud on lapsuke suuremaks kasvanud, keskkohalt juurde võtnud ja enam ei saa hästi neid mähkmeid selja peale sõlme siduda (vähemasti tavasuuruses beebi puhul ja kui kasutada neid mähkesuurusi, mis meil ökopoodides müügil). Teiseks, laps rabeleb ja sipleb aina rohkem ja kui pole vilumust, siis on raske seda tüüpi mähet talle kindlalt ümber fikseerida. Mina siiski kasutan neid ka, sest mul on tugevad käed ning panen kiirelt mähkmetele peale need õhukesed villapüksid, mis fikseerivad ära, ilma et saaks neid tugevalt selja peale sõlme siduda.

Muide, üks müüt, millega olen kokku puutunud: et villapüksid saavad märjaks,ning et märjaks saades niiöelda hakkavad haisema. Ühe-kahe pissikorra peale nad märjaks ei saa, vahel saavad veidi niiskeks ja siis tuleb juurde selline armas lambalõhn, aga pissihaisu ikka pole. Muide, mida rohkem villapüksid lamba järgi lõhnavad , seda vähem on nad tööstuslikult-keemiliselt ärapuhastanud ja seda paremad “lambaomadused” neil on, see tähendab, et hoiavad sooja ka märja naha ümber ega lase vedelikku läbi.

Vahel (ehk nii korra kolme nädala tagant juhtub, et kakat lekib) pesen neid pükse spetsiaalse lanoliini sisaldava seguga, et korralikud “lambaomadused” säiluks. Niisama igapäevaselt viskan pükse lihtsalt resti peale tuulduma. Kasutan kahte villapüksipaari paralleelselt: ühed on jalas mähkmete ümber ja teised tuulduvad. Ei haise, ausõna!

Ühekordsete mähkmete kasutajatest emad nimetavad riidemähkmete kasutajatest emasid sageli kangelasemadeks.  Mõned kavalad nipid, mis tõendaksid, et elu korduvkasutatavate mähkmetega võib olla ka lihtne ja mugav!

Peamine on siiski su enda peas ja hinges, kas sind jääb häirima, mismoodi see plastmähe jääb aastakümneteks (või pigem aastasadadeks, erinevad allikad räägivad erinevat juttu) keskkonda reostama. Muidugi ka pesemine kulutab vet, aga pesumasinat tuleks mul nagunii kasutada, parem las jookseb täismasin kui pooleldi pesu täis.

Mähkmed lendavad mul otse pesumasinasse kinnise ukse taha pesukorda ootama (kui vaja, siis enne kraanikausist loputusvee alt läbi käies). Kolme lapsega peres koguneb musta pesu nii sageli, et praktiliselt igal õhtul või vähemasti iga kahe õhtu tagant tuleb pesumasin nagunii käima panna.

Ja muidugi tuleb kasuks õige kõrgusega mähkimislaud. Selle ees seista tuleb rohkem kui ühekordsete mähkmete puhul.
Kas julgeksid korduvkasutatavaid mähkmeid soovitada ka teistele? Miks?

Muidugi ja soovitangi. Lapsel ei tule nendega nahahädasid, vähemasti minu kogemused on sellised, et niipea kui olen sunnitud kasutama pikemalt plastmähkmeid (näiteks mingil reisil), siis hakkab tants ja trall punase tagumiku ümber.

Samas. Minu meelest tuleb rohelise mõtlemise puhul võttagi eelduseks, et jah – see ei ole alati kõige mugavam ja hedonistlikum viis toimetada, aga teatud põhjustel ollakse valmis mugavusest loobuma. Aga samas võiks see sebimine, tihedam seismine mähkimislaua juures, aidata ka ema kaalul alaneda? Tegu on ju oma füüsilise energia kulutamisega. Ja samas saate oma lapsega suhelda, nii et energiat tuleb ka tagasi, vaimse rõõmu kujul? Ema ja lapse suhe on ürgsem ja õigem, ema ja lapse vahelist katsumist ja puudutust on rohkem… Minu jaoks on needki suured argumendid, mulle meeldib teha asju ürgsel moel.
Milleks peaks end valmis panema ema, kes on harjunud oma lapsele alla panema ühekordseid mähkmeid, kuid soovib üle minna mitmekordsetele?

Mõtteviis muutub paari päeva jooksul, harjud kiirelt, arvan ma. Kui on olemas automaatpesumasin, siis suurt vahet ju pole, kas sa viskad kasutatud mähkme prügisse või pesumasinasse (vajadusel alguses kraanikaussi või loputusvanni, kuidas keegi). Teiseks, harjud ära sellega, et nuusutad kiirelt last või siis katsud kiirelt läbi pükste ja tead, kas aeg on mähkmeid vahetada. Minu meelest areneb ka ema vaist, seitsmes meel, side lapsega. Kui selle katsumise peale on tunda, et mähe on kuiv, ja kui on tunne, et nüüd kohe-kohe tuleb… siis panen oma beebi potile või hoian kraanikausi kohal. Riidemähkmetitad hakkavad ju varem potil käima. (Selge see, et kõige ökom beebi on see, kes suudaks oma hädad potti teha.)
Kuidas julgustaksid/motiveeriksid sellist muutust ette võtma?

Nii, suvi on käes, kui see intervjuu ilmub, eks. Suvisel ajal plaanin ma lasta lapsel ka palja pepuga murul ukerdada. Minu meelest on suvel õues kuidagi eriti loomuvastane mähkida lastele ümber need tihked sünteetilised mähkmed.

Kes suvel maal puhkab, võiks kindlasti proovida, osta algatuseks kasvõi paar marlimähet või kasutada ära mõnda vana imavat kangaresti, ja üritada seda rütmi: pesuvesi räästast kaussi, värske pissimähe läbi loputada, vesi peenrale väetiseks, mähe nöörile tuule ja päikese kätte kuivama ja vähegi paremate ilmastikuolude korral on järgmise mähkme märjakssaamise ajaks eelmine juba ära kuivanud. Selline rütm peaks maa-elustiiliga kaasas käima. Ja kui juba on õige elu mekk suus, siis võibolla jätkaks mingil kujul ka sügisel, sest ei taha enam lapsele midagi imelikku ümber panna, vähemasti mitte pikaks ajaks?

Paar sõna pesemisest ka.

Sapiseep võtab ilusasti kõik plekid riidemähkmelt välja, kui enne sisse hõõruda.

Igapäevaselt pesen mähkmeid mis iganes pesuga koos, ka tumeda või kirjuga, ja 40kraadises temperatuuril. Nii et nad ei ole mul lumivalged, pigem sellised kollakasvalged. Mõnikord pesen ka koos linadega, kuni 90kraadises temperatuuris, ja saan nad jälle valgeks. Samas see pole mul eesmärk omaette, mind ei häiri iseenesest kollakad mähkmed. Kollane ju ka ilus värv J.

Pesumasina asjus veel selline nipp, et paelmähkmetel tõmban ühe mähkme paelad omavahel sõlme, muidu kipuvad need masinas omavahel suurtesse puntratesse minema. Ja krõpsmähkmetel panen krõpsud kinni, et takjariie mõnda muud kangast masinas kaasa ei haaraks ega kahjustaks. Ah kas veel mingi jama tööots juures? Need tegevused on mul nii käe sees, et ma ise enam ei märkagi, kuidas ma neid automaatselt teen, enne kui mähkmed masinasse pesuootele panen.