Meenutage(m) Tshernobõli – lood, mis läheks homsesse Postimehesse

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Ma mäletan ähmsaelt, kuidas peale Tšernobõli õnnetust muutusid soome TV pealt jooksvad ilmateated isale väga oluliseks… Põhilise tähelepanu all oli tuule suund ja sademed. Seda ei mäleta kas ka ETV adekvaatset infot saastatuse kohta andis. SoomeTV-st vist tuli seda küll.
    Mäletan ka seda, et vanaema majutas oma korterisse suveks Eestisse “puhkusele” tulnud abielupaari Kiievist. Mees oli vist mingi teadlane, keda isa tundis keemiainstituudi kaudu. Emotsionaalselt tundus nende puhkus pigem pagemisüritusena – nad kartsid,et juhul kui radiatsioonitase tõuseb,ei pääsegi/ei tahagi nad kodumaale naasta. Üldiselt infot nappis ning igasuguseid hirmujutte liikus ringi.

  2. Kaasaja väljapaistvaid eluôpetajaid Anatoli Nekrassov eristab inimeses kolme vaimset seisundit ehk teadvusetsooni, millest igaühele vastab oma vibratsioon ehk sisemine kôla. Ehk siis iga inimene võib elada oma elu madalamas, keskmises või kõrgemas „võnkesageduses“.
    RISKITSOON ehk Seaduse tsoon on kôige madalam neist ja selles viibib kahjuks enamik inimesi suurema osa oma elust. Ka Inno Tähismaa ja Ingrid Tähismaa.Siin on saatuse vormid kôige raskemad ja pôhjuse-tagajärje seosed kôige jäigemad. Oma saatust muuta on riskitsoonis tavaliste meetoditega praktiliselt vôimatu (“Saatuse eest ei pôgene!”). Inimest võivad tabada rasked haigused, ônnetusjuhtumid, äkksurm – isegi kui teda hoiatada vôi päästa püüda. Vahete-vahel võidakse – päevadeks, kuudeks, harvemini aastateks – “lennata” kôrgele, ka ônneliku elu tsooni, kuid omamata vaimset alust ja TÖÖTAMATA ENDA KALLAL, kaotatakse see seisund kiiresti. Siiski ei ole riskitsoon nuhtlus terveks eluks – IGA inimene vôib sellest väljuda vigade tunnistamise, kahetsuse, suurema inimlikkuse ja oma maailmavaate ümberkujundamise kaudu. Väljendades üha rohkem armastust ja saades elutargemaks, satub inimene järgmisse teadvuseseisundisse.
    OOTETSOONIS kulgeb saatus juba hoopis soodsamates tingimustes, kuigi inimene ise ei loo seda veel teadlikult. Sünnib mõningane valikuvõimalus. Siin paiknevad need, kes ei ole veel teostanud oma vôimalusi, kuid kellelt maailm seda ootab, öeldes ette, ôpetades, andes katseaega. Siin on vajalik muuta oma maailmavaadet ja suurendada usku armastusse. Näiteks üksildased naised – haritud, targad, toredad – ei suuda millegipärast leida endale elukaaslast. Maailm ootab, kuni nad avanevad, et anda neile siis vääriline kingitus.
    RÕÕMU JA ÕNNE TSOONIS elab kahtlemata Epp,valitseb hea tervis, suurepärased inimsuhted, piisav aineline kindlustatus – ja inimene kogeb üha sügavamat ônne. Temas avanevad loomingulised jôud. Seisund levib ka ümbritsevatele inimestele, valgustades nendegi elu. Inimene kujundab ise ma saatust, tehes maailmaga peent, harmoonilist koostööd. Nii vôib ta elada kaua, lahendades üha kôrgemaid eluülesandeid. Selles tsoonis on vibratsioon piiritu ja inimese tôus seetôttu lôputu – inimene kôlab kôrgelt. See ei lase tal sattuda ebasoodsatesse olukordadesse ega probleemidesse. Kui vanemad armastavad teineteist, sünnib “armastuse laps”. Ent armastuse lagunemine võib kanda ka ônnesärgis sündinut madalamatesse tsoonidesse. Kuid isegi kui inimene on langenud ohtlike haiguste ja olukordade piirkonda, mis vôivad kaasa tuua surma, satub ta “pôhja”, kus avaneb veel üks vôimalus toimuva teadvustamiseks ja olukorrast väljumiseks. Tal on valida, kas seada sammud vaimsuse poole vôi jäädagi lootma välisele abile (meditsiinile, tervendajatele). Ilma inimese vaimse kasvuta tekitab igasugune abi ainult uusi probleeme. Vaimse tôusu teel sünnib tihti uute probleemide tekkimise tunne, kuid seda ei maksa karta, sest need mööduvad kergemalt kui allakôiguteel. Mida tôesem on püüdlus, seda kiirem tervenemine.
    Anatoli Nekrassovi raamatust “Elavad mõtted”

  3. Lugesin Tormi jutu läbi, ma arvan, et saab ka sealt riskitsoonist välja ja oma saatust muuta. Ma arvan, et IGA inimese sees on olemas tohutud võimalused.
    Ja see rõõmu ja õnne tsoon on riskitsoonile väga lähedal, ning vastupidi.

  4. Panen Epu soovitusel oma tagasihoidliku mälestusekillu ka siia.
    Ma olin katastroofi ajal alles viiene nii et eriti midagi ei mäleta.
    Ainult see meenub, et isa hakkas mingi aeg peale seda pannkooke tegema – tainas valmis, võttis külmkapist margariini ja enne kui tükikese
    sellest pannile pani, vaatas kus see tehtud on, kortsutas kulmu ja
    viskas prügikasti. Pannkooke saime järgmisel päeval, praetud olid nad
    siis Eesti taluvõiga. Emale ütles isa, et selle piirkonna margariini
    pole mõtet osta, sest mine sa tea…
    Helistasin isale ja küsisin üle, kas see on ikka ehtne mälestus. Ta
    arvas, et võis olla küll. See oli ilmselt Valgevenes Gomõlis? tehtud
    margariin.

    Mees mul rääkis veel, et tema naabrimees käis kohapeal ja ei suutnud vastu panna hiigelsuurtele tumepunastele maasikatele. Oli hiljem nagu luu ja nahk välja näinud. Lapsi tal kunagi ei tulnud…

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar