Kas kass või koer või mõlemad või ei kumbagi…?!

võtke väike armas krants 🙂 ja kunagi hiljem kassipoeg ka 😉 aga marta-vanusele on kutsikas vast parem kui kass, ta tahab kidnlasti hirmsasti mängida, aga kass siiski enamuse ajast magab ja ei tealu väntsutamist ka.

Vot krantsiga on see jama, et ei tea kunagi kui suureks ta kasvab 🙂 ja lennuki pagasisse pole vist enamusel südant oma koera panna…

Jäi kõrvu kuidagi see fraas, et “Kass on hea, käib oma radu, ei tüüta..”…Palun-palun-palun, ärge muutuge sellisteks loomapidajateks, kelle arvates loom peab saama vabalt ringi joosta kus aga tahab…paljuneda kus aga tahab ja palju tahab… ja ära surra ka siis ju parasagu juhtub (loe: mis neid veterinaare nuumata). Iga loom vajab palju hoolt ja looma võtmine väga põhjalikku läbimõtlemist – ka varjupaigast võetud armsate silmadega kutsa EI pruugi sobida lapsele mängukaaslaseks – kas te siis viite loomakese varjupaika tagasi ja tekitate talle uue trauma?
Ma nii loodan, et reageerin üle, aga on äärmiselt palju selliseid nunnusid loomavõtjaid, kel on väga…eee…laissez-faire suhtumine ja nunnusus põhikriteeriumiks – ja kelle lemmikud sugugi hästi ei lõpeta.
Endal ka taksikoer kodus – kui seda tõugu plaanite, siis olge valmis koera päriselt KASVATAMA – taksid proovivad piire iga hetk ja kui nn karjahierarhiat paika ei panda, siis peate varsti koera käest luba küsima, kas te ikka diivanile istuda tohite. Mis ei ole tegelikult üldse naljakas. Ja kui taksi moodi koera tahate, siis võtkegi juba lihtsalt “moodi” koer, mitte selline, keda müüja nimetab puhastverd taksiks, mis siis et neid kurikuulsaid pabereid pole. Sihandestest taksidest võib igasugu imeloomi kasvada, ainsaks taksilikuks jooneks ehk keskmisest tiba pikem selg.

Ja siis see jutt, et krantsidel tervis tugevam – no see on ikka natuke vanarahva jutt. Neid nn peeneid tõukoeri paraku kontrollitakse rohkem, seevastu nn vana head tüüpi krantsipidaja võttis siis, kui koer enam valvata ei jaksanud või loiuks jäi, püssi kätte ja läks metsa – tagasi tuli koerata. Paraku see on ka praegu nii – oma lemmikute tervise eest on rohkem mures tõuloomade pidajad (küsige loomaarstide käest), olgu siis või seepärast, et rahaliselt on neil rohkem kaotada. Muidugi, teatud tõugudel on oma terviseriskid – aga enne, kui loomale antakse nö võimalus kutsikaid teha, neid kontrollitakse. Kui krantsidel juhtub uups, siis pole seal taga reeglina mingeidki terviseuuringuid ja kuidagi ei saa garanteerida, et pesakond tuleb terve.

A miks see kaalupiirang? Et saaks lennuki salongi votta kui te kunagi lahkute? see ju mitte veel niipea? tosi ta on, ega ma ei teagi, kuidas suuri koeri transporditakse, aga kuidagi lendavad nemadki. pagasiruumis puuris, ja ilmselt ka uimastatult. a selle yhe korra ehk elaks yle? voi te tahate teda pidevalt edasi-tagasi lennutada?
et millest see jutt? (issand kui palju kysimusi.) ikka sellest, et minu meelest paremat koera kui saksa lambakoer ei ole olemas. sobralik. lapsi armastab. hasti dresseeritav. Nujah: samas suur ja karvane. a kui poolenisti oues, saaks hakkama. karvu tuleb jah imeda, a sa pidid ju koduabilise votma? haiguste kohta ma ei tea, eks nendega on loomadel nagu inimestelgi – monel on ja monel pole.
kassidest – kui on steriliseeritud ja vaktsineeritud, siis nendega mingit muret toepoolest ei ole, a martale nad mangimiseks ei sobi kyll. Ma ARMASTAN kasse, ARMASTAN… endal on kaks. ja 6-kuune laps. ja mees kaib alatasa reisidel. ja ise kain poole kohaga tool. ja laps arkab yles umbes 8 korda oo jooksul. nii et kui ma taas olen sunnitud yle kassi koperdama, voi oosel kylge keerates koigepealt kassi enda pealt maha nygima, siis ma ikka urisen kyll. ja tuletan endale meelde, et ma ju ARMASTAN neid. ja tunnen ennast halva inimesena. (aus oleks markida, et karvu imeb ka mul koduabiline.)
… et soovitus? Vota molemad:))) koer martale ja kass endale. aga ainult siis kui sul on piiritult emotsionaalset energiat.

Epp, sinu antud pildil on siledakarvalised ehk lühikarvalised. Selline on karmik http://www.taksiklubi.ee/foorum/album_pic.php?pic_id=3493

Kussjuures pärast nädalat minu juures ei kohanud ma tõepoolet ühtegi karmiku karva 🙂

Ma olen põhimõtteline “taksikoerad” paberiteta müügis vastane. Kuna Eestis on tõesti palju kutsikavabrikuid ning sellisel juhul sa ei tea ka kui suureks su peni kasvab. Ning kui ikka koer on krants siis peaks ta tasuta saama ( nagu mujal maailmas), olgu tal siis vanemad kui peened tahes!
Minu Ruudi oli standartsuuruses taks ning kaalus 10 kilo. Itaalias polnud probleeme lennukile saamisega sest itaallased on juba sellised lõdvemad seaduse jälgijad. Eestis on mul aga tuttav. Igavene kamm iga jumala kord selle paari ülekilo pärast, ei soovita kellegile ( aga pagassi ei laseks ma elusees panna).
Ning see, et taks nüüd ülepea kasvab on ka mingi jamajutt. Kasvab ülepea nagu iga kasvatamatu koer! Kui võtad looma majja siis on nagu teine tita ( ainult kasvab rutemini) ja vajab hoolt ja kasvatamist! Olgu ta siis taks, hundikas võimisiganes.

Mina vedasin oma 45kilose rottweileri meerikamaale ilma suurte viperusteta (kui mitte arvestada, et reisibyroost arvestati puuri suurus valesti ja imestati, mis vasikat ma ikkagi kaasa vean:P) Resimiseks on vaja transpordipuuri, mille leiab igast korralikust lemmikloomapoest. Koeri resimiseks ei uimastata – minu oma oli peale 14tunnist lendu v2gagi 2rkvel ja valmis tegutsema. Suuremate koerte puhul on lennu broneerimisel ainuke tingimus, et samal lennukil yhtegi teist suurt koera poleks. V2hemalt paar aastat tagasi oli soovitatav koeraga l2bi Amsterdami lennata – Londonis on karantiin ja Frankfurdis hoitakse koeri soojustamata ruumides (see on probleemiks vaid talvel reisides).

Kui ainult Marta jaoks võtate looma, siis pigem koer. Valus on vaadata, kuidas väikesed lapsed kassi väntsutavad. Kass ei ole selline “mängime ja jookseme koos” loom, ja tal on küüned. Ja variant üldse mitte kedagi pole ka ehk halb. Vähemalt mõneks ajaks. Kuni lapsed suuremad näiteks.

Ise kassiomanik.

jah koeraga on täpselt sama, mis lapsega. Peab jube järjekindlalt kasvatama, vähemalt alguses. Ma vist ei suudaks, eriti väikeste laste kõrvalt, keda nagunii tuleb kasvatada 😉
Aga üldiselt meeldivad mulle puudlid, sest need ei haise. Nüüd loomaarmastajatel kihvatab, aga ega ma ei plaanigi koera võtta. Meil on maal tohutu suur ja sõbralik ilma tõuta koer. Lastel tore, aga tegelikult tuleb pidevalt tegeleda. Õnneks on vanemad vabad ja tegelevad rõõmuga.

Mina võtaks. Koera.
Muidugi saab kõrvalt kritiseerida, et milleks koduloom – ja kindlasti õigusega. Argumendid põhimõtteliselt samad, mis lapse muretsemisega. Samas, kui süda ütleb ja ka mõistus põhjendusi leiab, siis on õige asi.

Koera võtaksin sellepärast, et olen näinud väikeste lastega peresid, kus on koer. Ja peresid, kus on kass. Tuleb ainult hoolega valida, et võtta õiget tõugu koer. Võib ka olla krants, kui sa saad garantii, et ema-isa (mhm, vähemalt ema) on sulle sobivat kasvu ja iseloomu.
Takside kohta muidu tean ka mina, et nad võivad olla parajad jonnipunnid. Üks hea pisike ja lapsesõbralik tõug on veel hiina harjaskoer, paljud usuvad, et nad ravivad haigusi. Ei aja karva, kuigi karvad on. http://www.hot.ee/harjaskoer/

ahjaa veel. Mei on küll suur 1,5 aastane koer, aga ega ta ülearu ikka ei aita lastel energiat maandada. Ta mängib kui tuju tuleb. Ja tuju ei tule kaugeltki mitte alati. Pikki jalutuskäike teeb ainult alati rõõmuga.

hehee, nonii, loomateema! ma elan 30ruuduses kööktoas kahe kassiga ja talvel tuleb meile vana-inglise lambakoera kutsikas. vanainglane on koer, kes ei taha hoolimata oma u. 60 cm turjakõrgusest palju ruumi, sest ta on nagunii alati seal, kus pererahvas. kui istud diivanil, on ta põrandal su jalgade vastas (kui sa teda diivanile ei luba), kui õues askeldad, istub ta su kõrval või luusib ringi sinu läheduses. seega sobib ta väga edukalt ka väikesesse korterisse, mistõttu mul on naljakas lugeda, et üks koer ja üks kass ei sobi suurde majja, kui meil saab ühe toa peale neid kolm olema.

teiseks. see on totaalselt totakas müüt, et tõukoerad on haigemad. ei ole. igal tõul on lihtsalt suudetud kindlaks teha, mis on neile omased haigused, nt. kui chow-chowl esineb rohkem silmahaigusi, siis vana-inglasel pole neid üldse. krantside ainus erinevus on, et neil võivad esineda kõik võimalikud koertehaigused, samas kui tõukoeral on need pisut piiritletumad ja sa tead, mida konkreetse tõu juures silmas pidada ja jälgida. krantsi puhul ei tea sa seda iialgi. et krantsid on tugevamad, kehtib minu meelest ainult kasside puhul, kus tavaline kodukass on tõesti reeglina alati tugevam ja haigustele vastupidavam kui mõni peen tõuloom.

lisaks ei tea kutsikast krantsiga kunagi, milliseks ta kasvab. mina olen üle elanud selle, kuidas mu elu esimene koer tuli magama panna, sest hoolimata vanemate ideaalsest iseloomust kasvas temast koer, kes hammustas oma pereliikmeid. vaevalt, et sa Martale või Annale midagi sellist soovid. kui koer varjukast, siis lastega perre igal juhul täiskasvanud ja väljakujunenud iseloomuga koer.

aga üldiselt pole mina ka inimene, kes lahterdaks end ühe või teise looma eelistajaks. mulle meeldivad peaaegu kõik loomad üleüldse, seega kui ma vähegi saaks, oleks mu kodus esindatud palju rohkem liike.

ja lõpetuseks pean ikka nentima, et tore on olla kiire otsustaja. niisamuti üleöö tulid meile kassid, sest ma olin terve elu endale oma kassi soovinud ja et kunagi saanud polnud, võtsin kaks korraga.
ja täpselt samamoodi liigse analüüsi ja kaalumiseta tuleb meile koer. muidugi tuleb ohverdada suur osa oma ajast ja ma ei tea, kuidas mu kassid nendega lepivad, ma ei kujuta ette, kui palju nii kasside kättemaksu kui koera titeloike mul siin koristada tuleb, aga missest! kui ma seda koera ei võta, jääb mind kuni oma maja saamiseni närima teadmine, et aga võib-olla ta võiks mul juba siiski ammu olemas olla.
aga kui te kahtlete, kas te raatsite oma aja ja energia veel sellisesse kanalisse suunata, siis see ilmselt pole õige otsus. lapsele oleks küll muidugi tore ja ma vaidlen vastu sellele, kes eespool ütles, et Marta on koera jaoks liiga väike. selle loogika järgi peaks siis ju enne lastesaamist majapidamises olnud koera üleüldse ära andma 😛

Panen oma kogemuse ka kirja.
Meil oli kõigepealt kass. siis tuli poole aasta pärast laps, siis aasta pärast koer ja kahe aasta pärast veel üks laps, Suusi on Marta vanune. Praeguseks hetkeks on nii, et kass juba laseb end lastel paitada ja kui poiss temaga mängida tahab (nt nööriotsaga meelitades), siis võtab isegi vedu teinekord. Koer on hakanud poissi pallimängukaaslasena aktsepteerima, kui kedagi suuremat silmapiiril pole. Muidu laste sõna ei kuula, samas pole neile kunagi liiga teinud, kuid nt kui ta pikali on ja laps teda katsuma läheb, siis võib urahtades püsti karata ja last ehmatada või isegi ümber lükata, oleneb lapse suurusest ja olukorrast. Kass imikutele kurja ei teinud, kui juhtus saba tite pihku, siis mäugus ja möirgas jubeda häälega, aga lapsele liiga ei teinud. Hoidis distantsi pigem. Magas nende juures, aga mitte kunagi nende peal.
Koer on meil isane hundikas, ma arvan, et ma endale enam isast koera ei võta mitte kunagi. Loodus ikka kutsub teda pidevalt ja siis ei pea ükski aed… Samas tahab ta pidevalt inimeste seltsis olla ja et temaga tegeldaks. Kui sul on kaks last, siis sa pigem veedad selle aja lastega – paraku tuleb ka koerale tähelepanu jagada, et mitte hakata temaga psühholoogi juures käima 🙂 Kui tahad kuskile minna või reisida, ei saa alati koera kaasa võtta, siis on vaja “lapsehoidja” leida või loomahotelli panna. Kassiga on ses mõttes muret palju vähem – 3 päeva üksiolekut pole talle mingi probleem, ta ei lõhu maja ega mööblit – või kui, siis oluliselt väiksemal määral kui koer. Koera peab õpetama, ja see on vägagi aeganõudev töö.
Mina võtaks igatahes kassi, kuigi mulle ka koerad meeldivad. Samas on ju ka alternatiive kalade, jäneste, tšintšiljade, lindude jms näol.

Epp ja teised, kas teate, et saab pimedate liidu kaudu asja uurides hakata tulevase juhtkoera kasvupereks. Siis ongi jutt kohe ainult ca aastast. Pärast seda läheb koer perest ära ja alghab trenn, et tast saaks pimedate juhtkoer. Otsitakse niiöelda loomale lapsepõlvekodu, enne kui ta kooli ja tööle asub. Samas on see hea variant ka peredele, kes pole kindlad, kas nad ikka saavad 12ks aastaks (koera keskmine eluiga) end köita. Aastane prooviaeg teile. Vt, siin näiteks on üks kuulutus, kus näha, et seda otsitakse http://www.lemmik.ee/index.php?0&popup=esitlus&kid=882

Justin: Mina ei taha oma südames üldse mingit lemmiklooma. Mul on niigi palju vastutust oma elus ja nüüd veel ühe looma eest vastutada!

Mina arvestaksin Justini arvamusega.

ütlen siis ka oma mõtted sekka. meil on 10 aastane bokser. ja 3 last, kes koera võtmise ajal olid alles väikesed. tüar vaid 2, 5 aastane. koer ja tüdruk kasvasid praktiliselt koos. mängisid koos,sõid ühel ajal ja magasid (ja magavad siiamaani) koos. võib-olla on meil eriliselt leplik koer, aga kõik kristini väntsutused talus ta meeleldi ära. oli nõus nukuvankris magama (isegi lutt oli suus), mängisid petust, kulli. minu sekkumised lõppesid sellega, et laps ja koer vahtisid kurvalt eraldi tubades ja varsti mängisid jälle koos. kui nad kasvasid, siis tüdrukul tekkisid oma käigud ning sõbrad, koer vananes ja magab nüüd enause aja. õhtuti mängivad senimaani koos. krisu ütleb ikka, et kersi on tema õde 🙂
ja haigused ei ole meie tõukoera ka kordagi kimbutanud. arst ütles viimati, et väga heas toonuses koer olevat.
ise arvan, et teie peres pigem koer, sest arvan, et koeraga siiski oluliselt lihtsam reisida oleks. ja vähemalt mulle tundub, et koerakutsikad on väikelastele siiski ohtumad kui kassid (küüned).

ise olen nii koera kui kassiinimene 🙂

Epp, kass ikka hüppab tunduvalt rohkem ja kõrgemale kui koer 😛 Meie kassid hüppavad ahju otsa ja vaheseina peale riiulisse, koer nüüd vaevalt on võimeline lapse voodisse hüppama, eriti kutsikas. Muidugi kui sa tahad ja talle selle väga lihtsaks teed, siis ta arvatavasti kasutab ka võimalust, aga pigem teeb seda ikka kass.

Meil on kaks kassi (tubased korterikassid). Lapse voodisse nad ei roni (suurele sai magamistuppa tulek ära keelatud, kui beebi majja tuli – mitte et ma oleks arvanud, et ta last ründab, aga ta ajab tegelikult päris ohtralt karva ja ma ei tahtnud, et tite voodi neid pikki musti karvu täis oleks, mis lapse suhu võiksid sattuda – niisiis istub ta nüüd ukse vahel, kael pikal, ja jälgib niisama, et mis sees askeldatakse :)). Väike hopsleb tite voodist vahel üle, aga üldiselt eelistavad mõlemad elukad mängimist pigem omavahel kui rapsakate ja lärmakate lastega (keda mul on samuti kaks). Suur kass saigi majja võetud tegelikult poisi jaoks, kui too oli neljane. Mitte niivõrd sõbraks-semuks, aga selleks, et laps õpiks loomas mõtlevat ja tundvat elusolendit nägema. Ja minu arvates selle eesmärgi on loomake ka kenasti täitnud. Teine kass sai võetud esimesele seltsiks ja praegu nad mürgeldavad küll innukalt omavahel – mängivad tagaajamist ja maadlevad. Samas lapsele mängukaaslaseks üks keskmine kass ikka naljalt eriti olla ei taha – ja kui titt käputama õppis, siis pidin päris hoolega temal ja suurel kassil silma peal hoidma, sest kass on meil selline natuke isekas ja kui titt teda visalt käperdada üritas, siis virutas käpaga (küll küüned sees, aga kesteab millal nad ka väljas oleks olnud, ja seepärast hoidsin neil silma peal ja õpetasin kassile, et tuleb ära minna, kui titt läheneb, ja titele, et kassi ei käpita :)). Kassid on silmale lahedad vaadata ja pehmed ja mõnusad süllepugejad ja nurrumootorid – aga nad ei kannata lärmakaid inimesi ega palju näppimist. Karva ajavad ka palju – nende magamiskohta jääb ikka omajagu villa maha paari magamiskorraga juba meil.

Koera meil ei ole (korter liiga väike minu hinnangul, ja poleks praegu mahti temaga jalutamas ka käia piisavalt). Koera puhul ongi see, et väga palju peab ikka tegelema. Ei saa nii, et elan oma elu ja ajan omi asju ja küll see koer ka kusagil omaette suureks kasvab (mis kassiga enam-vähem toimib). Taks, kui kange iseloomuga ja leidlik tõug, võib igavusest ja piisava ajutöö puudumisest igasuguseid pahandusi välja mõtlema hakata ja ülbeks ka muutuda, kui pererahval käed-jalad tööd täis ja tema kasvatamine vaid kolmeaastasele lapsele ja juhusugulastele jääb. Lõpuks ka last hammastega paika panema hakata, kui kasvatusse puudujääke tekib ja ta ENNAST ülemuseks pidama hakkab. Just sellepärast, et koeraga peab PALJU rohkem tegelema ja kasvatama-õpetama, ja seda ei saa mitte laps teha, vaid ikka täiskasvanutele jääb see kohustus, tasuks enne koera majja tassimist kõvasti mõelda, kas ikka on aega koera koolitada ja iga päev jalutamas ja sotsialiseerimas käia temaga just pere täiskasvanutel, et ei kasvaks koer üle pea ja sõnakuulmatuks ebameeldivaks pidevalt kõige peale haukuda lärtsuvaks ja ähvardavaks ülbeks elukaks. Kassi ei pea nii palju koolitama, ja kassipojana on nad üpris mängualtid. Samas ei kannata (ja kardavad) nad kisa-käraga peale lendavat last ega salli väga palju süllekrabamist või karvust kiskumist (mida võib teha pisike laps). Võib küünistada (selle vastu aitab küll küünte pügamine – samas sellist lõigatud küüntega kassi ei tohiks siis õuekassina pidada, sest ta ei saa ronida ja oma nahka päästa vajadusel) ja päris kurjalt hammustada. Ja minu suurim probleem oma kassidega on ikka see tohutu kogus karva, mis neist maha jääb, ja mida pisike beebist tolmuimeja siis enda külge muudkui leidlikult korjab. Aga päris armas on, kui arvuti taga istudes üks pehme karvane loomake kõvasti nurru põristades süles lesib ja ekraanile ilmuvaid tähekärbseid teraselt silmas peab, kõrvad kikkis 🙂 (nagu mul praegu on ;)).

Kui on pere täiskasvanud valmis koera regulaarselt ja visalt koolitama ning igapäevaselt jalutama, siis Marta jaoks oleks kutsikas parem mängukaaslasena (aga koera kasvatamist ei saa Marta õlule jätta veel). Kui tundub, et töökoormus hakkaks täiskasvanutel koerakasvatamist segama, siis on etem võtta kass. Kassiga on vähem jandamist lihtsalt. Aga siis peab Martat koolitama, et kuidas kassiga ümber käia (rahulikult lähenedes ja loomale ka n.ö. “hingamisruumi” ja omaetteolemist võimaldades, kui ta selleks soovi välja näitab). Ja lõigatud küüntega kass (beebile-väikelapsele ohutum) peaks elama toas siiski soovitatavalt – muidu hulkuvad koerad murravad maha (auto alla jäämise võimalus vabapidamisel linnakassil nagunii suur).

Ja kolimised kassidele suuremat ei meeldi – võimalusel üritavad vanasse koju tagasi minna. Iseasi, kui Ameerikas täiesti korterikassiks jääks siis, muidu on tõenäosus, et võib omapäi tagasi endisse koju minna üritada.

Ieska (olles ise 3 saksa lambakoera omanik) soovitab koeratahtmise puhul esimese asjana oma ajavarud VÄGA kriitiliselt üle vaadata.
Koer, eriti kui temas aretuse tulemusena veel piisavalt koera alles on, pole kindlasti pelgalt mänguasi. Lisaks junnidele ja loikudele, mis tekivad nagunii, on veterinaari juures käimise lõbu üsna kallis. Seda tõust, soost ja hambumusest sõltumata.
Loomahotellid ON kallid.
Krantsi puhul ei tea kunagi kui suureks/raskeks ta kasvab ja mis iseloomuga tulla võib.
Varjupaigakoera minevik ON õnneloos.
…
/— / Äkki kirjutan ka mailile? 😛

P.S. Igal juhul KOER!!!

Epp, aga kirjuta sellest ka, et mis see pimedatekoera kasvupereks olemine endast siis kujutab. Said nendega kokku, nagu ütled? Kas nad maksavad kasvuperele? Mis juhtub siis, kui kutsikaga juhtub õnnetus? Kas kõik kutsikad sobivad selle aasta lõpus treenimiseks? Kas sul on kiindumise korral võimalik see kutsu endale osta selle aasta lõpus?

Soovitan ka väga tõsiselt kaaluda enne lemmiklooma võtmist. Me võtsime koera 4 aastat tagasi, kui kolisime linnast elama täiesti ULGUMAALE (vrdl ulgumeri) – Haanja taha, kaugele tsivilisatsioonist. Olen ise linnas kasvanud (Tartus) ja lapsepõlves meil alati koer olnud, seetõttu sai valitud iseloomu tõttu kuldne retriiver, et ta asendaks meie tol ajal 6-aastase tütre linna jäänud õuesõpru ja ühtlasi ka oma naise matnud ja majapidamise müünud ning seejärel meie juurde kolinud 80 aastase vanaisa aiamaja-naabreid. Tegelik algus oli nii, et ei 6a. ega 80 aastane suutnud kumbki ca 6 kuust kutsikat valitseda ega ennast kehtestada. Koer võis vabalt võtta lapse peast mütsi või joosta vanaisale jalgu, nii et murra või puusaluu. Läks aega, kuni nad ennast kehtestama õppisid ja asi laabuma hakkas. Laps õppis koeri valitsema tegelikult alles aasta tagasi (9 aastaselt), kui jätsime omale kasvama ühe oma koera kutsika. Praegu saab ta varsti 10 ja nüüd on tõesti tal koertest seltsi ja rõõmu. Nüüd nad veedavad kolmekesi omaette väga edukalt ja sisukalt aega. Arvan, et 3-aastane ja kutsikas omaette kuigi hästi mängitud ei saa. Selles mõttes pole kutsikast abi – ikka on vaja kõrvale täiskasvanut, kes olukorda kontrolliks. Kui on väikest kasvu kutsikas (taks) pole küll ohtu et hüppab näit üles lapse najale nii, et laps selili, kuid on jälle suurem oht, et laps väntsutab kutsika ära (see ju ka titt). Kui kutsikas ka viga ei saa, võib hakata last kartma või mitte sallima.
Meil on kaks kassi ka. Küünistamise pärast ma ei kardaks -kui paar korda ära küünistab, on lapsel selge, kusmaal on kassi jaoks piirid. Usun, et kassiga on lihtsam.

Kassi Ameerikasse kaasa võtta oleks päris tüütu ma usun. Kasside puhul on see ka, et nad ei harju suurest peast enamasti eriti uute kohtadega ning see reisimine ja lennusõit võib neile ka päris traumeeriv olla.
Koeraga on ilmselt natuke parem see asi.

Ja kolli koer on minuarust väga armas ning rahulik. Ei ole ta väga suur ega ka mingi sülekoer samas. Ning kollide puhul tuleb üliharva ette hammustamist või mingit sellist asja. Üldiselt on nad ülimalt sõbralikud, eriti lastesõbralikud. Ise olen ühe kolliga ülesse kasvanud ja see koer istub mul sügaval südames.

On ka olemas Shetlandi lambakoer(pole päris kindel, et seda nii kirjutatakse). See on maakeeli nn. “mini-kolli”. Ta näeb välja täpselt nagu kolli, kuid ta on pisike.

Mina vist ka ei ole oma südames üldse loomainimene – ehkki ma saan üldiselt kassidega väga hästi läbi ja just selle pärast, et kassid saavad eelkõige endaga läbi ja siis tegelevad teistega, koerad on sellised seltskondlikud.

Koerad mulle ei meeldi ka, lihtsalt on selline negatiivne sätung nende suhtes – ja mõned koerad suudavad seda muuta, seni on neid täpselt kaks olnud. Üldiselt selle pärast, et ma ei saa neist aru. Üks nendest kahest, kellega ma leppisin oli mingi väike loomake, kelle elu eesmärk oli kõigile meeldida – ning ta mõistis, et mulle meeldimiseks ei tohi minu magamistuppa tulla. Ta ootas alati kannatlikult ukse ees. Lisaks ta oli väga kannatlik fotodel poseerija, töötasid nagu inimesega.

Teine koer on hoopis hiiglaslik, ka ülisõbralik – ning ta ka on mingit pidi ära õppinud, et ma liiga vestlusaltis ei ole. Aga temaga tekkis mul teineteisemõistmine ühel suvepäeval, kui ma meeletu peavaluga lihtsalt lamasin ja isegi enam nutta ei suutnud. Siis ta tuli ja tegi mulle pai, noh oma koeramoodi, ning vaatas murelike silmadega.

Aga ise ma ma teda vist küll selliseks kasvatada ei suuda, mõlema looma puhul olen mina tulnud koera ellu, mitte vastupidi. Seega – ma tõesti arvan, et looma võtmine töötab ainult sellisel kujul, kui kõik pereliikmed tahavad. Muidu tunneb see loom ju ka ennast kehvasti.

Lapse energiat sab tõesti ju suunata teistel viisidel – sõbrad, mängud, tegevused, ….

Palju nõuandeid selle tema puhul. Neid lugeda teeb südame päris soojaks. Minu teooria järgi ongi kahte tõugu inimesi: need, kes koeri armastavad (koerasõbrad) ja need, kes koeri ei salli. See ligitus on vägagi psühholoogiliselt õpetlik. Minu soovitus (tungiv): tuleb lähtuda põhimõttest – kui sa tahad sõpra, võta koer.

Su mehel on jumala õigus – loom tähendab vastutust, aga seda peaks teie perel juba piisavalt olema. Loom ei ole mänguasi, et võtame, las laps mängib. Kui lapsel on energiat üle, siis mingu trenni, tantsima.
Selliseid kevadel lastele võetud loomakesi on kõik suvilapiirkonnad sügisel täis. Kutsikas või kiisupoeg kasvab suureks ja tahab vähemalt 10 aastat hoolt ja tähelepanu. Kas olete selleks valmis?

Ok, teil on kass juba olemas, aga minu harja ajas punaseks taksivastane jutt! No ma ei tea, mis kasvatuse need taksid on saanud, kes kiledalt klähvivad või on muidu nii hirmsa iseloomuga! Eks need Eestis ülearetatud (või alaaretatud) taksid ole…pole enil endam ka taksi iseloomu..
Ning… kui Martale peakski kunagi koer kingitama siis peaks see just olema taks sest taks on ainus koer, kes oleks talle võrdväärne kaaslane! Marta on ise nagu taksikoer, väike ja suure hingega ( ja iseloomuga)… aga ka kass oskab end piisavalt sellise aktiivse lapse eest kaitsta 🙂

Siin neid mõningaid krantsivaenulikke kommentaare lugedes tuli meelde tuttava märkus, kui ta oli tõukoerafoorumitega lähemat tutvust teinud – pole veel varem kuskil sellist natsismi kohanud, kui tõukoerakasvatajate seas. Kuni selleni välja, et kõik krantsid tuleks steriliseerida. Õnneks siin ikka nii kaugele ei mindud, mind kõige enam torganud väide on vast see, et krantsikutsika eest ei tohiks raha küsida.

Nende puhul on tegu hulkuvate kassidega siiski.

Aga tõesti, ega siin eriliselt krantsivaenulikke kommentaare polnud, kui välja arvata see , et krantsikutsikaid peaks tasuta ära andma, nagu nende puhul polekski oluline, kuhu perre ta satub (ja pere üks tõsiseltvõetavuse märk on just valmisolek koera rahaliselt panustada). Eks ma selle krantsivaenuliku suhtumise mõtlesin ise neile kommentaaridele juurde, mis kiidavad tõukoera krantsi ees. (nagu saaks miski, peale tõepoolest enam-vähem etteennustatava suuruse, olla oluliselt erinev. Ahjaa, võimalus käia koera võistlustel näitamas ja raha eest paaritamas, aga selle puhul pole küll kuidagi tegu koera headuse näitajatega.)

Aga miks siis propageeritakse? MA saaks aru, miks steriliseerida hulkuvaid loomi, aga kodu ja peremeestega loomi… Ei mõista, jah. Peremees, kes on selline, kes oma koera-kassi kutsikad tänavale jätaks, ei käiks never välja raha looma operatsiooni eest. Need aga, kes kutsikate eest hoolitsevad, miks nende loomadel peaks “tüki küljest” võtma? (peale selle üks tuttava kass just suri emakaeemaldusopi tõttu) Kassidega kogemust ei ole, aga koerakrantsi kutsikatele on alati suurem nõudlus, kui pakkumine olnud.

sellepärast tuleks steriliseerida/kastreerida sisuliselt kõik, et nagunii pole võimalik kodu leida neilegi, kes on pärit hooletute peremeeste juurest või tänavalt, milleks siis teadlikult veel neid juurde toota?
juba praegu pole olemas piisavalt kodusid, kuhu olemasolevaid loomi panna, sellises seisus on ülim lolluse tipp mõelda, et aga näe, mina hoolitsen oma koera kutsikate eest ja otsin neile kodud. kui sina oma koeraga kutsikaid juurde ei tooda, on lootust kodu leida neil, kes praegu varjupaigas või tänaval oma kodu ootavad.

teine asi on see, et sina võid olla hoolitsev ja lasta teadlikult oma koeral poegida ja neile kodud otsida, aga sa ei saa garanteerida, et see kutsika uus kodu sama hoolivana püsib ja kokkuvõttes võib sinu hoole ja armastusega sündida lastud koer ikkagi tänaval lõpetada, kust ta siis varjupaika jõuab ja kõik hakkab otsast peale.
sama kehtib ka kasside kohta.

ja ma ei pidanud silmas hulkuvaid kasse, pidasin silmas seda, et opereeritakse kõik, kes satuvad teadlike loomaomanike kätte, rõhutan siinjuures uuesti, et mina sain ka oma kassid nö. kätte perest, kus opereerimine oli põlu all, seega ma sain nad sealt kätte, tõin ära ja lasin opereerida.
ma näen sisuliselt iga päev hunnikutega pilte koduta kassidest ja koertest, mulle palun ära tule rääkima, kuidas opereerimine on mõttetu.

Nonii, kuna mina mingil mààral alustasin seda “krantside dikrmineerimist” siis katsun natuke selgitada. ´
See, et sõbra eest peab maksma on juba iseenesest väär, olgu tal siis peen tõug taga või mitte, eksole. Kuna aga teoreetiliselt ( ja rõhutan teoreetiliselt, sest tihti praktikas on teine diil) koertekasvataja ka aretab koeri ( ehk peaks laksma paaritada vaid tetud isendeid, et tõugu paremaks muuta või vähemalt säilitada heana) siis selle töö eest võib ka kutsika eest välja käia raha. Kuid kes laseb hoolimatult oma koeral poegida, ei-tea-mis isasega… ( seda teevad ka paljud koertekasvatajad kahjuks), siis ma leian, et sellise koera eest peremehele maksta on väär.
Ning kuna Eestis ka paljud taksiaretajad ei tegele aretusega vaid titevabrikuga siis ma kirjutasingi,e t hea kui enne teha natuke taustauuringut. Muidu võibki alla 8 kilose koera aemel üle 10 kilose saada ( mis on tulemuseks, sest taks ei tohi üle 10 kilo kaaluda) ja selle eest raha välja käia on veel vääram.
Seega diskrimineerisin nii pabretiega kui paberiteta koeri, eksole! Tuleb lihtsalt vastutada selle eest, kelle me kodustanud oleme ( kes nii ütles? :))

Kerin teemat veel törts tagasi ja räägin hiljutisest kogemusest taksiga (ma ei tea, kui puhtatõuline ta oli, aga üldmulje oli taksi oma).

Jalutasime lastega vaiksel tänaval, väiksem laps kärus, 2,5a jalgrattal. Peatus meie lähedal auto – olid ilmselt perega vanaemale külla tulnud -, millest kargas välja too taks. Koer hakkas haukuma ja meie ümber suuremaid ja väiksemaid ringe tegema; laps, kellel on juba varasemast ajast koertega halbu kogemusi, oli äärmiselt ehmunud ja lausa nuttis. Perenaine tuli küll kohe autost välja, aga ei teinud mitte midagi!! Nii et see peletis jõudis lapsel kaks korda säärest kinni krahmata (esimesel korral sai vaid riidest kinni, teisel korral lõi hambad juba lihasse) ja pidi mind peaaegu ninast hammustama, kui last kükakilasendis varjasin. Tagantjärele kirun end, et oleks võinud lapse kohe sülle võtta, aga no ei osanud reageerida, olin ise ka parajas šokiseisundis … Aga tagasivaates oli kõige jõledam see, et perenaine ei teinud praktiliselt midagi, et koera eemale toimetada, ainult käratas mõned korrad ja rapsas jalutusrihmaga õhku :S Alles siis, kui veri väljas, hakkas ta aktiivsemalt tegutsema.

Ühesõnaga minu jaoks ei sobi sõnad “taks” ja “lapsesõbralik koer” enam ühte lausesse.

No tegelt on Martal juba ammu kass olemas 🙂

Paaritamisest ka. Kord töötasin telesaate A4 toimetajana ja käisime tegemas saatelõiku ühest tegelasest, kelle eriala ja hobi on tõukoerte paaritamine. Esiteks oli tal omal koeri ja teiseks on ta tuntud kasvatajate seas kui mees, kellele võib viia kaks koera ja kes nad ikka kuidagi omavahel paari pandud saab. Isegi, kui koerad alguses vihkavad teineteist või kui isasel absoluutselt huvi asja vastu pole…
Päris naljakaid lugusid rääkis ta. 😉

Ma ei ole varem midagi sellist kogenud, nii et mul pole siiani aimugi, kui suure trahviga ja mille eest konkreetselt võiks tegemist olla … :S Aga tundub, et edasise elu tarbeks tuleks endale selgeks teha küll. Ja teinekord ise agressiivsem olla…