Vastan. Kirjutamise teemadel põhiliselt.

Mary küsib:

Kas Eestisse tulles ootad ka kohtumist oma kaas-kirjaniku Dagmariga?

Daki vastab:

Mina ootan sinuga kohtumist küll. Mul on üks pilt silme ees, kus me istume minu diivanil ja joome veini ja kuulame džässi ja suurtesse kaustikutesse visandame tuleviku-ideid.

Mina vastan:

Mul on umbes samasugune pilt silmade ees. Loominguline tulevärk, mis segatud niisama lobisemisega.

Koos kirjutamine on nagu abielu. Vahel saab siiber ja mõtled, et üksi oleks ikka parem. Aga millegipärast lähed ikka koos edasi ja ühiseid hetki tekib aina juurde…

Huvitav, võibolla läheksime hoopis tülli, kui silmast silma asju arutame?… Ei, tegelikult ma arvan, et suuri üllatusi ei tule. Me oleme (vist kaks korda?) rääkinud ja (vist kümme tuhat korda?) kirjutanud ja ainuke asi, mis võiks üllatada, oleks näiteks see, kui Daki kasutaks vängelt mingit ebamugavat lõhnaõli… midagi sellist 😉 Muud kõike ma juba tean.

—

Heler küsib:
Kas te plaanite Dagmariga tõesti kirjutada sellele “Õun ära süüa” loole järje, või olete seda juba teinud?

Vastan:

Nüüd võib vist juba välja hõigata, et see jutt tuleb sügise jooksul ka raamatuna välja, mõni peatükk on seal pikem kui lehesabas ilmudes ja lisaks kirjutame ka boonusjutud “Enne ja pärast”, pisikesi elupilte, mis selle konkreetse Õuna-loo tegelastega seotud ja mis natuke rohkem nende tausta avavad.

Idee kirjutada ka päris järg, uus pikk jutt… Oleme mänginud nende mõtetega, isegi paar süzheed üles visandanud, aga see on praegu veel segane.

Kohe tekib ju küsimus, et kas panna Eva täiesti uude seiklusesse või jätkata samade tegelastega… Maailmas tehakse naistekate seeriaraamatuid muidu mõlemat moodi.

—

Heler küsib veel:
Kas sa käisid indiaanlaste juures, nagu kevadel siin kirjutasid?

Vastan:

Ei käinud. Me hoiame raha kokku, et krediitkaardivõlga ära maksta ja tagasi Euroopasse väikese stardikapitaliga tulla.

Ma tean, kui labaselt see kõlab! Eelistada krediitkaarti indiaanlaste reservaadile! Aga see teadmine lihtsalt loksus tasapisi paika. Mul on sees ka teadmine, et kunagi ma – kas sinna või mõnda teise reservaati – ikkagi lähen.

Möödunud nädalavahetusel toimusid aga üle USA indiaanlaste traditsioonilised iga-aastased puhastustseremooniad, nn powwow. Me käisime nende tantsu ja tralli vaatamas siinsamas Long islandil, Justin peaks lähiajal üles panema fotosid ja juttu, aadressile www.petroned.blogspot.com