Viimased 2,5 nädalat on mind visanud ühest ajatsoonist teise ja siis tagasi kusagile vahepeale. Olen vahepeal jälle rohkem kohvi jooma hakanud ja millegipärast mäletan ma unenägusid paremini, kui kohvi joon (uni on pinnapealsem äkki?).
San Franciscost on meeles üks uni, kus suur draakon ja madu võitlesid, verd lendas, ma vaatasin neid, hirm ja põnevus kurku lämmatamas. Kui üles ärkasin, siis olin hämmingus. Miks ma sellist kummalist und nägin? Kusagilt poolalateadvusest meenus – või õigemini peaaegu et mõtlesin selle välja – , et ma vist nägin Hiinalinnas jalutades poole silmaga mingisuguseid draakonite ja madudega seinamaale. Või tasse. Või olid nad hoopis mingisuguste särkide või hommikumantlite peal? Ja siis tulevad nad mu unne, justnagu tähendades midagi. Naljakas.
Muidugi näen ma unes neid inimesi, kes enam mu ellu ei kuulu (“eks-“… kes iganes). Elu on lahku viinud ja siis järsku näed – kusagil Mehhiko piiri lähistel (vähemasti tundub nii, et piir on lähedal, sest nii palav ja mehhikopärane on olla) näed järsku unes oma elu ükskord ammu, ühel teisel lõunamaal. Kohtad neid jälle: inimesed, kelle näojooned ja nimed on igapäevases elus ärkveloleku ajal juba meelest läinud, järsku on nad tagasi ja täpselt sama tähtsad, nagu nad sulle kunagi olid. Ärkad üles ja tahad seda tunnet kinni krabada, aga juba see haihtub. Jääb ainult mälestus. Ja teadmine, et see kõik on su sees ikka veel olemas. (Ma ei imesta, et kirjanikud jooma ja narkotsi panema hakkavad… sest raske on iseenda sisse pääseda.)
San Joses nägin ka und, kus sattusin korraldama laste jõuluetendust. Ja pidin kirjutama jõulunäidendi. Seal unes istusin ma saalis ja vaatasin, kuidas seda lavastati. Jõuluvana oli ära kadunud, lapsed saatsid talle mobiiliga sõnumeid, sest ta ei vastanud oma telefonile. Kui üles ärkasin, olin uhke. Minu meelest tuli päris huvitav näidend välja.
Eile öösel nägin unes tulevikku. Sest enne magamaminekut mõtlesin intensiivselt tuleviku peale. Ümbermaailmareisi ideest oli meie jutus vahepeal saanud juba vabatahtlik töö, aasta aega kusagil kohapeal, kus on huvitav ja kus oleksime kasulikud… nii et ma kammisin läbi oma lemmikut, Lonely Planeti foorumit, ja lugesin vabatahtliku töö kohta. Lastekodudes ja inglise keele koolides ja vihmametsades ja noortehostellides jne. Kuhu võetakse perekondi? Kus on korralik arstiabi? Kus ei ole orkaane ja maavärinaid? Kus saaks kõige odavamalt läbi? Kus oleks kõige rohkem abiks? jne. Kui keset ööd unest ärkasin, siis teadsin, et olin unes hispaania keelt purssinud ja me elasime kusagil… Raske kirjeldada, aga ma mäletan. See oli vist bangalo. Või barakk? Mäletan päikest tuppa langemas. Mäletan pisikeste tõmmude laste nägusid, kellega me seal suhtlesime. Mis see oli? Muidugi oli see minu fantaasia. Aga vahel tekib reaalsuses selline tunne, justkui “ma oleksin siin varem olnud”. Võibolla on need kunagi nähtud unenäod, mis selle tunde tekitavad?
Ükspäev nägin unes meie pisikest kohvik-raamatupoodi ka. Vahel on tunne, et hakkan hulluks minema. Nii palju pilte, värve ja lõhnu, nii palju lugusid, tulevikustsenaariumeid… Ja ikkagi on tunne, et sellest kõigest saab kohe ärgata ja kusagil on see õige elu. Aga milline?
Ma näen oma eksi (ja Elu Armastust, mis õnnetu kombinatsioon, kas pole?) peaaegu igal öösel unes. Kusjuures ma nägin teda unes ka kümme aastat enne seda, kui me päriselus kohtusime. See on ka ühtlasi ainus unenägu, mille ma olen hommikul ärgates üles kirjutanud. Väga võimas ja tähendustest paksult tiine minu tavapäraste ja ülivärvikate “draakoni ja mao võitluste”-laadsete unenägude kõrval.
Ma loodan, et ma ei hakka nüüd taas nägema, aga üks mu korduvaid madudemotiive on olnud madude kuninganna, kroon peas, mu rinna peal istumas ja mulle ainiti osta vaatamas. Selle peale ehmatab küll üles. Oi, unenägudest võiks palju rääkida, ehkki ma ei ei ole üldse mingit unenägude usku. Aga lõputult värviline ja fantaasiarikas maailm. Ma olen muidu ikka ka rännanud, aga nii nagu unenägudes…(kust tulevad need maastikkud?) ning viimasel ajal miskipärast kangad (kohutavalt ilusad mustrid), oleks kunstnik, maaliks üles.
Aga seda veel ka, et nii mu isa kui õde kui ka mina nägime ühte ja sedasama unenägu oma lapsepõlves, kui haigeks jääme. See oli küll megaavastus.
Teie ümbermaailmareisi-idee liigub vist loomulikus suunas: praegusel hetkel kukuks sellest vist välja ümbermaailmalastemänguväljakute reis.
Muide, Sinu kohviku-idee on enamvähem sellisel kujul realiseeritud Budapestis. Vanade raamatute-orgaanilise kohvi/tee koht. Pluss kord nädalas loetakse seal luulet vms ja diskuteeritakse keskkonnateemadel. http://www.treehugger.hu ja nagu ma nende kodulehelt näen, on nad Viiniski äsja sarnase koha avanud.
Ilusat päeva!
Sain muide treehuggerilt kohe kirja, kus nad tänavad selle eest, et neid siin blogis on mainitud, ja küsivad, et mida me neist eesti keeles kirjutame ;).
Kui see saladus pole, milline see unenägu oli, mida enne haigeks jäämist nägid?
Kaja on ka kirjutanud kunagi haigeks jäämise korduvast unest, see oli midagi seoses katkuga ja jões allavoolu kandumisega. Kõlas minu jaoks nagu mingisugune mälestus eelmisest elust (võibolla eelmise elu lõpust).
Mina mäletan lapsepõlvest ühte korduvat unenägu, et oli üks kaev, kuhu ei tohtinud sisse astuda. Sellel kaevul ei olnud rakkeid ümber.
Unenägude sümbolid ja unedes avanevad mälestused on väga huvitav maailm. Ainult et meie oma teadmiste ja võimetega ei oskagi seda maailma uurida…
kaev. kaev on alateadvuses varjul olevate tungide sümbol. kaev võib väljendada ka unenägija kõige väärtuslikumaid andeid ja sisemisi ressursse. kui avastate, et kaev on mingil põhjusel kuivanud või te ei saa sealt mingil muul põhjusel vett kätte, võib see tähendada, et kardate inspiratsiooni puuduvat või olete pettunud, et teil hetkel oma annete väljendamiseks kanalit pole.
leidsin selle 1001 unenägu. raamatust.
ise intepreteeriksin seda kuidagi nii, et sa saaksid, aga ei TOHI? mingil põhjusel oma alateadvusega kontakti astuda.? Või tahad, aga ei tohi mingil põhjustel luua.
ja veel – unenägusid uuritakse ikka väga kõvasti, ainult et paraku jah mitte EESTis. Mul üks tuttav käib nädalas kord psühhoanalüütiku juures, kus siis võetakse tema uned läbi. Jube huvitav, kui ta sellest räägib. ainult et see on Shevitsis, ja kord maksab vist kah oma 150 CHF:
Üks nipp on unenägude püüdmiseks see, et sa “ärgates” ei liiguta end, vaid püüad esimese asjana meenutada, mida sa unes nägid, ja kui midagi tähtsat, siis jätta märksõnadega meelde, et pärast, kui tõused, üles kirjutada. sellisel teel olen ma saanud palju eelinfot ehk siis mul on süvenenud oskus unesid “püüda ja üles kirjutada” Kui on mingi raskem periood, siis on uned huvitavamad ja nad korduvad, vaikselt varieerudes. Stabiilsel ajal ei näe nt mina midagi eriti huvitavat.
ja tõsijutt, kuid, mina suhtlen ühe oma eksiga siiani “unenägude teel”. Näiteks me ei suhtle ilmsi üldse tihti. Näiteks näen, et ta peseb põrandaid ja kogu ta korter on tühi. see on augustis, kui ma und näen. Septembris
kohtan üht meie ühist tuttavat, kes väidab, et ta olla augustis ära kolinud.
või näen und, kus tal on naine ja laps. ja sinine vanker. (siis me veel käisime). ja mõned aastad hiljem on tal sama naisega laps ja sinine vanker ehk siis poiss.
või – nägin unes et olen Lõuna-saksamaal, lilled õitsevad ja ma olen kuskil keldris millegipärast.samas keldris on naine, kes kannab lillelisi retuuse ja tal on kaks heledapäist last. Töö oli väga raske, emotsionaalselt. ja aasta hiljem mulle meenus see uni, kui olingi välismaal, töötasin keldrikorrusel ja ülal elas tõesti tööandja pere, kusjuures naine kandis retuuse, ja lapsed olid üldse heleda peaga.
Tasub lugeda Robert Mossi raamatut “Teadlik unenägemine”, mis nüüd ka eesti keeles ilmunud. Igati vajalik kõigile…
Minu vanaema tavatses öelda, et kui näed unes et ujud, siis hakkad haigeks jääma. Mida hägusem vesi, seda tõsisem tõbi. Samas – mingi loogika seal ju on, et kui külmetushaigus hakkab tulema, siis on sihuke jahe ja higine olla – eks siis näedki unes et ujud?
Teine naljakas märk veel – kui unes kätega kala püüad, siis oled rasedaks jäänud (ära küsi, ei tea miks!).
Unenäod on väga põnev ja saladuslik maailm, ma olen arvanud, et nad ennustavad tulevikku kunagi. Ja olen avastanud, et nad mõtestavad ümber minevikku ja ehk on nad hoopis segu nii olevikust, minevikust kui ka tulevikust, meie kõige sügavamast minast. Ka sellest, mida me endale ei teadvusta.
Oh, lapsepõlves nägin ma kordusunenägusid-kui unenägu algas, mäletan, mõtlesin – jälle see õudus – jah, need olid õudusunenäod, kus ma lendasin üle linna ja kartsin nii kohutavalt midagi või siis põgenesin kellegi/millegi eest. Mingi hetk need unenäod lõppesid ja siis olin ma ülimalt tänulik.
Viimasel ajal näen uneängusid, mis on ilmselt otsetee alateadvusse, elan läbi oma elu sündmusi, kusjuures olen pandud justkui vastupidisesse situatsiooni, vastuoöuliste tunnete keerisesse. See kõik on väga kurnav…
Minu jaoks on lendamise unenäod kõige paremad üldse. See on vabanemine, enda jõu tunnetamine. Olen neis unedes alati ainuke inimene, kes lennata oskab, nii et kindlasti on selles ka midagi nukrat ja samas uhket – teised jäävad maha ja ma lendan.
On üks korduv motiiv, kui hakata linnades lendama, siis maa ja taeva vahel on elektrijuhtmete rägastik, kardan sealt lööki saada, enne kui taeva alla jõuan. Seal aga lendan kõrgel. Maapind on endiselt näha, aga pisike. Nagu lennukiga hea nähtavuse korral ;).
Eksmehega on mul korduv unenägu, et lähen salaja meie endisesse koju (kus tema siiani elab) ja jään vahele talle ja ta uuele naisele. Piinlik on. Aga siis lendan minema ;).
Kaupo, aitäh raamatusoovituse eest!
Lendamisest veel. Ma tean küll, et teatud tõlgenduste kohaselt näitab lendamine seksuaalset rahuldamatust. Mulle endale tundub, et näen lendamist siis, kui olen olnud loomingulisel lainel ja endasse jälle uskuma hakanud. Mis nurga alt see seksuaalsusega seotud on, seda saab igat moodi analüüsida. Aga minu elus polegi hetkel seksuaalsus nii oluline mõõdupuu. Loomingulisus on tähtsam.
Nii et mina olen oma lendamise-unedega väga rahul ja ootan neid.
Äkki käite hoopis mõnikord unenägemises? Vahepeal oli aeg, kus harrastasin seda sageli, kuid nüüd teadlikult ei tegele “nende asjadega”. See erineb tavalisest unenäost selle poolest, et ise oled teadlik oma unenägemisest ja oma jõust ning taotlustest. Ja juhid oma unenägu ise. Kehatunnetus on ka teine. Kuid on ohtlik ka. Pikk jutt. Nt. Castaneda on sellest kirjutanud.
Minu unenägemised algavad enamasti lendamisega – mõnusa kergusega ja tunnetan oma kehast vabanemist. Kõik on selge ja kontrastne.
Unenägemine ongi justkui päris, kuid mõned asjad on natuke teistsugused “tolles maailmas”. Kord välismaal olles lendasin unenägemises koju – see oli vaimustav – vaatasin linnade tulesid, kui neist üle lendasin ja kodu oligi päris kodu, ainult et suvi oli (tegelikult pidi kevad olema). Järgmine päev rääkis ema mulle, kuidas tal on tunne justkui ma oleks kodus käinud. Noh, siis ma rääkisin, et ma käisingi 🙂 Aga tema natuke kardab neid asju ja ei lubanud mul enam nii teha 🙂
Unenägemine ja seksuaalsusest on mulle räägitud nii, et see ongi omavahel seotud, kuna unenägemisse minekuks peab olema palju seksuaalenergiat. Ka sügav väsimus võib olla eelduseks sinna minekuks.
Lapsepõlves, kui haige olin, siis oli mul ka üks kindel unenägu – nägin ühte pikka valget joont ja suurt lumepalli moodi asja, mis muudkui keris ennast suuremaks ja suuremaks. Ja minul tuksles mõttes vaid üks küsimus “Kas ma jõuan sinna (kuhu, seda ma ei tea) õigeks ajaks?” Enamasti ei jõudnud. Vahel jõudsin ka. Justkui selle suure palliga võiduajamine käis. Mingi hetk kadusid need unenäod aga ära.
Veidi maisemalt… Olen märganud, et kui olen üleväsinud ja meeled on erutunud ja siis joon ikkagi kohvi või teed ning siis ikkagi tukastama heidan, enne kui kofeiin une ära ajab… siis juhtub imelikke asju. Magan ja mäletan kõike, teadvustan kõike, ise tean, et magan, aga samas olles ka selles unenäo tasandis sees. Nii et vist midagi sellelaadset, mida sa kirjeldad.
Ja seda olen ka märganud, et lennukiga ühest kohast teise visatult on sees paar päeva mingi rabedus. Justkui oleks jah pool ennast mõneks ajaks teise kohta maha jäänud… ja läheb aega, enne kui uuesti end kokku oled korjanud. Minu jaoks on reiside unenäod täitsa osa reisikogemusest.
aga üks jaapanlanna (saksakeelne raamat, ei mäleta enam pealkirja) kirjutaski, et jaapanlased usuvad, nagu lennukiga visatakse osa sinust kuskile teise linna, ja ise pead paari päevaga sinna järgi jõudma. et nad nagu usuvadki, et meel või hing ei jõua füüsilisele osale kohe järele. ja näiteks äratuskellad – kui liiga äkki ja ehmatusega ärkad, siis on ka ju pool päeva paha tunne, et justnagu poleks omas kehas.
ja millest kirjutab seke, ma täitsa usun sellesse. ise pole teinud “unenägemist”, aga olen ka unedes/öösel käinud ära Eestist teistes linnades, nt Münchenis ja Shveitsis. aga selleks peab alati mingi mõjuv põhjus olema, kas armumine või siis väga heitlik eluperiood.
Ma hakkan unenägusid teadlikult vaatama ja nende kulgu ka juhtima siis, kui piisavalt pikalt maganud olen. Üks motiiv, mida ma tavaliselt siis näen, on see, et ma kirjutan ilusa kalligraafilise käekirja ja hanesulega mingit ülipõnevat teksti, aint üles ärgates ei suuda sõnagi meenutada:(
Lennata ei oska (kukun), aga see-eest purjetan. Tavaliselt mingites sellistes (üliilusates ja metsikutes) maailmaosades, mida keegi teine pole veel avastanud, st maailmakaardile pole neid veel kantud. Hästi palju toimub laevatekil; üks korduvaid motiive on, et ronin üha kõrgemale tekile, ning viimaks tuleb taevas vastu, nii et ma ei saa tekil enam püsti tõusta.
Aga nood lapsepõlve haigeksjäämise uned, neid on koguni kaks (meil kõigil kolmel siis), on sellised. Ühel on justkui värviliste pliiatsitega, lapse joonistatud maja. Viilkatus, uks, üks aken. Maja ees kasvab üksainus lill (majaga võrreldes proportsioonist väljas), pilt on hästi värviline. Ning siis kuskil taamal hakkab kerkima mingi tohutusuur sünge mustjas tehas, mis rapub, teeb kohutavat lärmi ja muutub üha suuremaks ja suuremaks ning lõpuks varjutab selle värvilise maja.
Teises ei juhtu ka midagi. Justkui vaataks binokliga merel mingit laeva. Ning laeva ümber on mingid rõngad, mis siis muutuvad kord suuremaks, kord väiksemaks. Ja nende rõngaste muutumise rütmis on ka endal absoluutselt füüsiline tunne kord suuremaks, kord väiksemaks muutumisest. Kord on tunne, et sind on kogu tuba täis, vaevalt mahud ära, eriti suureks on kasvanud jalad, ja siis kahaned absoluutselt väikseks, mahud vabalt tooli alla ära, kusjuures toolijalg tundub juba pilvelõhkujana. No… kes on midagi sellist tundunud, tunneb ära, millest jutt…:)
Mina m2letan kahjuks ainult neid unen2gusid, mis hirmsad on. Tavaliselt on seal sarim6rvad v6i muidu mingi m6rvamysteerium ja mina olen alati kas ainus elluj22ja v6i siis see m6rvar. Kusjuures ikka v2ga grotesksed on need uned… Mis on imelik, sest mulle kohe YLDSE ei meeldi krimkad ja verd n2hes minestan. Ykskord kukkusin peaaegu trammis kokku sest raamatus, mida ma lugesin, kirjeldati v2ga detailselt j2seme amputeerimist. Aga unes sees olles see mind ei h2iri nii v2ga. on pigem m6istuslik kui tunnetuslik kuidagi.
Kaks korda olen sellist und ka n2inud, mis p2rast t6eks said – aga see oli keskkooli ajal, enne praeguseid unen2gusid.
Sina oled õigel teel. Sa peaksid seda rohkem harjutama aga ära unusta, et see maksab oma hinda, kui liiga palju sellega tegeled on oht kaotada uni päevadeks või hullemal juhul isegi nädalateks. Soovitan alustada lihtsamalt. Esiteks ürita teadlikult unes oma käsi vaadelda, teades et oled unes aga samas oled unes täiesti ärkvel. Kui seda oled paar korda proovinud ürita mõnda eset unes pikemalt jälgida. See viib selleni, et sinu kujutluspilt SELLEST maailmast kaob ja sa näed tegelikku maailma, kus parajasti viibid.
Ooooh! Se on kaunis!Ne4ytte4e4 seelasllta joka lente4e4 tuulen mukana puihin kiinni.Ja voin kertoa ette4 vaikka kuinka pingottelisin mun huivia, se EI tuu ne4ytte4me4e4n tuolta.(ja juu, tiedete4e4n, ei shettiksen kukkakorilta kuulu ne4ytte4e4ke4e4n 😀 )
I love this kind of Art work. If you ever do turn these pictures into Tea Towels or Aprons I’d like one of each palese. Will really brighten up my kitchen.