“Kuidas sul jätkub aega blogida ja kitarri mängida, aga ei jätku aega meile helistada?”
Justini ema pärast seda, kui pole meilt kaks päeva telefonikõne saanud.
Ja algab järjekordne telefoni ja e-maili sõda. Mittehelistamine on ajendiks, aga põhjuseks ikka see, et me järgmisel kevadel kavatseme Eestisse kolida.
Ta ei mõista seda, et mida rohkem ta Justini kallal sel teemal näägutab, seda kindlamalt see mees Eestisse minna (tulla) tahab.
Ega suuda ta ka tõsiselt võtta seda, kui räägime, et meile tõsiselt, siiralt ja päriselt meeldib New York. Ja me kavatseme siia tagasi tulla, mõne aasta pärast.
Ma tõesti ei näe põhjust elama minna kusagile mujale USAs. Las need Vermontid ja Uus-Inglismaad olla toredad kohad. Aga New Yorgi mitmekihilisust ja vibratsiooni seal ei ole.
Ja kindlasti pole seal ühte NYC kihtidest: suurt hulka eestlasi.
—
Igas suurlinnas on selliseid kortereid, mis on nagu pisikesed imed.
Barcelona vanalinnas käisin ma pisikeses seinakapp-korteris, mille pool seinapinda oli aken, ja see vaatas otse kõrval asuva väikese kiriku kellalöömise kohta. Kirik oli nii lähedal, nagu vist küll ainult keskaegses linnaehituses võis juhtuda. Ja kui kirikukell lõi, siis värises kogu see korter.
Kui aga aknast end veidi välja koogutasid, nägid all kitsal tänava voolamas non-stop turistide masse. Elu on kusagil siinsamas, aga sina oled omaette, taeva ja kirikukella juures. Super.
Mu enda Tallinna vanalinna sisehoovi üürikas oli kah eriline, “vanajumala seljataguse” tunne, otse teisel pool seina lärmas Von Krahli ööelu, aga aknast paistis Niguliste kiriku torn. Ja üles leidsid mu urka ainult need, kes teadsid, kuidas esimese maja keldriuks leida ja sealt sisehoovi saab…
Neid erilisi kortereid on veel. Ja sel nädalavahetusel sai mu kollektsioon täiendust. Juhtusime külla minema eestlastele (tuttavate tuttavatele), kes elavad New Yorgist üle jõe, New Jerseys Weehawkenis – see on siis natuke põhja pool meie eelmisest elukohast Hobokenist, mõlemad on vanad indiaanlaste kohanimed.
Aadress juhatas meid ummiktee otsa, otse jõe ja Manhattani poolsesse otsa. Tavaline, ei midagi ütlev 3korruseline kortermaja.
Siis läksime maja taha, astusime sisse väikesest uksest ja…
Oh issand. Ukse taga oli siseaed, sisehoov. See sulas sisemiste ruumidega niimoodi kokku, et tekkis täiesti vahemeremaine tunne.
Sealsamas hoovis diivanil istudes ja krevette grillides ning veini juues vaatad sa mäest alla – üle jõe, Manhattani peale. Vaade pole aga mitte niisama, vaid põõsastega ümbritsetud. Kui oleks niisama lage mägi, siis oleks sa seal alasti ja jõe peal sõitvad laevad või all jõeäärsel teel vuhavad autod näeksid su pesa.
Aga sa oled peidus.
Uhh.
Istusin vahepeal nagu transis. Oled täiesti omaette, ja elu tuiksoon on siinsamas. Lai Hudsoni jõgi meie all. Kollased veetaksod. Valged liinilaevad. Hõbehall Empire State Buidling otse meie vastas kaugel üle jõe…
Kõige naljakam fakt: ametlikult on see keldrikorruse korter. Tänava poolt vaadates pole seda korterit olemas, aga kuna maja on mäe nõlval, siis seal Manhattani pool on see korter rohkem kui olemas.
Ja naljaks on ka see, et selle 2 magamistoaga pesa kuu-üür on palju väiksem, kui oli meie ilma aiata ja väiksem korter sealsamas regioonis.
—
Pühapäeva veetsime Brooklyni suurimas pargis (pilte saab näha meie fotoblogis
Loomaaias oli tohutult palju juute. Miks on osadel neist helelillad mütsikesed? Kas kaabut kandev bakenbardidega tegelane on teisest usulahust kui kuklamütsikest kandev bakenbardi kandja? Või näitab see müts neil lihtsalt mingit staatust? Jne… Järjekordselt mõtlesin sellele, et New York kui üks maailma suurimaid juutide kogukondi (siin elab muide rohkem juute kui Jeruusalemmas!) võiks omada sellist kultuurikeskust, kus teadmishimulised enda küsimustele vastused saaks. Siinne suur 3korruseline juudimuuseum keskendub eelkõige holocaustile.
Üks detail veel. Loomaaia WCs nägin, kuidas üks ortodoksne juudi emme vahetas mähkmeid oma 4-5aastasel lapsel. Nii et paraku sobib ameerikalik (üle)tarbimismaailm ka neile, kes enamikku oma kombeid aastatuhandeid muutumatuna on suutnud hoida.
Kui huvitab siis siin on yarmulke (mütsikeste) kohta pisut infot. http://www.jewishvirtuallibrary.org/jsource/Judaism/Kippah.html
Huvitav, milline seos on paavsti mütsikesel ja neil samadel helelilladel mütsikestel, mida sa nägid.
Keda peaks huvitama elu NY’s, siis The Sunday Times Magazine avaldab ühe naise blogi:
http://www.timesonline.typepad.com/cassandra/
EESTLASI – mitte ‘eestlaseid’
No kui nii ütled – parandan ära 😉
Teisi tekste kirjutades tekkis enne küsimus, et kas sisemiselt või seesmiselt. Kas tagaplaanile või tahaplaanile?
– lubatud on nii eestlasi kui eestlaseid – kolmas välde ja kolm silpi, nii et mitmuse osastavas on kaks varianti (http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=4&act=1)
– õige on tagaplaanile
– ÕS ütleb, et õiged on nii seesmine kui sisemine ja nii seesmiselt kui sisemiselt
(to herv) saan aru, et õigekiri on hirmus tähtis jne, aga kas tõesti peab kogu aeg vigu välja tooma ja oma tarkust näitama.
Tegelikult, see ei häiri mind. Kui ma teeks blogipidamise plussid ja miinused enda jaoks, siis eesti keele värske hoidmine ja selle kohta tagasiside saamine on pluss.
Laias laastus juutide peakatete erinevus:
*nö “mütsikese” e yarmulka kandjad on tsentristid – mõõdukad juudid, kellele läheb korda ka ilmalik elukorraldus ja Iisraeli kultuur.
*nö pigimustade kaabude e Shtreimel´i kandjad on hassiidid (diasporaa tingimustes Ida-Euroopas tekkinud vool juutluses; nüüd üks suurimaid kantse New York) ja ultraortodokssed e õigeusklikud juudid, kes pühakirjana tunnistavad vaid Toorat e viit Moosese raamatut. Neile on sekulaarsed ilmingud ja probleemid sekundaarse tähtsusega. Toora peaks olema ideaalvarandis ühiskonna ja poliitilise elu aluseks. (Suuresti tänu neile (loomulikult on oma osa konfliktis ka palestiinlastel) on ka Lähis-Ida konflikti sisse programmeeritud infinitiivsus: Jumal on selle maa neile tõotanud ja sellest väiksemagi lapi ära andmine tähendaks Jumala salgamist. Ytzak Rabin suri just ühe sellise fundamentalisti käe läbi, kuna oli palestiinlaste ja juutide rahumeelsest kooseksisteerimisest Juudamaal.)
Minu arust algasid Sa oma juttu sellest, et emadel on raske täiskasvanud poegi vabaks lasta. Kummaliselt haakub see minu hommikuse emotsiooniga mille sain lugedes Eesti Ekspressi loole järge (foorumis http://www.saarlane.ee )ühe pere sassis suhetest oma tütrega.Elu võib vahel olla nii raske ning valus. Me kõik kasvatame oma lapsi ju parimate kavatsustega ning loodame, et kui nad suureks saavad siis miskit pidi jäävad nad meie juurde.
Ehk on see alateadvuses Bismarcki eelsest ajast, mil lapsed olid vanemate peamine pensionisammas.
lapsed olid vanemate peamine pensioni sammas veel ka 20. saj. I poolel.
Tegelikult on see jube kui emad ei lase oma poegi vabaks ning armukadetsevad ja kritiseerivad oma minijaid. Ma räägin seda üldiselt, mitte ainult antud olukorrale viidates (no kuulge, mul on ju ka ema). Ei ole ammu enam piiblit kätte võtnud ja ei oskaks sealt paugupealt neid ridu välja käia aga sealgi on kuskil kirjas, et mees peab oma vanemad hülgama ja oma naise poole hoidma. Paljud emad ja noored mehed just selle inimkonna mitmetuhande aastase probleemi sisu ei mõista. Ja kuidas nad peaksidki, sest see on pealtnäha kuidagi loogikale ja justkui ka armastusele vasturääkiv seadus. Ja ei midagi uut siin päikese all. Kõik kordub ja jääbki korduma.
Saatsin sulle nii maili kui ka kutse, kuid tuli teatega tagasi, et ei läinud läbi. Kui sul on mingi muu mail siis võin sinna uuesti saata
Jah, mul on hotmail hästi täis, teine aadress on epetrone30@aol.com
—
Seda ämmateemat ei taha praegu lausa puudutadagi rohkem…
mis puutub perekonda, lohutan alati oma lapsi peale mingit pere- või sugukondlikut jama, et sõpru saavad nad valida, sugulased on nagu nad on.
Armastus tähendab täielikku vabaks laskmist – kui ema armastab oma last ja tahab, et ta oleks õnnelik, siis ta laseb lapsel leida oma õnne ilma käske ja keelde jagamata. Teiste inimeste (oma lapse ja tema elukaaslaste) ellu sekkumine ja oma tingimuste esitamine näitab teiste suhtes hoolimatust ja on lihtsalt egoistlik.
Sama on ka kaaslaste lahkumineku korral – kui sa armastad teist inimest, aga tema tahab su juurest lahkuda kellegi teise juurde, siis sa lased ta vabaks, et ta saaks olla õnnelik. Kahtlemata see riivab enda ego karmilt, et sind enam ei taheta, aga teisest kinnihoidmine või armastuse nõudmine ei ole enam armastus. See on enesekesksus.
Tean emasid, kes ei lase ka oma tütreid vabaks, nii et see pole ainult emade-poegade probleem.
Ise olen elanud täielikus vabaduses ja sellepärast ei suuda ka ette kujutada, kuidas saab üldse kellegile tingimusi esitada.