Ma pole siin ammu oma ämma klatshinud, aga praegu sai mu mõõt täis.
Klassikaline juhtum ehk “kelle omad on kapid”.
Kapid asuvad Ämma majas Minia toas ja seal sees on Minia asjad.
Kord kraamis Ämm kõik Minia riided voodi peale välja ja sorteerid nad tagasi riiulitesse, värvi järgi. “Sul oli see kapp ju üsna segi ja mingit süpsteemi ei paistnud olevat!”
Kord viskas Ämm minema kõik Minia poolt kapis alles hoitud värvilisest klantspaberist kinkekotid. “See on tuleohtlik!… Ja mis sa nende vanade kottidega ikka teed.”
Sel suvel otsustas Ämm jälle koristada ja tube ümber korraldada. Selle käigus kadus Minia karp tema lapsepõlveslaididega. Nüüd on seda kaks-kolm kuud maja peal taga otsitud ja mida pole, seda pole. Lootus ikka veel on, aga kahaneb iga otsimiskorraga… Võibolla sai see karp lihtsalt minema visatud, koos muu “prahiga”.
Hetkel. Ämm teatas, et ta hakkas koristama ja sorteerima, sest Lapselapsele on suvised riided väikseks jäänud ja üldse, sügis on käes.
“Oot, kas sa ei saaks oodata, me tuleme järgmisel nädalavahetusel ja ma ise koristan meie toa kapid ära suvistest riietest!…”
Ei. Ta juba olevat alustanud.
Moraal. Oleksime pidanud leidma suurema korteri, nii et kõik meie eluks vajalikud asjad oleksid pidevalt meie juures. Üritada ämma-äia mingit “oma ruumi” hoida – võimatu.
Mina arvan et see Ämm on lihtsalt uudishimulik!
Pane midagi eriti kompromiteerivat või piinlikku kappi järgmine kord, ihhii, ma isegi ei tea mis see peaks olema. Vot see peaks tema “koristamistuurid” maha võtma? Rääkida sellest oleks tal natu piinlik, aga nina sinna kappi pista ka enam ei tahaks.
Või kirjuta talle kiri just sinna kappi, et kui vähegi suudad, siis palun ära korista minu isiklikke asju!
Äkki kellelgi on ideid, mida sinna kappi pista?
Moraal on ainuõige. ūritada jõuga _kellegi teise kodus_ “oma ruumi ” hoida on võimatu. Ja sōda pidada, midagi kappi pistes või pistmata jättes, on tobe. Sinu ämm ei taju, et sina vajad teistsuguseid asju kui tema. Ega sa teda ju ümber ei saa kasvatada. Kurda blogis ja mõtle oma mõtetes kõiksugu asju, kuidas oma tahtmist saada ja lõpuks muretse endale ikkagi kodu, kus hoiad seda, millest hoolid.
Ära hoia seal olulisi asju. Kuidas sa said slaidid ämma juurde viia?
Meil on ka usna palju asju amma-aia juures, aga koik on kastides ja kinni kleebitud. Sildid peal. Siiani koristamisest paasenud.
Kappidel on selline omadus, et neile annab lukud ette panna. Isegi tubadel on selline omadus.
Kappi lukku panna on sündsusetu. Mirri juba vihjas, et see on ämma kodu. Kui keegi minu kodus hakkab peremeest mängima, saadan ma selle tüübi pikalt. Kui asjad on pakitud nagu Liinal, siis ei tule ilmselt keegi sinna korda looma. Täiskasvanud lapsed kipuvad tihti unustama, et vanemate kodu ongi tõesti VANEMATE KODU ja vanemate jaoks see ainuke. Lastel on oma kodud ja millegipärast tulevad nad tingimusi esitama oma vanematele, kuidas vanematel on õigus oma kodus talitada.
Olgu kelle kodu tahes, “privaatsus” ja “teiste inimeste omandid” on asjad, millest tuleb ikkagi aru saada. Ja aru tuleb ka saada sellest, et ok, on oma poeg ja minia, jne, aga nad on ikkagi ka “teised inimesed”, kelle asju peab lihtsalt austama, kui tahad edaspidigi, et nad tuleksid su juurde ja tunneks ennast piisavalt mugavalt, et sinna oma asju jatta. See asjade hoidmine on yldse yks nome teema, aga samas on taiesti voimalik oelda “EI” kui need asjad su kodus ees olema hakkavad.
tundub, et ämmal on liiga palju vaba aega. Ma küll ei kujuta ette mille muu pärast kui igavus hakkatakse teise inimeste asjades majandama.
elasin ka natuke aega ämma juures. minu asju peaks seal ikka veel leiduma. ja ma võin pea anda, et ka kasutum vidin on ära pandud kindlasse kohta ja oma aega ootamas. tal on seal üks väike “kolikamber”. muidugi oleks viisakas kord minna ja ise ära sortida, mis vaja, mis mitte, aga tervis kehv ja ilm võiks ka parem olla.p
Siin ilmas on väga erinevaid inimesi. Mõni austab juba paariaastase lapse privaatsust, teine ei saa aru ka paarikümne aastase inimese iseolemise tahtest. Plussid ja miinused on mõlemal inimtüübil (tean ntx puberteediealise lapse õnnetut surmalugu, kuna tema tema ema austas liialt teismelise privaatsust, jne jne). Kui inimene on aga juba üle viiekümne (nagu tõenäoselt on Epu ämm), siis tema muutmine on küsitav. See muutmise protsess oleks nii muutjale kui ka muudetavale valuline. Eriti küsitav on muutmine ja soov muuta juhul, kui see muuta soovija on materiaalselt sõltuv muudetavast. Kui lahing toimub kellegi omandil, siis on see mitteomanik alati agressor. Korter, kuhu ämm lubas Epul oma asju panna , ei kuulu Epule. Ega sellepärast, et sa oled poja üles kasvatanud, ei pea ju ennast oma kodus kehvasti tundma. Epu ämma häirivad vanad asjad. Vanu asju ei tohi seega tema hoole alla anda.
Mulle küll meeldiks, kui keegi mu kappe koristaks. Olgu või ämm. Ainukeseks tingimuseks oleks, et mina ise saaksin valida, mida ära visata:)
Hi-hi. Ma just mõtlesin, et oleks siin mõni ämm ja koristaks ka minu kapid ära. PS! Ma ei saa just viskamisega hakkama. Koristan veel, aga jätan kõik alles. Aga kui keegi viskaks – ma ei mäletakski, mis mul oli ;-).
Moraal võib ka teist sugu olla. Ämma käitumise taga on nii egoismi ja tahtmist oma arusaamu peale suruda, kui ka armastust ja kurbust.
Sina ei pea mitte oma ämma peale vihastama, sellist käsku 10 käsu topis pole, aga sa proovi sedaÖ armasta oma ligimest nagu iseennast.
Nüüd, kus su tunded ehk juba rahunenud, äkki on see võimalikki. Kusjuures räägin oma kogemuste põhjal, kus Ämma rolli täitis mu oma emmeke ja Minija )kasutan meelega j tähte, et vihjata tegijanimele) oli mu Kõige Armsam Naine Maailmas.
Võttis aastaid, kuni nad sõbraks said, aga kuna nad pole ära surnud, on nad sõbrad siiani.
Äh, muidugi pole ma nüüd enam vihane. Kui need lapsepõlveslaidid ka üles leiaks, mis ma sinna meie kappi olin jätnud. (Need olid seal olnud väga kaua aega, alates meie pulmadest, kui tegime siinse traditsioonilise fotokollaazhi, kasutades lapsepõlvepilte… Oleks jah pidanud need enda korterisse tooma, aga ei osanud arvata, et nad sealt ära “koristatakse”.)
Minu soovitus: mine sexpoodi ja osta vibraator ja ka paar pakki erilisemaid kondoome. Ja pane need sinna kappi. Garanteerin oma kogemustest, et ämmakene enam oma nina sinna ei pista ka mitte surma ähvardusel.
Tulemus vqib olla hoopis vastupidine… ämmakene avastab uuesti oma seksuaalsuse ja elabki nüüdsest kapis….
krissu, sa ei tunne Epu ämma. aga muidu – lahe eksperiment – Epp tee ära!!! võite enne kihlvedusid sõlmida, et kas cp helistab esimesena Justinile, Epule või Johnile.
Nojah, ämmaga eksperimenteerimine on vist sotsiaalselt lubatav. Kas emaga ka? Kas inimesega, kellest hoolitakse tohib lahedaid eksperimente korraldada? Aa ,mis siis saab kui mõni katsealune infarkti saab? Kui mõni sügavasse depressiooni langeb ja endale otsa peale teeb? Kuidas siis kihlveoga saab? Maru lugu, soovitada inimesele lähedase kaasinimesega eksperimenteerida. Annaks jumal teile rohkelt katsetajaid. Kaurile ntx, mis saa teeksid kui su laps …ei taha mõtelda…ära varastatakse või midagi veel lahedamat!
Nooh, mis nüüd öelda…
– Krissu, miks sa arvad, et pean nende asjade jaoks poodi minema? 😉
Aga kui ämmast rääkida, siis ta on 60ndate New Yorgi templiga lapsuke ja vabameelne. Elanud hipielu ja 70ndail gaydega korterit jaganud Manhattanil. No ei usu, et teda shokeeriksin. Mina olen olnud shokeeritud, kui ta mu mehele vaidluse kuumaks minnes teatab “Eat me!” või midagi muud sellist… Kanepist teab tunduvalt rohkem kui mina, samamoodi papa John.
Konservatiivsuses ma teda ses mõttes küll süüdistada ei saa.
Justin ütleb, et see kappide koristamine on obessiiv-kompulsiivne häire.
– Kadi, ma arvan, et enamik inimesi mõnes mõttes eksperimenteerib oma suhetega, katsub piire, nagu 1aastane lapsuke katsub järgi. Aga ma kindlasti ei pea õigeks teadlikku eksperimenteerimist ja selle üle uhke olemist.
Mis see siin praegu on? Ma arvan, et ma lihtsalt olen lasknud internetis auru välja
Epp, olen nõus, et mingi osa meie käitumisest on tingitud nn piiride kindlaks tegemisest. See on aga hoopis midagi muud kui teadlik soov inimest mõnitada. Eksperimenteerida selleks, et pärast ilkuda sinust hooliva inimese üle, on jälk. Ja seda jälkust tahtis Kaur harrastada. Ma ei tunne seda inimest aga esimese hooga tahtsin, et temaga juhtuks midagi väga halba. Mõnikord julmad inimesed saavad normaalseteks, kui neid endid tabab õnnetus. Aga tegelikult ei taha ma siiski teda ära needa. Ma ei tunne ju ka sinu ämma. Ta paistab vahva inimene olevat ja ilmselt optimistlikum kui minu ämm.
tere kadi – saame tuttavaks? nt lähme homme kohvikusse? saad ka irl auru välja lasta 🙂 mul päev täitsa vaba, töötu inimese värk… 5058952 või kaur@obs.ee 🙂