Pausinädal.
Ma hoian siin kahe käega peast kinni ja mõtlen kõigile neile asjadele, mida ma teha tahan ja olen lubanud. See on loomulikult inimtüübi küsimus: ma olen teismeeast saadik olnud üleplaneerija ja poolikute projektide printsess.
Aga vahel tuleb öelda: stopp. Ära jookse amokki. Ütle millelegi “ei” ja tee midagi ära, et saaksid rahus jälle hingata.
Nii otsustasingi teha endale väikese võõrutuskuuri blogimaailmast, sest tegelikult, olgem ausad, blogide lugemine ja kirjutamine on sõltuvus, mis päris palju aega võtab.
Uue nädala greengate ja PM Arteri lugu tulevad nagunii mu arhiivist…
Kohtume siin nädala pärast või nii.
Kui juhe koos, siis koos…
Juhtub. Puhka siis!
laisaks peab hakkama. suht abiks on aegajalt. no et ütledki mingid asjad ära lihtsalt. ei planeeri arga eriti ega miskit.
eile just üks sõbranna rääkis, et teda ajab masendusse, kui on omale näiteks õhtuks võtnud mingid ülesanded ja mõni jääb tegemata. hakkasin siis mõtlema, et ma võtan ka vahel omale mingeid ülesandeid, aga pigem stiilis, et ‘kui viitsin ja tuju on, siis võiks täna selle asja ära teha’. no ja siis polegi süümekaid, ku itegemata jääb. eriti kui on asi, millest teised ümberringi eriti ei sõltu.
noh, mingite tähtajaliste asjadega nii ei saa jah. need tuleb üks hetk lihtsalt kätte võtta ja ära teha. hõhh. selle peale meenus mulle füüsika.
kena puhkust 🙂
olen ise kah pahatihti üleplaneerija ja kipun arvestamata jätma igasugu subjektiivsed muutujad, nagu näiteks, et äkki saab jaks otsa või äkki ma lihtsalt ei viitsi või pole tuju konkreetset asja teha. poolikud asjad jäävad pikaks ajaks kummitama ja tekitavad süümekaid, isegi siis, kui see kedagi kolmandat ei puuduta.
paar sellist asja ongi praegu järjekorras, mis lihtsalt tuleb ära teha.
prioriteedid ; )
Minul on kõige suurem probleem igasuguste väikeste asjade ärategemisega. Asi ei võtakski üldse palju aega ega vaeva, ja just sellepärast kandub ta päevast päeva edasi. Või pole hetkel aega ja tuju seda väiksest asja teha, ja lükkad edasi. Mõni telefonikõne, meilile vastamine… uhh, hakkab väga piinlik, kui nädala pärast avastad, et see ikka tegemata…
Väikese pausi võtmine on alati abiks. Saad “rattast” välja ja oskad asju natuke eemalt, mitte selle keskel olles, vaadata. Ja tekibki selgus. Eemalt vaadates muutuvad ebaolulised asjad uduseks ja ainult olulised paistavad silma. Ja saadki end hiljem ainult olulistele pühendada.
Ma ise olen ka pidevalt rattaorav, aga ma püüan ikkagi aegajalt enesele eemal olemist võtta ja planeerimises olen aina osavam ja osavam:)
ah, kõige jubedam on see, et majapidamine võtab nii palju aega. Oled terve päeva sekeldanud ja õhtul pole midagi ette näidata. Tööl on hoopis parem, teed terve päeva tööd ja õhtuks – oled teinud terve päeva tööd. Eriti hull on aga kui pead tegema mingit vaimset asja (nt magistritööd), mida edasi lükata ei anna, aga pea on justkui kive täis. Istud siis laua taga ja stress tuleb. Ja tehtud ei saa midagi. Õnneks sellised surnud punktid siiani siiski on möödunud ;-).
Elagu tükitöö! :-D.
Triinule:
ma tunnen ise ka aegajalt, et tahaks teha midagi sellist, mille ma saan ise VALMIS teha, oma väikeste valgete käekestega. Et ma ei peaks selle asjakese valmimise nimel suhtlema miljooooni inimesega, tegema lobby ja nägu, et mulle kõik need inimesed väga meeldivad, kellega ma suhtlema pean, nõudma koostööpartneritelt tähtaegu, tegema kurja äält, kui tähtaegadest üle sõidetakse või keegi oopis midagi tegemata jätab ja kliendile siis selgeks tegema, et kõik on kontrolli all, kuigi ei ole jne.
siis tahakski vahest teha midagi sellist lihtsat ja väikest, mis võibolla on mutrike suures masinavärgis. aga vähemalt oleks see mutrike minu enda tehtud ja mul on võimalik selle eest vastutada.
Shalaya,
Hakka maalima. Aastad lähevad ja kõik möödub, ning kui lõpuks kõik on said and done, ei hooli keegi sellest, et sa projekti plaanidele alati õiged cover sheetid peale oskasid panna või kõik need igavad meetingud otsast lõpuni kangelaslikult läbi istusid. Ja keegi ei hooli sellest kui palju sul raha oli või ei olnud. Välja arvatud su pärijad vast, aga muule maailmale jääb ikkagi arusaamatuks millega sa oma elatud elu üldse sisustasid. Vaevalt, et keegi koosolekute minutitest sama palju hooliks kui su maalidest. Just a thought.
Eks ma tegelen töö kõrvalt igasugu uvitavate asjadega nagu näiteks rollimängud ; ) Muuulgas ka joonistamisega, mis paraku-paraku on tagumisel ajal unarusse jäänud.
Aga pidasin silmas pigem tööd kui sellist. Sest praegune töö koos oma stressiga tuleb mulle siiski veel koju kaasa, kuigi olen aastatega õppinud ennast töölainelt enam-vähem välja lülitama. Eks see on omaette kunst, mida tuleb õppida.
suurte eesmärkide nimel tulebki vist veidi rohkem pingutada?? A too asi mulle meeldib, et eppppp avaldab jälle mõned read EEs ja PMs.
See pole küll vist eriti viisakas teema rääkida, aga ma siin nokitsen raamatukogus praegu mingite raamatute kallal ja hakkasin mõtlema, et mis rahas Sa, Epp, oma lugude eest honorari saad? Kas kroonides või dollarites? 😛
Lihtsalt täiesti süütu uudishimu on see.
Tahtsingi Teid tänada Arteri loo eest, see lugu peaks panema paljud Eesti inimesed mõtlema. Ise kasvatan võimalikult palju toidupoolist oma koduaias, kuid ka siis ei ole ma mürkide eest kaitstud, sest minu põldude kõrval on suurmajandi põllud, kus kasutatakse suuri koguseid igasuguseid mürke, mis tuulega levivad ja vahel pole isegi õhku, mida hingata.
Minu teada on Eesti kõige suurem köögiviljakasvataja, Kadarpiku talu olnud selle pooldaja, et GMO seemnetest kasvatatud saadusi võiks Eestis tootma hakata.
Olen terviseedendaja ja Teiegi artiklist selgub, et üheseid uuringuid ja katseid pole ja tegelikult on mõjud teadmata.
Kas keegi on uurinud sedagi, et seemnekauplustes müüdavad seemned ei sisalda juba GMO-muundatud seemneid.
ei sõima siin Kadarpikku, see oli hoopis Laheotsa talu peremees, kes GMO avaldusega esines. Enne kui lahmima hakata, võiks endale ikka selgeks teha, kes kus mida ütles.
ja muide, kui keegi on omast arust väga tervislik ja puha ning tarbib sojatooteid, siis soja on maailmas kõige rohkem geenmuundatud köögivili üldse. kui seda sööte, siis ei või iial kindel olla, mida sisse ahmitakse.