Hirmus tuul puhub siin maja ümber. Päike paistab ja maja on külm ja tuul vilistab. Peaksin ilmselt olema õnnelik, et ei pea õue minema.
Martal on silmapõletik, rähmased silmad nagu kassipojal. Ja uskuge mind, kui te maksate sellist kallist lasteaiamaksu nagu meie siin, siis on hoopis teine maik man sellel faktil, et laps rohkem kui pooltel päevadel sinna lasteaeda ei jõuagi.
Justin on oma emaga vist küll lõplikult tülis. Tegelikult oli see jama aina edasi lükatud ja pidi kunagi juhtuma… 2003 plaanisime kolida Tshiili, 2004 plaanisime kolida Alaskale (st reaalsed töölepingud olid mõlemal korral) ja mõlemal korral oli see saladus Justini vanemate ees. Nüüd on lihtsalt see suur tüli käes; selliseid tülisid vist ikka juhtub ja sealt algab vanade suhete ja suhtumiste uuendus… Aga kurnav on see, oi kui kurnav.
Algavad tööasjad ka hästi ei klapi. Nimesid nimetamata, aga minuga ei olda rahul ja oleme kellegagi üksteist vist valesti mõistnud. Loodetavasti olukord paraneb.
Ja kolimise pinge kasvab… Eile sai päev otsa asju pildistatud ja listitud. Sellest kirjutan vahel parema tujuga ja pikemalt: Ebay, Amazon, Craigslist.
Seda saime ka teada just täna hommikul, et ei mina ega Justin võitnud äramärkimist neil konkurssidel, kuhu oma loomingut saatsime. Mastaabid olid ilmselt erinevad, aga nukrus hinges ikka sama. Minul oli Eesti kultuuriministeeriumi lasteraamatute konkurss, Justinil suure Ameerika plaadifirma muusikakirjutajate konkurss.
Ahjaa, ja minu lasteaiakoha vahetuse projekt õnnestus 50%liselt. Nimelt nõustus meie Tallinna lasteaia juhataja võtma Tartust tuleva lasukese Marta kohale, aga Tartu lasteaed (mille nimekirjas too lapsuke enne oli) keeldus võtmast vabanevale kohale Martat ja väitis, et Marta pole olnud järjekorras.
Jah, ta ei olnud Tartu linna järjekorras, sest see polnud võimalik (alles nüüd muutsime sissekirjutust). Aga sessamas Eesti riigis, ainult teises linnas, oli Marta lasteaiajärjekorras sellest saati, kui teise sünnitusmajajärgse jalutuskäigu tegime.
Nii et nüüd on Tallinna lasteaiakoht ja sissekirjutus läinud ja Tartus ootab ähmane tulevik…
Ahjaa, kui juba kehvade uudiste üles kirjutamiseks läks, siis minuni jõudis mööda Eestit seigelnud kiri, milles pensioniamet teatab, et mulle on makstud üleliia emapalka kaks aastat tagasi ja ähvardavad sundmenetlusega… Tuleb see neile siis kiiresti tagasi maksta.
—
Mulle tundub, et midagi head on ees, sest elus valitseb ju tasakaal.
Ohohh, sellise listi järel on kindlasti on üks päris paras ports mõnusat kraami kohe varsti ootamas! 🙂 Teile kuluks ära mõni mõnus lõõgastav meelelahutusüritus…
Loodan Sulle parimat. See aastalõpp kipub vist paljudel natuke üle keskmise pingeline olema (minul küll). Kuidagi iga asi ajab närvi ja kriitikat kohe üldse ei talu, samas ega väga rabeleda ka nagu ei viitsi, isu on mingiks ajaks otsas.
Aastalõpu sündroom?
Aastalõpusündroom jah.. täitsa totter.