Ja tänaseks üks väike raamatust välja jäänud katkend sel suurel-raskel teemal, millega USA maadleb…
“Järgmiseks lugu Elizabethist ja ta abikaasast Stevenist. Alguses olid nad tavaline keskklassi perest, kes unistas lastest: ostis pangalaenuga maja, dekoreeris kõik, ehitas valmis lastetoa, jäigi lapseootele ja sai rõõmusõnumi, et tulemas on kaksikud. Tervisekindlustusega oli ka kõik korras, mehe töökoha kaudu oli nende kindlustajaks respektaabel firma. Ühesõnaga, American Dream.
Aga kaksikud sündisid enneaegselt. Kindlustusfirma tõesti maksis laste neljakuulised haiglakulud. Kodus aga selgus, et ühel lastest on – ilmselt hapnikuvaegusest põhjustatult – raske tervisehäda nimega tserebraalparalüüs ja ilma tõhusa füüsilise teraapiata ei hakka poiss mitte kunagi kõndima.
Selgus, et kindlustuslepingusse on peenes kirjas pandud midagi 60 päeva ja füüsilise teraapia kohta. Firma väitis, et see tähendab, et nad garanteerivad terve kindlustatu eluaja kohta 60 päeva teraapiat, pärast protsessimist võttis firma omaks, et see on siiski 60 päeva aastas (ülejäänud tuhanded teraapiadollarid pidi pere ise maksma), aga järgmisel aastal väideti, et see tähendab hoopis 60 järjestikkust päeva aastas (aga füüsilist teraapiat ei tehta mitte kunagi järjestikku päevadel, vaid regulaarsete ajavahemike tagant). Vanemate rahakottide toetusel ja heategevusüritusi korraldades sai füüsilist teraapiat siiski edasi tehtud ja väike poiss hakkaski roomama! Edasiseks arenguks oli vaja uusi ravivõtteid, aga siis hakkas kindlustusfirma uutmoodi protsessima: tegelikult käib lepingupunkt liikumise rehabiliteerimise ehk taastamise kohta, aga kui laps pole varem mitte kunagi käinud, siis ei saa seda taastada.
See polnud kõik. Elizabethi pere loost jääb mulje, et neil oli umbes samalaadne kindlustus nagu meil omal ajal: suurel kindlustusfirmal on oma heaks kiidetud arstide nimekiri – ja millegipärast oli vahepeal üks arst nimekirjast maha võetud, ilma et pere oleks sellest teada saanud. Jälle uus protsessimine. Üksvahe kaalus perekond fiktiivset lahutust – sel juhul saanuks Elizabeth üksikemana taotleda vaeste üksikemade programmi Medicaidi kindlustuse raames…
Nende lugu lõppes mõneti hästi – lapsuke ikkagi hakkas kõndima ja Elizabeth asutas poliitilise huvirühma, et taotleda lastele paremaid füüsilise teraapia alaseid kindlustusi… Aga abielulahutus tuli mitte fiktiivselt, vaid päriselt, ja enne seda oli perekond pidanud rahahädade tõttu loobuma oma majast ja kolima nn mobiilkoju, parkimisplatsile treilerisse, kus ruumi kolm korda vähem ja suure osa sellest võtavad haige lapse teraapiatarbed…
***
Peenkirjas on kindlustulepingutesse üldse igasuguseid põnevaid asju kokku kirjutatud. Näiteks esinevat seal sageli klausel, et liiklusavarii tagajärjed inimkehale makstakse kinni juhul, kui ka masin on viga saanud. Näitlikustan selle olukorra: auto sõidab inimesele otsa, inimene jääb invaliidiks, auto jääb terveks, kindlustusfirma keeldub inimese ravikulusid hüvitamast, sest auto ju jäi terveks – ma ei saa küll aru, mis muud loogikat siin saab olla kui raha kokkuhoid. Ja riigil puudub võimalus neid kindlustuslepinguid reguleerida, see on firmade ja inimeste omavaheline asi, milles kokku lepitakse.”