Oma mehe sekretär (stipiotsingutest Nabokovini)

Viimased kümme päeva olen olnud aktiivselt oma uue “töökoha” peal, nimelt olen ma nüüd Justini assistent stipendiumi otsimisel. Temamees peab ju iga päev tööl käima (vahepeal oli ka ära neljapäevasel Bostoni komanderingul), pealegi teda lihtsalt ei huvita tundide kaupa netis istuda ja andmebaase läbi otsida.

Aga mind huvitab. Nii põnev. Nagu kullakaevamine.

Me oleme kohanud elus ka päris “scholarship junkie´sid” ehk “stipinarkomaane”, kes ei suuda elada, ilma et nad mõnel uuel konkursil vahetpidamata ei kandideeriks. Stpinarkareid oli mitmeid näiteks sel rahvusvahelisel koolitusel Soomes, kus me Justiniga tutvusime – nii mõnigi seal kohatud noor ajakirjanik oli jõudnud õppida kuni kümnes põnevas kohas, kõik stippide ja toetuste abiga. Kahju, et meie mailing list vakka on jäänud, muidu saaks mõnelt neist praegu nõu küsida…

Eesmärk meil siis ikka seesama: Justin tahab saada Balti mere piirkonna õpingute magistrantuuri. Aga tahaks ilma õppemaksu maksmata..

Kui eesmärgiks oleks lihtsalt kusagile USAst välja ennast täiendama saada, siis võiks end kõiksuguste võimaluste vahel täiesti hulluks rebida, seda enam, et Justini puhul on kaks võimalust: nii ajakirjaniku enesetäiendamise stipid kui igasugused postgraduate, st magistrantuuriõpingute stipid… Meil õnneks on vähem tööd, sest igasugused lihtsalt põnevad maailmanurgad on hetkel välja arvatud, mõningase mõtisklemise järel arvasime välja ka need kohad, kus küll õpetatakse Baltic studies või European studies programmi, aga mis on Eestist liiga kaugel (no kui satuks seda õppima lääne-USAsse või põhja-Inglismaale, kas see teeks meid õnnelikuks? Mõtleksime ilmselt vähemalt järgmisteks jõuludeks, et õppida saab Justin nüüd küll, aga muidu on elu ikkagi poolik…)

Mõningase kaalumise järel võtsime oma shansside suurendamiseks siht-piirkonda sisse lisaks Eestile ka Läti ja Leedu (mõlema puhul pidin mina Justinit veenma, et need polegi pahad kohad), Soome (siin pidi Justin mind veenma), Rootsi (siin ei pidanud keegi kedagi veenma, sest Stockholmi armastame mõlemad). Ja kõigis neis kohtades on olemas korralikud programmid, mida Justin õppida tahaks.

Kõige toredam oleks muidugi ikkagi Tartu. Seal ootab ka üks pisike valge peaga tüdruk… Aga Eestisse läheme kõigi arvestuste järgi veebruarist kuni uue kooliaasta alguseni nagunii. Küsimus on just selles, et kus see kooliaasta algus siis tuleb.

—

Huvitav kogemus on olnud see oma ego kappi ära panek. Kolm päeva järjest ei teinud ma midagi muud, kui otsisin andmebaase ja närisin infot, et Justinil vähem aega läheks. Tegime esseede kirjutamiseks ajurünnakuid jms. Ju ma siis usun nii väga oma mehesse, et olen nõus 100% parima endast andma, et teda praegu toetada.

See on hea tunne. Ja ükskord varem olen ma seda juba teinud. Kui me Port Jeffersonis elades otsustasime, et tuleb ära saada, Justinile ei meeldinud kohalikus külalehes töötada, ja asusin otsima talle netist tööpakkumisi. Mitu nädalat. Alaskast Neitsisaarteni. Ja lõpuks saimegi – selle bioteholoogia reporteri koha New Yorgis.

—

Lugesin just raamatut geeniuskirjanik Vladimir Nabokovi naisest, kes oli oma mehe raamatupidaja, toimetaja, mänedzher, kirjanduslik nõuandja… Mõtlesin – niisugust isetust minus vist pole, aastate pikku end ainult mehele pühendada.

Raamat muidu oli huvitav. Võitis Pullitzeri paar aastat tagasi. Mis teeb selle teose eriti huvitavaks – Vera Nabokov oli maailma üks privaatsemaid inimesi, näiteks hävitas ta enne oma surma kõikvõimaliku kirjavahetuse ja kogu elu jooksul hoidus igasugustest intervjuudest. Aga autor on osanud ka vaikuse rääkima panna. Hävitatud paberitest ja imepisikestest detailidest hakkavad paistma mingid oma lood, oletused, küsimused. Lisaks juurde väga ilmekalt edasi antud ajastu.

Nabokovid olid eluaegsed nomaadid. Ilma kodumaata inimesed. Lahkusid Venemaalt pärast revolutsiooni, elasid Euroopas erinevates riikides, kolisid USAsse; kui rikkaks-kuulsaks said, siis kolisid tagasi Euroopasse. Ei omanud kunagi oma kinnisvara, oma kodu. Pisikesed üüritoad vahetusid luksuslikumate hotellitubade vastu…

Ja mingil hetkel kaotasid nad ka ühe kindla keele. Omavahel rääkisid vene keeles. Kirjutasid paremini inglise keeles. Kontrollisid tõlkeid saksa, prantsuse, itaalia ja veel mõnes keeles. (Ma kirjutan selle kõik mitmuses, sest tegelikult tegi väga suure töö ära Vera; pole teada, kui palju ta luua aitas, aga läbi aegade käisid kuulujutud, et ta aitab ka sisulist kirjutamist teha, ja kindlasti vastutas ta kõigi tõlgete eest ja kogu mehe korrespondentsi eest).

Ma nüüd lähengi teise faili ja kirjutan neist Eesti Naise jaoks “armastusloo” rubriiki jutukese.