Kui ei julge koputada võõrale uksele
Kas ajakirjanikud on tegelikult häbelikud?
Minu viimane selleteemaline lugu on see tuletõrjuja lesk meie naabertänaval.
Kolm päeva lükkasin ta ukse juurde minekut ja koputamist edasi.
Ühel õhtul jõin ära ühe julgustusõlle, siis sain aru, et niimoodi ei sobi minna, sest äkki on mul nüüd õllelõhn juures. Lükkasin järgmisele hommikule.
Ta majast mööda jalutades aeglustasin sammu… Et kui äkki näen teda, siis saaks kuidagi spontaansemalt rääkida. Ei näinud. Ei rääkinud. Ikka ainult see foto oli puu küljes, naeratava tuletõrjuja foto, kes tules hukkus viis aastat tagasi. Tegin puust pilti ja mõtlesin: “Olen ikka argpüks.” Mõtlesin, et ma pole vist lainepikkusel. Kui näiteks töötaks kusagil lehes, kus iga päev peaks inimesi tülitama, siis läheks see iga päevaga kergemaks.
Siis jäin haigeks. Nuuskasin tänulikult oma nohust nina ja mõtlesin, et näed, see teine 9-11 lugu jääbki tegemata ja polegi mul vaja minna inimeselt tema elu kurvima sündmuse kohta küsima.
Kõige raskem ongi minna just selliste lihtsate leinavate inimeste juurde. Ma olen mõelnud, miks see nii on. Kui minna mõne professionaalse prominendi või pressiesindaja juurde, siis on meie rollid kindlad. Ta teab, kes ma olen. Ta ei hakka nutma. Või ei saada mind juba ukselt minema (või kui ka saadab, siis on see teistmoodi, kui oleks mu leinaja juurest minema saatmine).
…Heake küll, siis läksin ma sellel kurval 11. septembri hilisõhtul ja viisin selle naabertänava puu juurde küünla. Võibolla see noor lesk nägi mind oma aknast; võibolla nägi ta küünalt, sel õhtul või järgmisel hommikul.
Juba siis, kui küünalt panin, teadsin ma, süda kerge, et ma ei koputa sellele uksele. Ma ei tee seda intervjuud. Ei taha ega tee, sest ma olen esiteks vabakutseline ja teiseks nohus.
Kui palju kergem on olla lihtsalt inimene, mitte reporter.
Aga oled sa mõelnud, et äkki tal oleks hea meel, kui ta saaks kellegagi rääkida oma elu ühest kõige kurvemast hetkest? Ja äkki tal ei ole midagi selle vastu, kui ta võõra inimese juures nutab? Võib-olla see on talle oluline, et keegi veel peale tema enese tunneb tema mehe vastu huvi?
Ma arvan, et sa tegid õigesti. Inimene on tõesti lihtsam olla.
Nii armas oli seda lugeda…! Mul on ka raske olnud inimeselt midagi küsida. Kuskil on piirid, millest üle ei taha minna. (Korra olen asja lahendanud niimoodi, et ütlesin intervjueeritavale, et ma esitan nüüd ühe tobeda, aga nomenklatuurse küsimuse. Ja aktsepteerin juba ette ükskõik missugust vastust. Hämmastaval kombel see “töötas”, inimene pigem vabanes mingist krambist.)
Aga jah… Leinajad… See on nii kohutavalt raske teema. Ma olen leinalugusid teinud… On küll valus…
tee oma elu kergemaks. sa võid temaga rääkida, aga lugu ikkagi mitte lehte (panna\saata). kui nii tundub pärast seda rääkimist. 😉
Ja mina olen mõelnud, et kuidas ajakirjanikud üldse saavad minna inimeste juurde, kes on oma lähedased kaotanud, kohe peale seda kaotust intervjuud tegema. Et kas nad ei mõtle sellele, et inimene võibolla ei taha oma pisaraid ajalehes/telekas näha.
Hakkasin sellele mõtlema selsamal ajal, kui meie külas oli metanoolitragöödia ja üks minu õpilane (õpetasin koolis arvutit) jäi ilma emata. Tal olid joodikud vanemad ja isa (joomise tõttu invaliid) jäi juhuslikult ellu, ei joonud sel õhtul metanooli. Hommikul olid ajakirjanikud selle pere ukse taga ja järgmisel päeval ilmus ajalehes artikkel, mis algas: “Uksel kohtame hirmkõhna tüdrukut…” Tüdruk oli sel ajal teismeline, väga tubli õpilane, hea peaga. Aga kodus neil tavaliselt süüa tõesti polnud ja tüdruk sai ainult koolis süüa. Paar korda ta isegi minestas nälja tõttu.
Ja nii ma mõtlesingi, et mida ma ise oleks tundnud, kui olen teismeline tüdruk, niigi häbenen oma perekonda, ema on öösel surnud salaviina kätte ja hommikul on võõrad inimesed mu ukse taga küsimusi esitamas ning järgmisel päeval loevad kõik ajalehest ajakirjaniku nägemust temast ja tema perest. Ja ma olen tüdruk ja nad ütlevad hirmkõhn.
Ma tean, et ühegi ameti esindajaid ei saa ühe mütsiga lüüa. Ja ma ei ole kohanud oma elus südametuid ajakirjanikke. Aga siin USA-s näen tihti telekast otse orkaani või maavärina tagajärjel lähedasi kaotanud inimeste pisaraid ja mõtlen, et kas keegi üldse küsib nende käest, et kas neid tohib filmida.
Jah, meie külas oli hulk inimesi, kes hea meelega andsid (annavad siiamaani) intervjuusid metanooliteemal ja ainult sama küla inimesed ise saavad aru, millises valguses lastakse asja paista.
Teine asi on see, kui inimene ise tahab rääkida ja kui kaotusest on nii piisavalt aega mööda läinud, et inimene on selle olukorraga leppinud. Ja ta oskab otsustada, kas ta tõesti tahab, et tema lugu ajalehte/telekasse läheb.
Päris karm amet, olla ajakirjanik.
Jah, see on tõesti keeruline teema. Igatahes oli sinust väga kena see küünal süüdata. Tõenäoselt oleksid sa teisi naabreid küsitledes teada saanud ka lese suhtumise, ameeriklased ju suhtlevad naabritega. Mõnikord ei taha inimesed ise teatavaid tundeid üle elada ja hoiduvad selletõttu hädasolijaga (või ntx leinajaga) suhtlemisest. Mäletan ühte oma klassiõde, kes ei läinudki teda väga armastava vanaema surivoodile. Tüdruk leidis, et ta oleks pärast tükk aega masenduses.
Inimene on lihtsam olla küll, aga niisama inimene ei lähe heast peast leinaja uksele koputama, et tule räägi mulle sellest. Võõras inimene ma mõtlen.
See, et inimesed tahaksid mingil põhjusel võõraga, kes nende uksele koputab, rääkida, on küll huvitav lähenemine asjale, aga oma naiivsuses ka vähe totakas. Lisaks ma arvan, et viie aasta jooksul on ta oma rääkimisevajaduse sel teemal küll kätte saanud.
Ma isiklikult ei ole aastakümneid kestnud leinamisest siiani aru saanud. Õigemini selle pidevast väljanäitamisest. Et leinad ise ja sunnid kõiki teisi ka enda ümber seda läbi elama. Ma mõtlen, Epp, et kui sa teaksid, et ta seal elab, aga pilti poleks puu küljes ega nii, siis sa vast niipalju ei kõhkleks.
Ma olen kindel, et valusatest asjadest peab ka kirjutama, neid peab ka lehest lugema. Ja mind oleks huvitanud ka, et kuidas Epp selle loo kirjutab. Nö mitteameeriklase sõnadega. Sest kindlasti oleks see teistsugune jutt, ma vähemalt loodan, kui mõne ameerika kolleegi sulest.
Huvitav, Epp, kassa New Yorgis tahaksid teles töötada? Ses mõttes et Eestis sa ju tegid teles asju ikkagi.
Nojah, eks igaüks meist, kes siin blogis oma arvamusi tahab võõrastega jagada, on oma naiivsuses natuke totakas. Sina kaasa arvatud. Oma väga kallist lähedast leinab inimene kogu oma ülejäänud elu. Kuidas ta selle elu korraldab, on iseasi. Ja sageli on kosutav, kui taipad, et ka keegi teine mäletab, mitte ainult sina. Külmi inimesi, kes teiste leina ei mõista, on ikka. Aga õnneks pole nad tavaliselt nii julmad, et hakkaksid nõudma, et leinajad ei leinaks.
Jumal paraku, kõik on õige.
Meenub ütlus, et ajakirjanik võid sa olla, aga inimene pead sa olema. Kuigi ei ole ajakirjanik, olen sellele enda tegemistes ikkagi motoks võtnud. Samas on niisuguste lugudega ikka nii, et on nõudlus ja on pakkumine. Ei taha kellegile näpuga näidata, aga kas pole SL Õhtuleht, mis koosneb suures osas just analoogsetest lugudest (nagu rääkis Siiri metanoolikatastroofi kohta) ja ometi on see üks loetavamaid lehti. Omamoodi huvitav fenomen muidugi.
Sellised dilemmad olid üks põhjustest, miks mina omal ajal ajakirjanikuametist loobusin. Sest tänu minu suutmatusele inimestelt raskeid küsimusi küsida oli minust saamas halb ajakirjanik – minu lugudes puudus dramaatika ja teravus. Või sain ma selle sinna liiga ränga eneseületamise hinnaga.
Kusjuures üllatav oli see, et väga paljud inimesed tegelikult olid meelsasti valmis rääkima. Ja pärast seda lehest lugema – üks saatis isegi tänukirja. Nii et ma tegelikult lihtsalt dramatiseerisin suures osas üle, kujutades ette, et inimesed ei taha, neil on ebameeldiv ja ma kasutan neid ära.
Muidugi, paljudel juhtudel kindlasti on ebameeldiv ja raske ning üksikut inimest pannakse kannatama, et üldsuse jaoks teha head ajakirjandust. Metanooli-tragöödia lugu (Siiri näide) ilmselt pidi ju avama lugejale kõnekate detailide kaudu tragöödia kogu olemust…
Ajakirjanduseetika on keeruline asi mõneti, teisalt jälle väga lihtne. Kui üldistada. Aga just üksikjuhtumite puhul on sageli keeruline. Mingid põhitõed kehtivad samas alati.
Mina olen n.-ö “gängikasvatusega”, elanud teadmises ja usus, et mida vähem sa tead, seda kauem sa elad. Ja kohe päris tõsiselt, mitte üledramatiseerides. Ma lihtsalt kasvasin niimoodi selliste inimeste hulgas üles. Seetõttu on teinekord väga halb endalgi olnud – no ei taha inimesele pinda käia, ei taha küsida, sest osad asjad võib-olla peavadki jääma saladuseks. Mis ei ole väga ajakirjanikulik klassikalises mõttes.
Aga mõned inimesed on selliste lugude ja inimlike tragöödiate kajastamiseks justkui loodud, ma näen siin suures toimetuses nüüd. Teinekord nad tahavadki just halbadest asjadest kirjutada, et ometi inimesed näeksid, milliseid jubedusi meie ümber iga päev toimub. Ja inimlik aspekt on ju tegelikult väga paljude lugude juures tihtipeale põnevam, kui näiteks majandusnäitajad (kehv analoogia ehk).
Ometi on mul hea meel, et ma olen tarbijatoimetuses. Ma saan jätkata tasapisi rohelise liini ajamist, küll hoopis teise nurga alt. Ja ma ei pea jooksma esimesena suurõnnetuse puhul kohale, et nutvaid inimesi küsitleda. Mul on selle üle hea meel.
Ajakirjanike käitumisjuhistest tragöödiate puhul (mida teha, kuidas kajastada, kas kajastada jne) on aga palju tarku raamatuid ka.
elu esimese vapustuse sain kui olin USA-s 1999, siis muutus masendavaks et uudistes näidati ainult negatiivset, kes kus surma saanud ning samal ajal juhtus õnnetus E
…..Egiptuse lennukiga, öösel veel ei olnud teada mis lennukiga juhtus aga hommikul kui inimesed olid midagi kuulmata tulnud lennujaama oma lähedastele vastu lükati neile kaamerad näkku ning küsiti kuidas nad endid tunnevad. See oli nii rõve, et tänasin jumalat et elame teistsuguses kultuuris ning näeme ka positiivseid uudiseid. Aastaks 2006 oleme selles osas amerikaniseerunud rohkem kui seda tunnistada tahaks.
Ilmselt pole asi nii väga üheselt halb-hea (hm: amerikaniseerunud – eestlaslik?). Kui ma olin ülikoolis esimesel kursusel said meie kursuse väga eestimeelsel poisil Kalevil mõlemad vanemd autoõnnetuses surma. Oli sügav nõukaaeg. Meie oma kursusega arutasime, kuidas Kalevit toetada ja siis üritasime igati väga hoolivad ja positiivsed olla. Autodest hoidusime rääkimast ja autoõnnetustest ka . Oma vanematest rääkimine oli rangelt keelatud ja üldse olime enda meelest kohutavalt delikaatsed. Mõne aja möödudes avastasime, et Kalev käib Allaga, kes oli armas vene tütarlaps meie ühikast. Varsti nad abiellusid ja see näis kõigile uskumatu, sest Kalev oli alati üles näidanud eitust nn segaabielude suhtes. Kümme aastat hiljem kuulsin, kuidas Kalev tõi oma elu näiteks, kui hoolimatud on eestlased. Temal ei olevat olnud oma kursusekaaslaste seas kedagi, kes oleks tahtnud temaga ta vanematest rääkida. Juhuslikult kohatud südamlik Alla oskas aga kuulata ja oskas panna Kalevi rääkima, kui vahvad olid ta vanemad. Kalev olevat siis tundnud, nagu ta vanemad oleksid temaga. Muuseas, see abielu on siiamaani püsinud ja kõrvalvaatajale näib, et nad on oma venekeelses perekonnas kahe lapsega väga õnnelikud.
Mulle tuli seepeale meelde lugu (ise ei tunnistanud seda pealt, aga kuulsin räägitavat) ühes Eesti ajalehetoimetuses. Ühe toimetaja abikaasa tappis ennast… Järgmine hommik tööl. Inimesed sosistasid omavahel, mida teha, kuidas olla. Siis jõudis tööle Reporter, seesama, keda vahel seljataga oli kirutud tema liigse pealelendamise pärast. Nüüd vaatasid kõik kergendatult, kuidas ta lihtsalt läks hoogsal sammul esimese asjana selle Toimetaja juurde ja kallistas teda ja hakkas temaga rääkima. Olukord lahenes. Kõik hingasid kergendatult.
Küllap meis kõigis on natuke seda Reporterit, ainult et me alati ei julge.
Tatsutahime, küsid väga õigeid asju. Jah, ma arvan, et väga sageli inimesed tahavadki rääkida ning neil pole ajakirjanike vastu mitte midagi… Sellegipoolest pole see nende juurde minek niisama lihtne.
ma vist tean seda reporterit
Juhan Peegel ütle oma elulooraamatus, et ajakirjanikul peaks olema ka õigus loost keelduda.
Sikk rääkis loo, Rein Sikk, see lugu enesetapuga oli P’evalehes, kui ma ei eksi, kui ka ei old, seal on analoogiline toimunud, et tallesattus lugu noorelt hukkunud poisist, vahet pole, mille läbi. Sikk kõhkles ja kahtles, aga läks ja koputas ja ütles, et siin ma olen, laske sisse või pekske minema.
Ta kutsuti sisse. Poisi õde sai oma vennast rääkida ja kergenudst ja Sikk kirjutas, milline otre inimene see poiss oli.
Üheseid valemeid siin pole