Minu selgitus. Ehk: kirjutavate emade dilemma

Miks ma panin oma lapsed netis suletud uste taha?

Mäletan, kuidas otsisin Martale tema teiseks sünnipäevaks kingitust ja jõudsin mõtteni teha lapsele kodulehekülg ja hakata tema kohta blogi pidama. Sel ajal tundus see idee väga hea (kohati tundub siiani): ma olen tema igapäevaelu sekeldusi ja arengut kirja pannes andnud talle hea kingituse tulevikuks, ma olen saanud ise aega maha võtta, et taibata, kui tore ja õnnelik meie elu on, ma olen leidnud uusi sõpru blogilugejate hulgas, olen saanud neilt nõu, toetust ja tagasisidet…
Aga siin on üks „aga“. Üks välja ütlemata sisetunne, mis ajapikku on aina tugevamaks läinud. On see siis seetõttu, et Marta on kasvanud üha suuremaks ja ma hakkan teda ette kujutama teismelisena, kel tuleb kujundada maailma kohta oma arvamused ja valikud? Või seetõttu, et meie lastest peetud blogid on muutunud lugejate hulgas aina populaarsemaks, ja lisandunud on nii mõnedki artiklid meedias, kus ma olen oma tütardega pildil olnud?… Igatahes on ohutuli tiksuma hakanud.
Mõni nädal tagasi küsis seda üks hea tuttav (Pere ja Kodu ajakirjanik, kes augustikuu ajakkirja teeb lugu “veebibeebidest”). Nädal tagasi küsis seda üks kuulus blogija. Jah, kas Epp Petronel on õigus oma lapsi teistele näidata?
Olen siiani arvamusel, et mul on see õigus. „Muu maailm” pole muidugi mingi ülim kriteerium, aga oma lastest rääkivad blogid on üle ilma levinud. Samamoodi kohtab üle ilma pereajakirjades sageli lugusid, kus autorid (olgu nad siis toimetajad, peatoimetajad, juhuslikud või korrapärased kolumnistid) istuvad fotol koos oma lapse või lastega, kes on sageli ka nende lugude (pea)tegelased.
Küllap on kõigil neil autoritel tulnud läbi teha samasugune dilemma nagu minul. Küllap on see esialgu tundunud neile lihtne valik: nad üritavad ju oma lugudega inimesi mõtlema panna ja olulisi teemasid tõstatada, tuues näiteid iseenda elust, mille osa on ka lapsed. Oma kirjutistega väljendavad nad ju oma meelest armastust ja arusaamist oma laste suhtes, ning küsimusele „Kas lapsi ka pildi peale võtta?“ vastavad nad, lapsevanema hormoonidest pakitsedes: „Jaa!“ Sest nad on ju nii armsad. Keegi ei saa neile ju midagi paha teha. Nende väikeste nägude vaatamine vaid suurendab armastuse osakaalu maailmas!
Aga – paraku on siin teine pool. Kui Postimehes avaldatud minu lapse pilt on hiljem kellegi teise blogisse üles riputatud (jah, viitega algallikale) ja seal arutavad inimesed, et „tunnustusenäljas staarblogija lapsel on ees väsinud ja õnnetu nägu“ – kas ma tahan seda? Endale saab ju paksu naha kasvatada, aga – kas ma tahan sellist rünnakut oma laste suunas?
Kas me saame maailma usaldada?
Osa minust on väga avatud, lapselik ja ehk rumalavõitu oma maailma usaldamises. Teine osa – ja üha suurenev osa, mida enam ma olen Ameerika Ühendriikide kultuuriga kokku puutunud – on asunud kahtlustama ja oma lapsi igaks juhuks kaitsma.
„Kas võõrad inimesed võivad neid ära tunda?“ küsitles mõni aeg tagasi Justini ema.
„Jah,“ pidin vastama. Rääkisin talle, kuidas mõni aeg tagasi Tartus tuli üks elevil ja äratundmisnaerust puksuv naine kohvikus meie laua juurde autogrammi küsima… Ei, mitte minu oma. Minu tütre oma. Marta joonistas kohvikulaua taga ja kirjutas suure rõõmuga võõrale tädile paberi peale „ATRAM“.
„Aga – jumal hoidku selle eest, aga…“ läks Justini ema seda kuuldes närvi. „kas sa ei karda, et – ma ei julge seda väljagi öelda – keegi võiks Martale midagi halba teha? Ta võidakse ära röövida ja teilt võidakse lunaraha nõuda? Või mingi pervert võib ta lihtsalt… nagu juhtus Maggiega Portugalis!“ Ameerikas on 4-aastane kaduma läinud Maggie suur meediajuhtum.
Naersin ja üritasin tema hirme maha võtta.

Mida enam ma selle peale aga pärast mõtlesin, seda ebamugavalt end tundsin. Lausa nii ebamugavalt, et mõtlesin: ei tohiks sellest pantvangi-ideest avalikult kirjutada, äkki annangi mõnele hullule inspiratsiooni?

Võiks veel palju diskuteerida selle üle, kust läheb piir blogide ja peavoolumeedia vahel, isikliku ja avaliku vahel, iseenda ja oma laste vahel jne. Ma nagunii ju jätkan seda diskussiooni ja jätkan ka oma kirjutajateed, kasutades allikatena muuhulgas ka oma lapsi… Aga tänasest päevast peale teen ühe asja teistmoodi: oma laste fotosid ma enam avalikku ruumi rohkem ei riputa.
„Kuri silm võib ära kaeda“, nagu eesti rahvas juba ammust aega teadnud on.
Ja veel kord: praegu on veel vabu kohti, et lugejaskonnaga ühineda (bloggeris on lubatud sada kutsega lugejat; ma seda pole veel välja mõelnud, et kas peaks kusagile mujale kolima, kui bloggerisse ära ei mahu; astugem üks samm korraga). Ma loodan, et lugema tulevad ainult heade silmadega inimesed ;). Endal on seda lasteblogi köögipoolt praegu väga huvitav vaadata, justnagu istuksid kammitud juustega sõbrad külalistetoas poolringis ja ootaksid, mil me tagatoast välja piilume ;).
Lähen kirjutan nüüd teile midagi.