“Mis ajast on sellest saanud kevadjõulud?!” ägas Justin.
Jah, seekord tegid suguvõsas kõik kõigile kinke (tõsi, väikseid, nagu seepe, küünlaid, raamatuid).
Marta sai kokku seitse korvitäit kinke. Võime nüüd hakata mängima jäneste ja tibude lasteaeda – nii palju on meil kolme kevade peale neid kogunenud.
—
Pashat itaalia perekonnas ei tunta. Siin on lihavõtteroaks lasanje, manicotti ja muud tomati-hakkliha-pasta tooted. Magustoiduks on üks siinse suguvõsa kaugest kodulinnast Barilt pärit roog: küpsisetaldrik, mis meenutab iiristega ülevalatud maisipulki.
—
Miks on vanaema Ann oma suguvõsa ainus tõsimeelne kristlane? Miks ta viis poega-tütart on nii küünilised usu suhtes (siis, kui Ann ei kuule) ega pea paastu ega käi kirikus (seda Ann muidugi teab, aga need vaidlused olla juba aastakümneid tagasi vaieldud).
Vastus peituvat katoliku kooli kasvatuses, aga mina täpsemalt seda teemat käsitleda ei mõista. Igatahes on teatud kummaline kakofoonia siin suguvõsas eriti tunda kiriklike pühade ajal.
—
Paastu pidamisest. Isegi mulle, ebakonventsionaalselt usklikule inimesele, tundub imelik süüa liha päev-kaks enne ülestõusmispühi. Ma ei oskagi hästi seletada, miks, aga mulle isiklikult tundub õigem vähemalt need viimased päevad taimetoidul veeta.
Möödunud aastal oli mul aga Marta lapsehoidja, 17aastane katoliiklasest koolitüdruk, kes pidas korralikult kristlikku paastu, loobudes 40 päevaks kahest asjast. Mitte ainult lihast, vaid ka shokolaadist.
—
See oli siis jälle üks neid nädalavahetusi, kus südametunnistus karjus, kui me autoummikutes istusime – kõik ju sõitsid kusagile, lihavõttelõunale.
Vähemasti on üks asi parem, võrreldes jõuludega. Enamus kingitusi tehakse korvidega (ka vanadega) ja pakkepaberi kärinat kuuleb vähem.
Selline tekst tänasest EPL-st!
Kus on räägitud muide ka mõne muu inimesega kui Petronede perekonna liikmed ja tuttavad.
USA-s napib haritud oskustöölisi
Tõnu Vare
Pooled USA suurimatest kompaniidest on seisukohal, et tulevikus on keeruline palgata kutsealaselt haritud töötajaid.
USA-s läbiviidud uuringu järgi on 54% suurfirmadest seisukohal, et haritud oskustööliste leidmine muutub raskemaks. Kolmandik juhtidest oli valmis palkama oma firmasse välismaiseid oskustöölisi ja spetsialiste, kuigi tahaks patriootlikult eelistada oma riigi töötajaid.
Ligi pooled ehk 49% vastanutest tõdes, et palgatöötajate kutsealane ettevalmistus on viimasel kümnel aastal halvenenud. Ligi kaks neljandikku firmajuhtidest oli seisukohal, et kodumaiste ettevõtete ja kompaniide konkurentsivõime väheneb võrreldes välisfirmadega, kellel on või-malik palgata häid oskustöölisi.
Uuringufirma Zogby International viitab ülevaate kokkuvõttes sellele, et suurfirmade juhtiv-töötajate mure koolitatud palga-töötajate pärast on suunatud pigem tulevikku. Uuringufirma küsitles Ameerika Ühendriikide paarisaja suurema firma juhtivtöötajaid, saamaks teada nende hinnangut palgatöötajaile. Valik tehti firmadest, mis ajakirja Fortune andmeil kuulusid USA 1000 suurima kompanii hulka.
kallis nimetu kirjutaja – tule minu tööandja juurde ja küsi “kas on raske leida head töötajat?” – vastab JAH! – mine tema konkurendi juurde ja küsi – vastab samuti JAH! – ja meie oleme pisikalad – mis kuradi vastuseid sa fortune-1000 firmadelt veel saada loodad siis?
Eesti Päevalehes oli artikkel, sisu/vaatepunkt/tähelepanekud umbes nagu Petronedel, ainult et maaks oli Itaalia: Tuhande euro põlvkond” vanurite võimu all, http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=318103
Aga sina, eppppp, kirjuta, mida sa sellest sellest “noorte vaesumisest” ise arvad. Kas see, et pered ei saa endale oma maja ja nii palju asju, nagu tahaks, on halb või hea? Kuidas muudab see, et ei rabeleta tarbimisühiskonda sissejooksmise selle põlvkonna mõtteviisi? Kas see paneb nad rohkem mõtlema inimlike asjade peale või, vastupidi, muudab küünilisemaks “lapsikumaks” ja veel maailmakaugemaks? Ehk peatab see “pealesunnitud hipisus” lääne tsivilisatsiooni tema praegusest allakäigust?
Epp, selle pasha ja manicotti jutu peale tuli mul hirmus isu midagi kokata/küpsetada. Oled sa siin ka retsepte jaganud? Igaljuhul võiksid
pühade tähendus on peapeale pöördunud. Algne rõõmusõnum – ülestõusmine on inimestele arusaamatu… aga riik on võimaldanud vabad päevad, teeme siis rõõmu üksteisele. Rahu maa peal ja inimestest hea meel!
Lugesin just Kristi Luige “Veidrike Printsess”i ja jube lahe oli! Olen täielik fänn! Raamatul on ainult 1 puudus- liiga õhuke- peaks palju paksem olema!
Miks ei kirjuta keegi juba uut “tõde ja Õigust”- aga kaasaegses kontekstis ja hoogsas tempos?! Ja seekord peaks olema see naisterahva kirjutatud ja mitte Antoni poolt.
Nii, et davai- ameerika eestlased- kirjutage! Jätke endast jälg paberile- marmorisse jäetud tekst ei jõua ju kunagi tõeliste massideni…
Eppu juttu lugedes tuli meelde üks hea Eesti Sotsiaalkampaania:
” Võidab see, kellel surres rohkem asju”. Samas igal maal omad kombed ning nii suures rahvaste paabelis kui USA on need tõeline mix
Aga ikkagi on huvitav lugeda
Rien ā faire! Kauri jutt on jumala õige! Aga paraku ma ei usu, et senikaua midagi muutub, kuni ei toimu mõnda suurt katastroofi – suurt sõda vms.
Huvi pärast olen küsinud paljudelt oma tuttavatelt, noortelt ja vanadelt kas nad näiteks on lugenud Axel Munthe “San Michele raamatut.” Kõikidel mu VANADEL sõpradel oli see koguni olemas, aga mu lapselapsed loevad Dan Browni ja Potterit! Muidugi võib igaüks öelda – so, what! See tähendab veelkord, et Kauril on õigus! Jedem das Seine!
Seda minagi mõtlema jäin, et kas siin tehakse munadepühade ajal ka lastele kingitusi – poodidesse ilmusid igasugused suured krabisevad tuutud mänguasjade ja maiustustega. Meie tutvusringkonnas on enamuses mu mehe poissmeestest sõbrad, kes tegelevad arvutivärgi ja raadio teel juhitavate mudellennukitega ja nii saan ma kohalikest (ameerika) perekommetest teada põhiliselt Epu blogist.
Eile igatahes oli meie tänav täis ilusasti riides inimesi, kes tulid kirikutest (minu kilomeetrisel poeteel on kolm kirikut) ja väikestel tüdrukutel olid heledad kleidid ja valged-roosad kübarad ja pitsilised pleedid. Ja inimestel olid käes palmi(?)lehed. Kahjuks polnud mul fotokat kaasas.
Kaurile aitäh linkide eest! Mõnus eestimaine kevadine ärkamisaeg teil praegu ja koera rõõm paistis kohe eriti ehedalt välja 🙂 Sookurgesid olen mina kolme meetri kauguselt tantsimas näinud – nad olid nii ametis, et sain minna lähedale, aga jällegi polnud fotokat kaasas. Võimas pilt oli küll.
Siiri – ilmselt on mujal Eestis see ärkamine veel hoogsam, mina pildistasin Tallinna lähedal Sõrves ja seal on kevad isegi Kesk-Eestis ligi kaks nädalat hilisem. Tänane EPL kirjutab liblikatest ja lepaurbadest, millest ei olnud “meie maal” küll veel märkigi.
A muidu on kõik kevadpühad väga tänuväärt asjad sõltumata sellest, kellesse või millesse me usume.
Mia, sotsiaalkampaania oli uue reklaamifirma enesetutvustus
Antsu raamatusoovitus… minulgi lugemata, aga võtan ette (üks mu uus sõltuvusi on kohalik raamatukogu. Olen selle sõltuvusega väga rahul!)
Siiri – siin tehakse jah lastele kevadpühadeks kingitusi, samuti valentinipäevaks. Ma pärast kirjutan ja panen pildid üles sel teemal Marta blogisse.
Antsu raamatusoovituse kohta on mul öelda niipalju, et mina olen “San Michele raamatut” lugenud, kuna mu vanaema hindas seda väga kõrgelt. Ja teate mis – see on lihtsalt nende (Antsu ja mu vanaema) põlvkonna Dan Brown või Potter. Menuraamat. Üsna hea raamat. Aga mitte mingil juhul oma olemuselt kuidagi klass kõrgemal kui meieagsed paremad menuraamatud (mille hulka kuuluvaks ma Potterit kindlasti pean).
See on muidugi suures osas maitseasi. Kes leiab midagi hinge liigutavat Munthest ja kes Brownist. Ma tahan öelda, et objektiivselt pole üks teisest parem.
Eks meie põlvkonnal tekib ka kiusatus oma laste jaoks Lindgreni Rowlingust kõrgemale seada, aga peame ikka hoogu sellega:)
(ahjaa, Munthega oli neil ju omal ajal veel see, et see anti välja eesti ajal ja siis oli see nõukaajal kole defitsiit ja praktiliselt põrandaalune kirjandus, eks seegi andis juurde tunnet, et tegu on millegi eriti erilisega.)
no dan brownist on Munthe ikke tiba parem, ma ei viitsi browni nime suurte tähtedega kirjutadagi mitte. Aga arvan samuti, see San Michel on tiba ajastuaamat. Tiba igavikulist on seal ka, inimese omamüüt ja eneseleidmise tee, maailmas pettumine ja iseendaga rahu tegemine.
Aga Potterit ma hindan väga kõrgelt, mul on kahju, kui lapsed ainult Potterit loevad, aga hää meel, et nad siiski vähemalt Potterit loevad. Mitmekihiline teos, nagu Napoleoni kook.
eneseleidmise ja vähetarbimise koha pealt tuleb mul hoopis Thoreau meelde.
Aga teise otsa pealt meenub ka, et keegi arukas roheline, nimi ei tule meelde, ütles, et kui kõik lääne linnainimesed läheks metsa Thoreaud mängima, oleks keskkonnaga kohe karkääks.
Kahjuks polnud varem siin käinud ja neid kommentaare lugenud; nüüd jah juba palju aega möödas… San Michele raamatus on lummav just see, et sealt leiad niipalju sellist (meditsiini ajaloost; Messina maavärinast; tolleaegsetest arstidest, õpingutest jne.), mida ei kusagilt mujalt. Dan Browni kõik neli eesti keeles ilmunud asja on loetud; ka tema on kaasakiskuv autor, aga neid ei saa kuidagi omavahel võrrelda ju! Kes on veidi huvitatud asjadest, nii nagu nad olid 100-130 aastat tagasi, peaksid kindlasti San Michelet lugema!! Loen väga palju, kuid ei kusagilt mujalt pole leidnud nii asjalikke ja samas huvitavaid kirjeldusi Pasteuri instituudist; marutõbiste ravimisest tollal; katseid hüpnoosiga ja palju, palju muud.
Kata, vähemasti mina kui admin sain su sõnumi kätte ja panen raamatu endale “kindlasti lugemist vajavate raamatute” faili! 😉