Südamest ja lihasöömisest

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Vaatasin, et kuidagi tuttav autor. Ja siis tuli meelde, et ta on ju Nicole Kraussi abikaasa:) Kraussilt on eesti keelde tõlgitud “Armastuse ajalugu”, väga ilus raamat. Küllap oleks ka loomade söömise raamatul lugejaid, see seos Kraussiga ka tekitaks lisahuvi vast…

  2. 89 g/l on ikka vägaväga madal. Vana doonorina kipun ise alati masendusse langema, kui alla 125 kukub….
    Arvaks küll samamoodi nagu su tuttav – oled nii aktiivne ja tegutsed mitmel rindel, et aneemia piiril balansseerimine ja pidev muretsemine selle pärast sulle küll ei sobi. Saab ju ka olla teadlik lihasööja – nagu sa ilmselt praegu oledki.
    Mis raamatusse puutub, siis minul tekkis esimene küsimus sel teemal, et kas sa oled kursis, kuivõrd USA loomapidamise värk ja Eestis toimuv sarnased on? Kui ei, siis niisama shokiraamatuna ta efekti ei saavuta (mõju, mis tal ilmselt USAs oli). Kui saaks raamatu sappa lisada objektiivseit kommentaari asjatundjailt Eesti kohta, oleks teine tera.

  3. mul tekkis sama küsimus, mis viimasel. eraisikud võiksid ja ka selle ilusa ürituse jaoks raha (k)anda. saja krooni kaupa saaks ju kiirelt mõned hädavajalikud tuhanded kokku.

  4. Minul mõõdetakse “naiselike iseärasuste” 🙂 tõttu praegu hemoglobiini regulaarselt. Juulis oli 108, siis hakati juba muretsema ja määrati rauatabletid, piir olevat 110. Ega liha mulle enne eriti sisse ei läinud. Samas sõin maasikaid tänavu rohkem kui kunagi varem. Ei julgeks ausalt öeldes kindlalt väita, et nüüd kuu aja jooksul liha rohkem sõin, punase sõstra toormoosi see-eest kindlasti. Igatahes oli Hgb ilma rauatablettideta (no ma ei tahtnud neid veel võtma hakata) kerkinud ise 116 peale. Mine sa võta kinni, millest. Ja kuidas selle lihaga ikka on. Selge see, et ma praegu end liha osas tagasi ei hoia. Püüan pigem ikka süüa kui mitte süüa. Sinule soovitan kindlasti – tõepoolest on Sul maailma parandamisega (kõige paremas mõttes) rohkem teha kui panna see aeg ja energia oma tervise pärast muretsemisse (kõige paremas mõttes). Kõlab kohmakalt, aga ma mõtlen seda niimoodi, et kui Sul tekiks tervisega mingi tõsisem jama, siis jääks maailmale palju head tegemata. Mitte, et see peaks olema prioriteetsem kui tervis, ei mitte seda ma ei mõtle. Ikka vastupidi. Pigem seda, et kui on energia ja on valida, kas panna seda headesse kasulikesse (öko)projektidesse või tervisemuredesse, mida saaks tegelikult ennetada ja ära hoida, siis kumb oleks parem…? Ära liha söömise pärast muretse. See, mida Sa võib-olla tunned nö oma lihasöömisega kellelegi halba tegevat või silmakirjalik olevat, teed Sa oma muude projektidega sajakordselt tagasi. See on nagu nende lendamiste ja Ameerika-muredega, millest siin möödunud jõulude paiku ja veel mõnikord kõnelnud oled. Kõik on tasakaalus. Ideaalsust pole. Mis aga ei tähenda, et me peaks lihtsalt vegeteerima, käega lööma ja mitte püüdma. 🙂

    P.S. Fanaatilise kassiomanikuna, kelle laste eest olevad lemmikud käivad vabalt õues, on see konservimõte aga mulle enam kui vastik. Mistõttu minus ei tekkinud tahtmist seda raamatut lugeda, kuigi ma ideoloogiliselt ja laiemalt saan sellest suhtumisest aru, mida ta öelda tahab. 😉

  5. 221018171111 Swedbankis, Sihtasutus Dharma, märksõna “lastekodulaste stipendium” – sinna võivad ka eraisikud raha kanda järgmise aasta stipendiumiteks, ka iga saada krooni on abiks!
    Ja firmadele-organisatsioonidele koostööks kontakt: dharma@dharma.ee ja 6 998 310 – Dharma heategevusfond korraldab logistikat, ka Petrone Print kannab kõigepealt oma raha neile ja sealt läheb see edasi noortele.

  6. Mul siin kaks keeleküsimust:
    – kas stipendiumite või stipendiumide?
    – kas sõna “üritus” on hea kasutada, mulle alati tundub, et see on jama sõna (üritasin midagi… ja kuidagi kantseliitlik ka), aga kas sellele on alternatiivi?

  7. Ääretult tore, kui see raamat eesti keelde tõlgitaks. See oleks ainult teretulnud. Väga kahju kuulda, et Sul hemoglobiiniga probleeme on. Ise pole ligi 4 aastat liha tarbinud ning siiamaani kõik korras (ptüi 3x üle õla). Teen regulaarselt trenni ning bändiproovi, käin doonriks ning energiat on rohkem kui kunagi varem. See on küll natuke aegunud jutt, et aktiivne inimene peab kindlasti liha sööma. Raua saamiseks tarbin tavaliselt tomati- ja granaatõunamahla, peete, spinatit, brokkolit ning läätsesid, mis on ühed parimad rauaallikad. Igatahes soovin Sulle jõudu ja jaksu kosumiseks ning usun, et varem või hiljem leiad endale sobiva toitumise.

  8. Sandra, ma joon nüüd granaatõunamahla iga päev niipalju, kui saab (seda pärismahla, mida olen Eestis avastanud üheainsa firma oma, aga rohkem polegi ju vaja).
    Tahtsin sulle pakkuda, et võiksid teha oma toidukoolitust ka Viljandis, Koidu tn kodukohvikust oled kuulnud? Neil on tervisekaitse tehtud ja avavad nüüd ka ametlikult ja neil on kontseptsioonis sees igasugused ühistegevused, ja selle disainiga ongi tehtud hiigelsuur köögisaar.
    Vaata Facebookis “Kodukohvik Koidu apteegi hoovis”.
    Võin su kontakti neile anda (või vastupidi)?

  9. Sandra – ma ei tahaks vaielda, et kas meedikud räägivad ainult aegunud juttu. Aga tõsi on see, et kordades rohkem suudab organism omastada rauda lihast kui taimedest.Tõsi on ka see, et kõik lastearstid soovitavad väikelastele 1.eluaasta lõpus mingist hetkest hakata liha andma.
    Isiklik kogemus – elasin nooremana pool aastat ühes teises riigis taimetoitlaste peres (ema ja 6 aastane laps olid taimetoidul, isa mitte). Nii ema kui laps olid pidevalt terviseprobleemidega hädas, ka ema uus titeootus kulges väga raskelt – ja just rauavaeguse tõi arst põhjusena välja. Hoolimata sellest, et tõesti üritati taimsest toidust igal viisil rauda saada ja söödi väga mitmekesist taimetoitu.

  10. Epp!
    Kõigepealt “stipendium”-i võib käänata kahte moodi, seega on lubatud nii stipendiumide kui stipendiumite. Kontrolli alati ÕSist, mina näiteks praegu vaatasin üle, et kindel olla.

    Sul on enne ka aneemia olnud ju. Ära mängi oma tervisega. Igasugused emotsionaalsed aspektid siin unusta ära. Sõja ja nälja ajal söödi ka kasse ja koeri, mäletad Leningradi blokaadi ajal?:)
    Taimetoitlus ei sobi kindlasti igaühele(ma ei tea kedagi, kellele sobiks!), eriti meie kliimas. Söö ise ja anna lastele mitmekülgset toitu. Kui sina jätad liha söömata, ega selle pärast jää loomad kasvatamata. Mina küll lihast ei loobuks mingi hinna eest! Tänapäeval on nii suur valik, mine turule, vaata sealt. Tee juurviljahautist…lihaga, nii hea ja ei tee paksuks.
    Kellele on seda vaja, et sa aneemia tõttu kokku kukud!
    Need mahlad ja peedid jms on tõsise aneemia korral nõrk. Kuula arsti!

  11. Stipendium käändub uuemal ajal jah nii või naa, vahet pole – nagu veel terve hulk sõnu, mida tänaste koolilaste vanemad veel suutsid ühtpidi selgeks õppida, nende lapsi arvatakse miskipärast enam mitte suutvat, sestap tuleb siis mõlematpidi lubada.
    Aga üritus pole jah hea sõna – “üritus” olla eesti keeles “luhtunud katse”. Eriti hull kombinatsioon: toimus üritus.

  12. Olen kaugel nõukaajal töötanud mitu aastat lihakombinaadis ja ilmselt kõik ära näinud, liha söön sellegipoolest. Suure aia omanikuna arvan endiselt, et üks tapmine puha, surnud taim või surnud loom, selles mõttes on taimetoitlus üks kohutav demagoogia…halvasti koheldud taim piinleb samamoodi nagu halvasti koheldud loom, on ainult hääletum, kuna häälepaelu tal lihtsalt ei ole. Midagi peab aga elu ringkäigus sööma ja sööma tasakaalustatult.

  13. Tere,

    Sõna “üritus” asemel võib kasutada edukalt sõna “sündmus”.

    Igasugune liialdus on halb, nii täielik lihast loobumine, kui ka iga päev liha söömine. Mulle sobib kord nädalas ja tundub, et piisab, kuigi ka mul on varem aneemiaga probleeme olnud.

  14. Kui aneemia on, siis peaks lausa loomamaksa ja verikäkki sööma mingi aeg. Omad kogemused selle haigusega. 🙂 2 kuuga peaks olukord niisuguse toitumise puhul normaliseeruma ja hemoglobiin jälle korras olema.
    Taimetoitlasele aga soovitaks kuivatatud puuvilju (virsikud ploomid, rosinad) ja pähkleid, mandleid (kui just allergik pole). Neis on palju rauda. Rauarikaste toitude juurde peaks tarbima C-vitamiini sisaldavaid toitaineid (nt. apelsinimahla) – need aitavad paremini rauda omastada. Seevastu piim takistab omastamist.

  15. kõik safran foeri raamatud tuleks eesti keelde tõlkida, sest nad on lihtsalt nii head! (iesgi yllatav, et seda pole veel tehtud). eating animals on üle maailma palju inimesi taimetoitlasteks pööranud, sel oleks kindlasti ka eestis kõlapinda.

  16. Liha (vere) söömine raua saamiseks on sama kui piima joomine kaltsiumi saamiseks. Seda võib loomulikult teha, aga tekib küsimus, kust siis piima lüpsev lehm saab oma kaltsiumi, tema ju piima ei joo. On selge, et lehm on omandanud aastatuhandete jooksul kõige efektiivsemad viisid kaltsiumi saamiseks. Ka vereloomeks vajaliku raua saamiseks on palju efektiivsemaid viise kui vere joomine. Rauda sisaldavad punased asjad, lisaks granaatõunale näiteks viinamarjad (punane vein), jõhvikad, pohlad.

  17. Ma ise aneemikuna tean hästi, mis tunne see on, kui hemoglobiin on 80-90 vahel. Ja nalja sellega ei ole tõesti, aneemia on väga tõsine haigus. Mina söön samuti peeti, punast liha, maasikaid ning aeg-ajalt ka rauapreparaate. Ma kliima kohta ei oska öelda, aga ilmselt on aneemia ka midagi sellist, mis ühel lubab taimetoitlane olla ja teisel näiteks mitte. Samuti olen ma veendunud, et lihaseid näiteks palja peediga ei toida juba. Ja jah, taimed on samasugused elusolendid, ainult et ilma suuta. Minu jaoks pole lihasöömine porgandisöömisest suurem kuritegu.

    Mis farmides toimuvatesse jubedustesse puutub, siis ma saan aru küll, et see võib lihaisu ära võtta (kodus lapse näol üks selline näide), aga samas peaks need pealtnägijad ka midagi ette võtma, et sellised asjad ei toimuks. Et siis sinu lihasöömisest ei muutu niisama lihtsalt nende loomade elus midagi. Pealegi ma ei taha uskuda (võibolla olen meelega pime), et see liha, mida mina Tartu turult ostan ja söön, on elus sellise kohtlemise osaliseks saanud.

    Lihasöömise raskust tundsin isegi päris hästi sellel suvel. Ja ei söönudki eriti. Korra kukkusin kokku ka. Nii et jah.

    Ega ma taimetoitlaste vastu ei ole, nii valesti, kui see ka ei kõlaks nüüd. Ei, inimene sööb nii nagu ta tahab ja palju hullem, kui suurem enamus hamburgereid näost sisse ajaks. Aga ma ei ole ma nõus, et mina selle tõttu, et ma liha söön, olen planeedi kurnaja ja aitan kaasa mõrtsukatööle.

  18. Ahjaa, koerad-kassid. Siin on ilmselt esiteks kultuuriline erinevus, teiseks lemmikloomade söömise võimatus (mis tekib teinekord ka sigade-kanade-hanedega) ja mine tea, kas kassid ikka süüa kõlbavadki…
    Samas, ma arvan, et ega hulkuvaid sigu-lehmi ka naljalt sööma ei hakata.

  19. Epp, ma soovitan lisaks punastele söögiainetele ( eelpool juba nimetati ) sul apteegist rauapreparaat osta. Simona on ka meil neid joonud aeg-ajalt, ja läheb küll paremaks. Muidugi peab siis edaspidi toiduga korras hoidma. Simonal alati arst küsib, et kas ta liha sööb . Nii, et söö punast liha ja osta raua siirupit !

  20. Mul pole siirup, on Retafer nimelised rauatabletid, mida võtan 4 tk päevas. Aga võib tõesti siirupit ka proovida.
    Soovitan teile ka seda granaatõunamahla, firma on MPro 4U, suuremates poodides seda üldiselt on. See on 100% mahl, ei ole üldse suhkrut, vett, säilitusaineid.

  21. Mul jäid omal ajal arstid Retaferi osas eriarvamustele:) Tartus hematoloogias need määrati, aga kohalik arst pidas mulle hiljem pika loengu, miks need tbl-d just head ei ole, hirmus keeruline, aga lõppkokkuvõttes loogiline põhjendus oli. Aga no lõpuks need mulle ei mõjunud ka ja kirjutati teised (nime ei mäleta), mille kõrvaltoimetega ka kimpus olin, nii et jätsingi pooleli:( Samas kasu ikka vist oli, sest 80 peale pole hemoglobiin enam kukkunud.

  22. Ferrum Lek on nende teiste nimi. Ja hematogeen on abiks.

    Ja kirjutasin Sulle eile siia pika-pika kommentaari, mis on kuhugi kaduma läinud. Ei salvestanud endale, nii et ei hakka enam otsast peale ka. Kurb. Aga ole tubli ja söö ikka pigem liha. Meil on Su energiat tarvis maailmaparandamiseks. 🙂

  23. Minule on just Retaferi soovitanud mitu eri inimest – naistearst titaootamise ajal (kui Hg madalaks kiskus), perearst varem, ja apteekrid ise ka – kui küsida, et mis on nagu see kõige efektiivsem, kui Hg madalaks kisub. Aga kuna ma sellistel puhkudel (ja muidu kah…) söön meeleldi ka hematogeeni, siis ega ma tea, kui efektiivne see rauapreparaat üksi on.

  24. Lugejale – rauvaeguse puhul on lihasöömine läbi aegade abiks olnud, miks sa sellesse nii veidralt suhtud?
    Epule:
    Ürituse-sõnast. Sellel kokkusaamisel on ju selge mõte, see võiks talle nime anda. Kõige lihtsam, mis pähe tuleb, on stipendiumiõhtu – või stipendiumipäev, kui asi pikemaks kujuneb ja on kokkusaamised-kontserdid ka veel. Lastekodunoorte stipendiumipäeval tehakse seda ja toda…, homne lastekodunoorte stipendiumipäev… – kõlab ju paremini kui lastekodunoorte üritus?

  25. Kusjuures minul teeneka lihahaipimiskampaania vastasena oleks kohe küsimus, et miks ei määratud ferritiini taset veres (mis näitab rauadepoo taset) ja kuidas sa ennast selle madala Hgb-ga õigupoolest tunned?
    Ja raseduse kohta lisaks, et sel ajal on Hgb 100 normaalne, olenemata naistearsti arvamusest.
    Ma ei välista liha söömist (söön ka ise, alla 2,5 nädala pole lihavabalt elanud elus), aga ei pea seda üldse mingiks imeravimiks eriti mitte aneemia puhul. Pigem tundub puhta võhiklik see lihnte soovitus- sööge liha ja aneemia lahkub. Retaferiga oleks küll ettevaatlik (olen ise seda mingi aeg söönud ja seedimise p-sse keeranud). Ma ei leidnud praegu, kas seal on kahevalentne raud, aga kahtlustan, et on, mõjub maole ja soolestikule pehmelt öeldes jubedalt. Raua kohta võib lugeda Mihkel Zilmeri arvamusi. Parem siis juba FerrumLeki juua, mis on kolmevalentene, või hematogeeni süüa.
    Madala hgb puhul võtaks eelkõige magneesiumi (minu lemmik on kelasin), mis soodustab ka kaltsiumi ja raua imendumist toidust. Kui probleemiks on ka väsimus ja loidus,on Mg-st abi. Hirsipuder, kaunviljad, rohelised köögiviljad olgu menüüs (aga seda tead ise ka onju).
    Diskussioon muidugi ses mõttes on mõttetu, et Su Hgb tõuseb nüüd kindla peale, ja kesse kindlaks teeb, millest eelkõige. Aga kui kauaks ja mis on selle numbrilise väärtuse tõstmise hind?

  26. Kairit, see on väga huvitav ja asjalik jutt sul. Kas sa oleksid nõus oma kogemustest ajakirjandusele ka rääkima, ma olen mõned tekkinud teemad suunanud Eesti Naise terviserubriiki ja see aneemia tuleks ka sinna suunata.
    Kui oled nõus, palun meili mulle oma kontaktid?

    Jah, retafer ajas mul iiveldama ja olen ka lausa oksendama jooksnud. Seda, er rauatabletid teevad esialgu kõhu lahti, lugesin kusagilt foorumist ja pidin ka paraku teadjalt kaasa noogutama. Praegu ei ole mul midagi viga. Kas ikkagi toimub mingi pikaajalisem seedimise ära rikkumine?

    Uhh, lähen ostan siis seda nn vedelat rauda :).

  27. Epp, tahaks sind väga aidata. Võib olla oled kuulnud ühest Läti arstist, kes käib vahel Eestis (vist eraviisiliselt), nädalavahetustel praktiseerimas. Ta vaatab inimese silmapõhjasid ja kirjutab üles toiduained, mida peaksid sööma, ja need, mida vältima. Lisaks loetleb ta sulle üles veel ka kõik haiged kohad sinu kehas. Ühe sõnaga on see Hiina meditsiinil põhinev asi.Aga võib olla oled sa sellest ammu kuulnud. Mina käisin eelmisel aastal tema juures ja sain palju abi. Tabletid ja tee, mida ta määrab, on küll üsna kallid, aga see selleks. Kui on huvi, võin sulle kontakt tel. nr anda.

  28. “…olenemata naistearsti arvamusest”
    Ilmselt on nüüd OT, aga ma loomupärase skeptilise inimesena kipun mõtlema allikakriitiliselt – ühelt poolt 30 a pikkuse kogemusega teenekas ja populaarne ja teadlasenagi tegutsev naistearst…paljud arstid… ja teiselt poolt….kes või mis?

    Minu teada on u 100 rasedusaegne alumine normi piir…ja selle juures igaks juhuks juba rauapreparaate soovitatakse, kuna rauapuudus emal mõjutab oluliselt ka arenevat loodet, nii et parem vast ikka ennetada.

    Hgb imendumise soodustamine on igati broo, aga selleks peab olema ka midagi, mis imenduda saaks. Kui rauda organismi sisse ei tule, ei saa ka midagi imenduda…

  29. Üks tuttav bioloog rääkis mulle kunagi, et kõige paremini omastatav taimne raud pidi olema vetikates (st kõik need merikapsad), muu taimse rauaga on nii, et ta küll on seal, aga see tuleb meil enamjaolt teisest otsast välja jälle. Ja kõige lihtsamini pidi jah saama punasest lihast, samas pidavat seda normaaljuhul väga vähe tarvis minema, ütleme üks viilakas loomaliha kord nädalas ja aitab. Vbla väljakujunenud vaeguse puhul on veidi rohkem vaja. No ja munakollane annab ka loomset rauda, olemata samas otseselt liha.

    Kas keegi on näinud ja mäletab, kus kohas, seda artiklit, kus kõneldi, et mõõdukas lihasöömine (vbla tähendas see ka üldse loomse toidu söömist, nt munade) on keskkonnasäästlikum kui puhas taimetoitlus? umbes nii, et selleks, et taimsetest analoogidest neid preparaate teha, kust need toitained kätte saada, mida muidu saaks lihast, kulub rohkem energiat ja toidukilomeetreid kui nt kohaliku maheliha tootmise peale.

    Pluss see paradoksaalne pisiasi, et hävimisohus loomatõugude päästmiseks on vaja, et keegi nende liha sööks. Kuskil kirjutati sarnast juttu ka mingite ulukite kohta – et kuni neid ei sööda, loevad põllumehed nad kahjuriteks ja notivad, nagu jaksavad, aga kui nad muutuvad söögiloomaks, tekib neil inimese jaoks väärtus ja hakatakse vaatama, et nad päris otsa ei saaks. Tõsi, see kehtib vist küll ainult tänapäeva suht tugeva kontrolliga riigistruktuurides, põllumajanduseelsel ajastul jõuti mitu liiki olematuks küttida.

  30. (klassikalised keskkonnakulukad puhtvegetaarsed toiduained on palmiõli ja soja – veetakse ilgelt kaugelt kohale, õlipalmide kasvatamine pidi ka hullult vihmametsa sööma).

  31. Notsu, see on see jutt, mida ma ka kuskilt olen lugenud, et tänu sellele, et veiseid jt loomi/linde nii palju süüakse, on liigina neil lausa suurepäraselt läinud.

  32. Õlipalmi ja soja kasvatamine olevat jah väga keskkonda kurnav, lisaks see vihmametsa asi. Mina tarvitan nii veiseliha kui sojat (laksoositalumatus), nii et olen lausa ekstraklassi jalajäljega.
    Aga see-eest ma jälle ei reisi. Ei lennuki, ei autoga.

  33. mulle jääb ka arusaamatuks, miks peab siis just tingimata seda jõledalt toodetud liha sööma.
    ja veel on imelik, et inimesed vabatahtlikult tablette tarbivad. mina raseduse ajal sõdisin pikalt rauatablettide vastu ja proovisin verikäkist rauda ammutada, aga paraku ürituseks ;)see jäigi ja hgb näit ei tõusnud piisavalt (ka mitte rauatablettide toel, kuigi võtsin neid igati juhenditruult). olen muide lugenud, et sinikad sisaldavad suures koguses rauda ja neis esineb see ühtlasi inimesele päris hästi omastataval kujul. aga selle hooaja omad on kardetavasti juba maha varisenud..
    ja muide, epp, ka mina soovitan sul tungivalt eesti keele instituudi pakutavate sõnaraamatutega sõbraks saada. “üritus” EI tähenda eesti keeles ainult katset. aga eks loe ise. aa, ja loe ravimite infolehti ka 😉

  34. Olen käinud selle lätlanna vastuvõtul, maksis 300 kr + siis need kallid teed ja ravimid, mida ta sulle soovitab. Jõin tükk aega teed, mis pidi puhastanma maksa ja neere. Perearsti juures selgus, et ka kolesterool oli mõnusalt normi läinud. Sain teada, et luustik väga kehv (teadsin ka varem), et ripsmeid pesta lastešampooniga(ripsmelutikad!!!, mis pidid olema väga paljudel)jne jne

  35. See ravitee on Tianjin Tianshi. Teed liitrise tõmmise, jood 0,5 liitrit hommiul ja 0,5 liitrit õhtul õigetel kellaaegadel (vastavalt organitele, mida on vaja puhastada) Jood neil kellaaegadel, mil need organid on aktiivseimad.

  36. Mitte ühtegi ravimit eales ärge võtke enne infolehe lugemata! Seda mina ka alati teen.
    Aga jah, sõnastikke peaksin sagedamini lehitsema :).

  37. Huvitav mis asjad need ripsmelutikad on?
    Ja sõnastikest – 2006. aastal välja antud ÕS-i ei soovitata üldiselt kasutada, seal on palju jama sees, mis järgmises versioonis juba välja võetud. Üks äpardunud asi ühesõnaga, sealt võib igasugu veidrusi külge hakata.

  38. Ma ei ole valmis meedias seda teemat käsitlema ja see ei ole ka minu jaoks praegu aktuaalne. Küll aga tekkis huvi üles otsida oma erinevad rasedusaegsed andmed, et mälule tuge saada.
    http://naistemaailm.ee/?art_magaz=1&id=7271
    Üsna populistlik artikkel, kiiresti leitud, aga ehk saad ise edasi uurida.
    Naistearstidest… paljud neist diagnoosivad rasedal aneemia juba siis, kui Hgb on alla 120. Me ei pea vaidlema, kas õige on 100 või 110. Ma tahtsin otsida ka ühte artiklit, kus kirjas, miks on raseduse ajal loomulik, et Hgb on madalam, kahjuks ei leia:( Ma ei väida, et raseduse ajal või muidu aneemiat pole olemas- on küll ja kuuldavasti äärmine metsapoolsus selles vallas lõpeb kah kurvasti…
    Üks põhjus, miks rasedatel Hgb korrast ära, on minu arust ka lõputu “kaalujälgimine”, mis Eestis lokkab- hirmuga jäetakse ennast olulistest toitainetest ilma. Minu arst hirmutas mind ka, et pean jälgima kaalu, et ei korduks eelmise rasedusega kogetud toksikoos. Nii see Hgb siis langes (aga mitte oluliselt alla 100, 98 oli korra), võtsin rauatablette, mis panid kõhu totaalselt kinni, siis sõin ploome, keefiri, jogurtit ja kiivisid, siis oli jälle kõht lahti, ühest nõiaringist muudkui teise, puder ja kapsad tuli sellest, ei mingit normaalselt toitumist. Jätsin lõpuks tablad ära ja raseduse lõpus oli Hgb 112.
    Kolmanda raseduse ajal ma ei söönud eriti liha, laps ei tahtnud. Pärast rasedust ja 2 a kestnud imetamist läksin taas doonoriks ja Hgb oli 142. No võta kinni siis….
    Kusjuures tunnustatud ämmakad (näiteks Ämmaemanduskeskuses) ei näe probleemi, kui sünnitama minnes on naisel Hgb 100. Tähtsam on see, kuidas naine ise ennast tunneb. Vbla need ämmakad ei ole tõepoolest üldsuse poolt tunnustatud ja ajavad oma rida, aga miskipärast naisteajakirjad tsiteerivad neid küll…

    Sinu puhul, Epp, mõlesin ma, et on ikka huvitavad need Sinu keerdkäigud… algul lased teha analüüsi, mille tulemuseks on, et Sa ei või mitte midagi süüa… siis teed analüüsi, mille tulemuseks on, et pead liha sööma. Nagu ajakirjanduslik eksperiment või? 🙂

  39. Liha söömise kohta tahtsin lisada veel seda, et on mõtetu rääkida veislaste keskkonna koormast üldiselt või lugeda seda kuidas ameerikas loomi peetakse ja selle järgi otsustada, et tuleks taimetoitlaseks hakata. Samas seda tasuks küll jälgida, kust need asjad tulevad, mida süüakse.

    Näiteks see liha ja piim, mida mina söön tuleb naabruskonna karjamaadelt, kus kasvatakse lihaveiseid, piimakarja ja lambaid. Need loomad söövad künklikel pärandmaastikel, mis ilma nende loomade abita kasvaks võssa ning kaoksid (oleneb muidugi inimesest, kas pärandmaastikud ja maastike mosaiiksus tundub mingi väärtus või mitte). Ja kuigi need inimesed, kes neid karju peavad, ei ole orienteeritud tohututele tuludele, peavad nad selle tegevusega ennast siiski ära elatama, seega nende loomade kasvatamine selliselt, et loomade elu lõppeks loomuliku surmaga, ei ole eriti mõeldav. Sellistel pinnavormidel midagi taimset ja inimesele söödavat pole võimalik kasvatada. Lisaks on bioloogilise mitmekesisuse kohapealt väga oluline säilitada pool-looduslikke kooslusi – niite ja karjamaid ning teha on võimalik seda üksnes loomi pidades (ei ole mõtet varuda heina või karjatada ilma loomadeta). Seega kui süüa selliste loomade liha, siis on see pigem teene loodusele, kui et suur ökoloogiline jalajälg, mida vältida.

    Lisaks olles neid karju ja nende aastaringset pidamist näinud, on nende loomade elu piisavalt ilus, et mõte sündida järgmises elus lamba või veisena ei tundu üldse halb mõte.

  40. Kui need pärandmaastikud on puisniidulaadsed, siis peaks nad olema hullu moodi liigirikkad – puisniit on selline huvitav kultuurmaastik, mis annab enamikule looduslikele bioloogilise mitmekesisuse poolest silmad ette (ja sestap ka kaitsmisvääriline).

  41. No puisniidud on need kõikse liigirikkamad, aga ka muud niidud on samamoodi väärtuslikud (rannaniidud, sooniidud, nõmme- ja aruniidud jne). Kuigi sõna niit viitab sellele, et seal justkui niidetakse (samuti tegevus, mis on mõtekas üksnes loomade olemasolul), siis samamoodi hästi mõjub enamasti nendele aladele ka karjatamine, kuigi sel juhul võib-olla oleks täpsem termin puiskarjamaa, rannakarjamaa jne.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar