Patriootlik hetk NYC kuulsaimas rokiklubis jm eilsest ööst
Koht: The Bitter End, New Yorgi vanim (paljude meelest ka parim) rokiklubi Greenwich Villages. Seesama koht, kus näiteks üks noormees Bob Dylan oma teisipäevaste esinemistega alustas.
Esinejaks: Blind.
“No tere siis kõigile!” sulaselges eesti keeles.
Ja kuidas umbes pool sellest klubirahvast selle peale huilgas ja käsi püsti ajas. Mul polnud aimugi, et kõik need noored ja popid ja hip-new-york väljanägemisega inimesed on sealtsamast pärit. Sealt väikesest Euroopa nurgast.
Ma oleks selle tundepuhangu ilmselt pidanud eile öösel õlleuimas kirja panema, siis tulnuks see adekvaatsem. Kuitahes new york sa nüüd ka oled, ikkagi tuled sa kohale. MEIE Blind! Vead paar ameeriklasest sõpra ka uhkusega kaasa – vaata, MEIE Blind! Ja kusagil sügaval juurte sees on midagi, mis meid ühendab. Kunagi rändasid meie esivanemad Uuralite tagant lääne poole, kuni meri ette tuli. Ja salatit armastame hapukoorega. Janiiedasi. Eestlased.
“Üks-kaks-kolm” luges Urmas mikrisse eesti keeles. Ja väga uhke tunne oli 😉
—
Selline küsimus.
Lähete klubi WC-sektsiooni, seal on kaks ust. Ühe peal on sinu sugu tähistav märk ja selle taga on järjekord. Teise ukse peal on vastassugu tähistav märk ja pole mingit järjekorda, uks on lausa kutsuvalt lahti. Kumma ukse teie valiksite?
—
Enne Blindi esinemist hulkusime Giustinoga mujal Greenwich villages ringi. Bleecker street on see koht, kus iga New Yorki külastav inimene peaks vähemalt ühe õhtu ja öö veetma. Seitsmel päeval nädalas on seal päikeseloojangust kuni varahommikuni midagi toimumas. Elava muusikaga klubid-pubid muidugi eelkõige. Aga meie sattusime eile hoopis ühte keldrisse, kus käis stand-up comedian`ite ehk püstijalu esinevate naljameeste show. Enamus vaatajaist oli noorte algajate komödiantide sõbrad ja oma järjekorda ootavad naljamehed ise, lisaks oli paar inimest (nagu meie) tänaval kinni püütud.
Nalja tehti muidugi igasuguste asjade üle (“No teate seda tunnet, kui olete 99% kindel, et see on puuks ja 1% kardate, et see on kõhulahtisus. Minul oli see tol hetkel 60-40, aga ma olen õnnemängija tüüp…” või “Isegi koerasitt tänaval tegi mind nostalgiliseks – kurat, meie suhe temaga oli nagu see sitt…”)
Veel kord sain kinnitust fenomenile, et tähtis on, KUIDAS nalja räägitakse, mitte niiväga MIDA räägitakse.
Ja muidugi fenomen, et kõige naljakam nali on spontaanne. Ja minimalistlik.
Näiteks hetk, kui kõik ülejäänud naersid, enamvähem, aga üks tõmmu onu vahtis niisama. Komödiant pööras oma pilgu tema poole ja küsis viisakalt: “Sorry, do you speak English?” – “What?” küsis onu vastu.
…Me olime kõik kägaras oma laudade all ja peal. Naljamees tahtis midagi edasi rääkida, aga naer hakkas oma elu elama, agoonia raputas meid pikalt ja põhjalikult ja iga kord, kui naljamees tahtis midagi öelda, tuli uus laine.
Pärast seda proovis iga esineja sellesama onu kallal mingit samalaadset võtet, aga enam ei olnud naljakas. Kuni onu lihtsalt lahkus. Ei teagi, kas ta siis oskas inglise keelt või mitte, aga naljakas see asi talle ei tundunud.
Nende naljameeste vaatajaskonnaks olemine on üldse paras paksu naha kasvatamise õppetund. Justin, vaeseke, võttis kogemata korraks kätte klaasi küünlaga, õlleklaasi asemel, sest ta lihtsalt ei vaadanud laua poole – sellest sai muidugi suur nali.
Minu kohta küsis üks esimesi esinejaid: “Teie vist küll New Yorgist pole, miks te musta ei kanna?” Ilmselt oli tal varuks mingi musta värvi kandmise nali, aga ma vastasin kõva häälega, et ma olen Euroopast ja Eestist.
“Esto-oonia? Oh. Kuidas teile demokraatia muidu meeldib?”
Ma otsustasin kiiresti ühe tiine pausi pidada. Krt. Mida sa sellele vastad? Siis vastas 23aastane kutt ise. “Oh, democracy. See oli vist halb nali, heh? Heh?” See oma naljade kommenteerimine käib vist asja juurde. “Ma töötan veel selle kallal ja järgmine kord proovin uuesti?”
Nad on ju nii tundlikud, need naljamehed. Nagu kõik esinejad.
Edasi läks samamoodi, iga järgnev esineja peatus korraks ka Estonial oma pisikeste monoloog-sketshide reas. Kuna aga tegemist oli ca 25aastaste noorte kuttidega, siis ega nad Eestist ju suurt midagi teadnud. Naljad puudutasid bensiinihinna tõusu ja juute teise maailmasõja ajal, näiteks. Mind need naerma ei ajanud ja teisi ka mitte.
Aga lahe kogemus oli, igatahes.
—
Veel üks küsimus suurele ringile. Neile, kes vahel spontaanselt (või ka planeeritult) on astunud sisse mõne ennustajamuti juurde. Neid on village`s ka mitme nurga peal ja mingi äkkhoo ajel lasime endal eile öösel käsi lugeda.
Pärast tekkis üks küsimus.
Kas meie seas on inimesi, kellele oleks ennustatud midagi muud kui a) pikka iga, b) suurt kuulsust ja edu, c) pärandust ja palju raha?
Mitte et ma endale ennustatut ei usuks. Lihtsalt tekkis küsimus, et kas vahel ennustatakse ka lühikest iga, kuulsusetust ja rahahäda? 😉
(Heake küll, seda ma usun, et enamikule inimestest ei ennustata, et “sinust saab president või presidendi lähim nõuandja.” Aga mulle ennustati isegi seda. No ikka tõesti kõike lubati, ainus tõrvatilk meepotis oli: “Võid oma investeeringutega hätta sattuda, sest raha on nii palju, et sa ei oska seda kontrollida….”)
Tore oli ka see küsimus, millega ennustaja Justini seanssi alustas.
“Oo, millised käed! Te teete oma tööd kätega, eks ole?”
Pärast mõtlesime, missuguse ameti esindaja saaks sellele küsimusele eitavalt vastata. Tuli pähe, et näiteks jalgpallur.
vastus WC küsimusele: ikka sinna vastassoo omasse, eriti kui ei oleks nö oma kambaga sabatamist. Mehed enamasti ei vaata viltu kui naised nende peldikus käivad, ja lisaks Tallinnas on meeste WCd sageli ka märksa puhtamad. Aga millest selline küsimus?
No ma läksin ka vastassoo omasse ja mõtlesin, et kas ma olen nii unikaalne, loominguliselt lähenev… või hoopis perversne kuju, et ma seda tegin. Teised seisid ju sabas.
Ok, see teine järjekord oli ainult kaks-kolm inimest, aga ikkagi järjekord.
😉
Olen paar korda kunagi ammu kaardimoori juures käinud ja olen paaril korral saanud mõned oiatused, et on lähenemas vot selline ja selline shituation, mida tuleks vältida. Ma arvan, et just tänu sellele oskasin mõnest ebameeldivast asjast oiduda/ennetada. Tõsi – ma teadsin seda kaardimoori ja tema reputatsiooni juba enne. Ehk sellepärast üldse tema juurde läksingi. Kaardimoore on erinevaid ja suur osa neist on lihtsalt bluffijad, aga on ka erandeid.
Aga eks see, kellele ennustatakse, tõlgendab ennustusi jälle oma emotsioonide tasandilt ja see on igaühe enda teha, mida ta sellest ennustusest välja loeb ja selekteerib ning kuidas see inimesele mõjub. Mõnda inimest võib “alb” ennustus oopis pärssima akata ja ta käib ringi nagu lõdisev kass, kes ootab, millal see kivi siis lõpuks pähe kukub.
Eks see üks kahe otsaga asi on ; )
Blind.. ma töötan veel kuu aega koos selle bändi trummariga. Ma ei tea ühtegi teist niivõrd heasüdamlikku inimest. Teda iseloomustab lause “Pole probleemi”.
Peale selle käisin selles koolis mille aulas nad proove tegid ja kuskandist nad pärit on.
(sorry.. väheke eputamist. Aga see kohe kibeles sõrmedes (: )
Oih.. ja nüüd unustasin teise teema. Ma ka valin selle tualettruumi kus väiksem järjekord. Samas esimene kogemus meeste ruumi sattumisega on mul kooliajast. Käisin vanalinnastuudios mingit etendust vaatamas. (etendus ise on silme ees, aga nimi ei tule meelde) no ja siis otsides wc d sattusin korraga meeste ruumi. Seisin keset seda ruumi ja ei osanud midagi teha. See hetk oli jube pikk. Siis põgenesin ja lootsin, et keegi mind ei näinud.
Kusjuures eestis on mingi uus trend uniseks tualettruumid. See mulle tegelt ei meeldi. Eriti paha on neis lastega käia.
Ennustamisega on mu elus sedasi.. olen kuskil teismeeas tõsine kaardimoor olnud. Veel paar aastat tagasi panin kaarte ja kõik mu tuttavad on siiani öelnud, et kõik on täide läinud. Kaartide panemise lõpetasin siis kui ladusin endale välja oma lähedase inimese surma. Niipalju kui ma ka ei otsinud ei leidnud ma mingit muud seletust sellele kaardile kui mu ema surm. Ei möödunud kuudki kui see ennustus täitus.
Üldiselt öeldakse, et teispoolsuses ei suhtuta sellesse hästi kui liiga palju teada tahad. Ja see keerab kõik lõpuks sinu enda vastu.
ennustamine on selle hetke võimalus kui sa teed oletatavad valikud. Aga kui sa teed oma elus teise valiku siis muutub ka ennustus.
Mulle endale ujus kunagi bussijaama wc s ligi üks mustlane kes ütles, et ma hoiaksin eemale sellest mehest kellelt ma lapse saan. Ta ütles seda ja kadus. Ma naersin selle üle kuid oleksin pidanud teda kuulama. Ma ise ei teadnud veel, et last ootan ja mees.. no ma oleks võinud selle etapi elust vahele jätta.
kui on ühesed wc-d (st, et ainult üks inimene saab korraga sisse, mitte ei ole kümme boksi reas), siis lähen ALATI sinna, kus on vähem rahvast ootamas.
hmm, mulle on ennustatud, et vanaks ma ei ela ja rikkaks ei saa…, samas lisati, et elan hästi. kuid mis on vanaks elamine, eestis kohalike meeste keskmine eluiga, miski 66 vist pole arenenud euroopa kohta ju vana. firmaomanik kus ise töötan on 84, seega ehk mulle ennustatud iga on eesti keskmine…
wc teema- kui ikka on saba, ja kui on vaja wc’sse minna, siis meeste oma sobib hästi. ainuke mure on see, et need tavaliselt vääga räpased. kuid häda ei anna häbeneda.
ja veel, ma köikse aeg ootan siinmail kah, et möni eesti asi etenduks-laulaks, misiganesteeks, aga midagi….
Käsi ei kasuta tööks eriti lauljad, näitlejad, telediktorid, kinnisvaramaaklerid, mänedzherid…
Ühesõnaga, neid ikkagi on.
Ju see ennustajamutt teile ikka õigust rääkis ning ees on ootamas raha, kuulsus ja pikk iga 🙂
WC uks. Ütleksin nii, et oleneb häda suurusest, kumma ukse ma valiksin.
Blind. Siin, Eestis, ei saa ikka sugugi aru, KUI tuntud nad New Yorgis on??
mulle ennustati pikka iga, aga vaevalist.. haigust.. kuulsust mitte.. aga edukust küll.. raha ka ei lubatud..
ilma sabata kempsu lähen.
kaardimooridega ainult igavad kogemused.
minu bleecker st õhtu & öö möödusid “red lion” nimelises kõrtsis 🙂
Mina ei häbene ka meeste vetsus käimist üldse, kui on korralikult kinni käivate ustega kabiinid.
Ma pole mustlastel endale midagi ennustada lasknud – ei hakka mina nendega tänaval kuhugile kaasa minema ega ka koha peal oma aega kulutama (ütlen neile, et mind tulevik ei huvita, siis nad tavaliselt ütlevad, et aga ikka nii huvitav on ju teada, mis tuleb). Küll aga pani õpilasmaleva komandör (Kaja Garmider on ta nimi, võibolla keegi mäletab teda veel? Tal on nüüd küll lisaks teine perekonnanimi, aga Garmideri jättis ta ka omale alles) mulle kunagi aastaid tagasi kaarte ja need asjad läksid ka tõepoolest täide (ei ennustanud ta mulle raha ja kuulsust ja pikka iga vaid minu ülikooliõpinguid ja abiellumisaega).
Hm, vetsu kohta otsustan hetkel, on juhtunud nii seda kui teist.
kardimoorist olen kunagi ennast lasknud mõjutada liiga palju. Pärast seda tegin paar viga (õnneks parandatavad, juu siis ikka saatuse vastu ei saa ka kaardimoorid), ning edaspidi hoidun neist suure kaarega! Olen kindel, et isegi kui naljaga asja võtta, pärast ikkagi jääb alateadvusesse kummitama, ning OMA elu tahan ISE otsustada!
Kui on WCs ikka ruttu vaja ära käia siis läheksin sinna, kus lühem saba. Tavaliselt meeste omasse pole üldse saba või see liigub poole kiiremini. Mingi Murphy seadus vist, et saba, milles seisad sina liigub teokiirusel ning hetk, millal sa sellest lahkud avastad sa teisel uksel sildi avarii.
Mulle eriti ennustajad ei meeldi. Jätavad siukse halva tunde mitte et mul väga kogemusi on olnud. Äkki olid lihtsalt valed ennustajad. *kehitab õlgu*
Miks kuulus ansambel Blind ei kajastu klubi graafikus??? Kas nad olid kellegi arajaanu asemel voi lihtsalt KUULUS soojendusband Eestist??? http://www.bitterend.com/schedule.html
Helerile ja ?????-le.
Kui tuntud on Blind NYC-s, sellele vastab Urmas päris hästi ka plaadi DVD-l, see on mingi Eesti telekanalite saade, kus Kõrvits juunior neile Tallinna lennuväljal ligi hüppas ja seda küsis.
“Samamoodi käime lihtsalt mängimas nagu Eestis, ainult et need klubid on Manhattanil.”
Mingit erakordset kuulsust küll pole ega ole neil ka selles suhtes ilussioone, ambitsioone. Normaalsed lahedad inimesed, kes teevad seda muusikat, mis neile meeldib.
Seda märkasime meie ka, et neid pole internetis graafikus kirjas ja küsisime bändilt, nad ei osanud seda seletada 😉 Kivi vist klubi kapsaaeda.
Ja kui ????? küssas on suur annus irooniat, siis… minu meelest Bitter End polegi mingi eriline soojendus- või mittesoojendusbändide koht – hoopis lihtsalt tore koht, kus õhtust öösse iga tund uus bänd laval ja baarist ostad õlut ja tunned elust mõnu esinejatele kaasa noogutades või hüpates jne.
Kui sul aga vaja on hirmsasti mõõta, siis – Blind esines kell 23. Seega võib öelda, et kõik teised bändid olid nende soojendajad?
Tõesti kurb on see, et eestlased on nii õelad. Ma ei tea ühtegi teist rahvast, kes oma rahvuskaaslaste suhtes nii õelust täis oleks.
Ma juhtusin täna hommikul oma mehele ütlema, et eestlased hoiavad kambana kokku. Selle peale teatas mu mees, et tema meelest on eestlased hoopiski üksteise suhtes kriitilised ja õelad. Et teiste maade ajalehtede (ta loeb ka USA, Soome ja Venemaa ajalehti) kommentaarides pole kuskil sellist õelust, irooniat ja vingumist, nagu Eesti ajalehtede juures.
Samas on eestlased enda meelest ju vanade tarkustega nõiarahvas. Kuskohast siis see kadedus?
Õnneks tunnen ma siiski ka palju lahkeid ja heatahtlikke eestlasi 🙂
Sellest kahe märgiga uste vahel seismisest. No, ei seisa mina sabas, lähen sinna, kus vaba.
Ennustatud on paaril korral, aga just igasugust häda ja viletsust, mis tõsi, end ka oodata ei ole lasknud. Samas, alati on mainitud, et teatud east hakkavad asjad aina fantasilisemalt minema – et, õnn ja armastus ja raha ja rahulolu, kõik leidvat tee mu manu ja nii jäävat kõrge eani. See teatud iga on nüüdseks koeh kätte jõudmas ja lolli ning lootustandvana ma muudkui püüan leida märke sellest maise paradiisi saabumisest. Mõnda olen isegi märganud või on see lihtsalt positiivsest mõtlemisest:)
meeste vetsus on reeglina pissuaarid reas, no andke andeks, ma ei taha eriti näha, mis nende juures toimub. nii et mina seal ei käi.
üks huvitavamaid tööülesandeid, mida ma elus täitnud olen, oli Rootsis tudengikõrtsis diskoõhtul kahe WC-ukse vahel seista ja takistada naisi meeste WC-sse minemast. jah, naiste omas oli pikk saba ja meeste oma oli praktiliselt tühi, aga poliitika oli see, et ka meestel on privaatsust vaja. just nimetatud pissuaaride olemasolu tõttu.
Huvitav kas ameeriklased kiidavad samasuguse õhinaga Eestis esinevate USA bändide kontserteid 🙂
Mari, kui arvestada, et tihtipeale Eestis esinevad USA bändid on juba tuntud tegijad (a la Metallica) siis tõenäoliselt kiidavad 🙂
Umbes aasta tagasi käis Eestis Perry And The Poorboys ning minu tuttavad olid küll väga õhinas kui seda nägid
“Kunagi rändasid meie esivanemad Uuralite tagant lääne poole, kuni meri ette tuli”
Soovitan seda lugeda:
http://lepo.it.da.ut.ee/~kunnap/fennougristika_alused.html
Aitäh, Franz, huvitav lugemine ja kaardid 😉
Kitty – see oli üheline privaatvets. Ma sinna pissuaaride sekka üldvetsu ei läheks. (Meenub üks Seks ja LIinn episood sel teemal…)
minule ennustati küll lühikest iga, kusjuures surm olla enese põhjustatud. kuulsust ja raha ei puudutatud 🙂
Head mõtted mida kuskil olukorras öelda oleks võinud tulevad sageli hiljem aga jah, siis on nad juba kasutud. Sa oleks võinud tollele komöödikule ilma pausi pidamata vastata: “Democracy?! Oh, we don’t know yet. We are still trying to figure out what to eat it with.”
Hei Epppp! Tänud kõige eest ja oleme nüüd ilusasti kodus tagasi. Puhata eriti ei lasta kuna täna on siis Blind juba Paides.
Vastates siin hõikele et kui kuulus ans Blind usas on siis ütleks nii et pole üldsegi aga meil on kujunenud hulk pooldajaid ja sõpru (nii väliseestlasi kui ka kohalikke) kes tulevad ja elavad kaasa nii et päris prooviruumi tunnet ei teki. Kes pole käinud ja näinud … siis on üsna raske midagi ette kujutada ja virisda oskab igaüks. Peaasi et asi toimiks ja ise asjadest rõõmu tunneks! Cheers … meie oleme rahul!