Lõuna-Eesti keelest ja ilma kirevusest

Eile öösel vaatasin filmi Setomaast, “Taarka”.

Ma olen ikka mõelnud, et peaksin kirjutama Setomaast, aga ikka tundub kuidagi vara. Me pole ju seal õieti veel olnudki. Toimus lihtsalt mingisugune äratundmine – mulle on alati meeldinud ikoonid ja õigeusu kirik, Justinile meeldis mets meie majakese ümber, meile mõlemale meeldis selle maja aura (meil on seal muide üks metsik tiine kass ka elamas aida all, kassid elavat ainult hea energiaga kohtades :)… Ja oleme kergelt erutuses ootamas, mismoodi see külaelusse sisse elamine tegelikult välja kukub.

Nii et praegu ma sellest kõigest veel ei kirjuta pikemalt.

Eile filmi vaadates tuvastasin aga ühe asja, millele ma polnud varem mõelnudki. Mida enam setokeelset filmi vataasin, seda enam aktiveerusid mõned pildid lapsepõlvest, ja lausa justkui kusagilt kaugelt mingid audiolõigud.

See oli Mamma, minu sugulane (õigemini sugulase sugulane), Lillis, pliidi ääres istumas, jalad olid tal haiged ja nii ta seal muudkui istus ühe koha peal ja ajas juttu nendega, kes mööda kõndisid või kes viitsisid tema juures istuda (meie, lapsed)? Ma ei mäletanudki seda, mis ta meiega siis rääkis. Aga muidugi oli see mulgi murre.

Taarka filmi vaadates tundsin, nagu keel hakkaks suus paiste minema ja sõnad tahaksid suust välja tulla kanged, “kõneldass”-lõpuga.

Ma ei tea, kas see on kõigiga niimoodi, et murre tekitab sooja äratundmise? Ma peaks selle jaoks ilmselt kuulama põhja-eesti murret või midagi saartelt, et mõõta, kas see on võõras. Selge see, et mulgi ja seto keel ongi ühe lõuna-eesti keele osad, aga seda niimoodi oma nahapooridega ja mälestustega tunnetada, see oli väärt elamus!

—

Jäin ka mõtlema, et vaat, missuguse rikkuse ma oma lastele annan. Nüüdseks on selge, et me hakkame suure osa oma suvedest veetma Setomaal. Seega saavad nad selgeks nii eesti keele – minu kaudu igapäevaelus – kui kuigivõrd ka seto keele – sest me kindlasti hakkame käima ju ka üritustel, ja ma tahaks Martaga ühineda ka selle naiste-tüdrukute laulukooriga, mis meist paari km kaugusel Obinitsas käib.

—

Aga et kus te siis ikkagi muul ajal elama hakkate, kui suved on Obinitsa lähistel? Kus siis talved olema hakkavad?

Seda on meilt viimasel ajal palju küsitud ja me oleme seda ise ka endalt küsinud :).

Vahel on mul süütunne, et me oleme lastele liiga heitlikku elu pakkunud ja on võimalik, et teatud nomaadlik elustiil jääbki meie peret ka tulevikus saatma… Aga samas. Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, siis mina ise olen ju tänulik selle üle, et ma olen saanud kirevaid elamusi. Seesama mulgi-mamma. Naabrid-ukrainlased. Papaga Läti vahet käimine. On lausa kahju, et sellised kogemused pole sügavamad või et neid pole rohkem…

Jah. Eks see eluke ole üks paras tasakaalu leidmine stabiilsuse ja kirevuse vahel.