Reisilugu Iisraelist

Olen hetkel nii hõivatud, uut juttu täna ei tule, aga panen siia vana reisiloo:

Kuidas juudid imevett müüvad

Ilmunud 06.11.1999 Postimees Extras

Juudi anekdoot ütleb, et Jumal pakkus Piibli autoriõigust kolme religiooni esindajaile, kellest pühasõnas juttu on: kristlased ja moslemid võtsid mõtlemisaja, kuid juutide esimene küsimus oli: «Palju maksab? Tasuta?! No ikka võtame.»

Iisraelis teenust ostes küsige alati: «Kas on veel midagi, mis võib minu poolt makstavat summat suurendada?» Ja ärge kirjutage alla lepingule, mida te sõna-sõnalt läbi lugeda ei saa. Mina näiteks läksin pesumaja-triki ohvriks: andsin paar rõivast pessu ja maksin raha ette, järele läksin riietele kolm päeva pärast tähtaega. Selgus, et heebreakeelsele kviitungile allkirja andes olin ma kohustunud maksma soolast viivist iga päeva eest, mis tähtaega ületavad. «Mille eest?!» – «Te hoiustasite meil oma puhtaid riideid, need võtavad meil ju ruumi!» – «Kuid miks te mulle seda punkti ei tutvustanud?» – «Kuid te ju ei küsinud.»

Ja pahandada ei ole midagi. Heebrea keele kõrval ei ole ühtegi teist ametlikku keelt ja see on turisti mure, kui ta aru ei saa, kumma heebreakeelse sildiga avaliku WC ukse ta peaks valima või mida tähendab pookstavite rida rahvusvahelise liiklusmärgi all…

Suulisi suhtlusraskusi Iisraeli juudil õnneks ei ole: enamik oskab inglise keelt. Kui ta aga vastuseks külmalt «No English!» pursib, on suure tõenäosusega tegemist uusimmigrandiga endise Nõukogude Liidu avarustest ja hetke pärast võib ta teid suurest taaskohtumisrõõmust hoopis surnuks rääkida: «Oh, zemljak! No miks sa siis kohe ei öelnud, et vene keelt oskad? Räägi, kuidas teil seal nüüd siis läheb!»

Venemaalt hiljuti immigreerinud juutide elu ei ole kerge, nad on omadele võõrad, võõrastele omad. Teised juudid peavad neid laiskadeks – kuigi heebrea keele õpib enamik aastaga selgeks. Kohtasin vene juuti, ülikooli õppejõudu, kellel ei õnnestunud erialast tööd leida ja kes akadeemilises õhus viibimiseks on võtnud ülikooli riidehoidja töö; endist pearaamatupidajat militaartehasest, kes nüüd töötab lapsehoidjana; tema abikaasat, sama tehase direktorit, kes on Iisraelis veoautojuht. «Igatseme rodina järele, kuid seal oleks elu ju veel raskem, võibolla ei saaks üldse mingit tööd,» ohkavad nad.

Vene juutide kohanemisraskustele viitavad ka nostalgilised importpoed Sovetskije Produktõ ja Knigi iz Sojuza, kust leiate ammu unustatud tuttava kommisordi või helikasseti nõukogude estraadiga.

Kui sõda ei tule…

Pärast teist maailmasõda otsustas ÜRO luua juutide riigi Iisraeli. Noor, vaenulike Araabia naabrite vahele kiilutud riik on sõdade käigus okupeerinud araabiakeelse Palestiina. See on «Iisraeli araabia-sektor», nagu räägivad kohalikud juudid.

Ja nii juudi kui araabia poolel mainivad inimesed oma tulevikuplaane tehes: «Kui sõda ei tule…»

Paljud kogukondadevahelised konfliktid ei jõua isegi kohalikku meediasse, rääkimata rahvusvahelisest. Iga juudi-araabia tüli, millest avalikult räägitakse, põhjustab mitu uut, kuid nendest tahavad hoiduda mõlemad pooled. Ajasin juttu juudi noormehega, kes teenis paar aastat tagasi sõjaväes Iisraeli-Liibanoni piiril ja sai kokkupõrkes haavata. Liibanoni sõjaväelased olid avanud tule, «kuid ma ei tohi sellest rohkem rääkida, andsin allkirja», puikles poiss. Samast tulevahetusest jäi tema sõbral käsi halvatuks, tapetuid ei olnud. Ja meediasse ei jõudnud see konflikt kunagi.

Sõdur lõhnapoes

Araablasi sõjaväkke ei lubata. See-eest juudi soost meestel on pärast kohustuslikku kolmeaastast sõjaväeteenistust igal aastal ka kordusõppused, ja ühena vähestest maailma naistest on juuditaridelgi üldine sõjaväekohustus. Igal pool kohtab vormis ja relvil sõdureid. Istusin liinibussis noormehe kõrval, kes rääkis mobiiltelefoniga ja näppis samal ajal hajameelselt oma automaati. Kõhedavõitu. Või groteskne vaatepilt Tel Avivi kuuekorruselises bussijaam-ostukeskuses: tüdruk, automaat õlal, lõhnaõli nuusutamas; või tüdruk seismas kahe suure automaadiga proovikabiini juures ja kleiti proovima läinud sõbrannat ootamas.

Kuid ärge relvastatud inimesi pildistada proovige: terrorismihirmus Iisrael on selle keelanud. Samal põhjusel kannatage välja tüütud-naljakad turvaintervjuud riiki sisenedes ja väljudes. Kandke ringi liikudes alati kaasas passi.

Arvestage ka, et pärast Iisraeli viisa passi löömist ei saa te reisida enamikku Araabia riikidesse: olete juudi-araabia konfliktis oma poole valinud ja nüüd olgegi seal poolel.

Kui ikkagi on kange tahtmine Araabia riike külastada, siis üks võimalus selleks on: mõnelt Palestiina kogukonna liikmelt tuleks võtta araabiakeelne tõend selle kohta, et käisite seal nende elu uurimas.

Kohaliku keele ohud

Jeruusalemm. See 3000 aasta vanune linn, maailma üks usupealinnu on jagatud neljaks: juudi, armeenia, kristlaste ja moslemite tsooniks. Kitsaile tänavaile on teie ümber korraga lahti lastud eri kostüümidraamade tegelased. Kui võimalik, arvestage Jeruusalemma peale vähemalt kolm kuni neli päeva, sest üheainsa päevaga saate liiga paljudest muuseumidest stressi ja aju ei suuda enam uusi muljeid vastu võtta. Kohustuslikke vaatamisväärsusi on sealkandis terve nimekiri: holocausti keskus, Nutumüür, Taaveti haud, Püha õhtusöömaaja ruum, Kolgata tee… Mind puudutas Jumala käsi õigeusu kirikus. Pildistasin ühte Madonna maali, olin poolpõlvili selle ees, et alt üles huvitavamat nurka saada. Järsku tegi keegi mulle pai – vana naeratav nunn.

Jeruusalemm on nagu rindejoon juudi-araabia sõjas. Seal kohtab sagedamini kui mujal ortodokse: musta sabakuue ja kaabudega juute. Või moslemi naisi, kellel riiete ja räti alt vaid näolapp ning käelabad paistavad.

Mitte kusagil Iisraelis, eriti aga Jeruusalemmas ei tasu hakata vestlema usust ja poliitikast. Isegi omavahelises kõnepruugis ei maksa turistidel kõvasti lausuda sõna «araablane», sest selle peale võib mõni mööda kõndiv juudipapi sajatama hakata.

Enamik juute on tõmmud ja ilma traditsioonilise sabakuueta – meiesugusele võhikule üsna sarnased tavalise araablasega! Sellepärast ei tasu teenindussfääris oma kohaliku keele oskust kasutada – kui kogemata juudist kohvikupidajat araabia keeles tänate, on ta solvunud, et mitte öelda raevunud.

Kiselline meri

Araabia poolele jäävad mitmedki piiblist tuntud kohad, nagu Galilea järv ja Jordaania jõgi. Üks populaarsemaid turismikohti on Jeesuse Kiusatuse Mäe kõrval asuv soolajärv – Surnumeri, mille veel on väidetavalt imettegev toime. Vees astuda ega sukelduda praktiliselt ei saagi, ta on sooladest nii tihe (üks kolmandik!), et mingi nähtamatu jõud tõukab keha veepinnale. Ujute kui kleepjas kissellis – kui te kohe pärast veest tulekut dushiruumi ei rutta, kuivab kehale ja juustele valge kiht, ujumisriided aga kangestuvad. Liiva asemel on järve põhi kaetud soolakihiga. Kaldal on kivid – pealtnäha tavalised, kui aga neid keelega puudutate, siis veendute, et seegi on sool.

Sukeldumist saab aga harrastada Punase mere kaldal asuvas Eilatis. Kui Iisrael on üsna taskukohane riik, siis kuurortlinna Eilatisse tasub minna ainult sel juhul, kui raha on palju. Piibliga seotud kohti sealkandis ei ole, kuid see-eest saab lõdvalt lõõgastuda: teha lõbusõite Punasel merel, sukelduda koos delfiinidega, sõita allveelaevas keset koralle ja värvilisi kalu, külastada veealust klaastorni… Seal, Siinai kõrbe ja Egiptuse lähedal, on meri läbi aasta vähemalt 22 kraadi soe.

Palavniiske õhk ajab juuksed ja keha suurest higistamisest sügelema ning tekib kinnisidee «ruttu saunast välja hingama saada». Mujal Iisraelis on nii hull kliima ainult suvel.

Tõsi- ja muidujuudid

Laupäeval ehk sabatipäeval on Iisraeli juudi poolel poed kinni ja ühistransport kogu riigis hõre, peaaegu olematu. See-eest võib kohata autoummikuid teedel, mis viivad Palestiina poolele. Kui tõsiusklikud juudid istuvad sabatipäeval kodus ega kasuta isegi elektrit, siis teised käivad araabia sektorist endale odavamat toidukraami ostmas. «Tagasi tsivilisatsiooni!» tavatsevad nad õhata, kui sümboolselt kontrollpiirilt juudi poolele jõuavad.

Araabia poolel on tööjõud ja kaup kuni kolmandiku võrra odavam. Kui olete rahul hämaramate poodidega, pealetükkivamate müüjatega, tänaval teid patsutavate ja sabas jooksvate poisikestega – siis minge ja hoidke raha kokku.

Linnas hulkudes tunnete araabia tsooni kohe ära. Kui juudi poolel kõnnivad nabasärkides ja miniseelikutes tüdrukud, siis araabia poolel paljast ihu praktiliselt ei kohta. Rõdudel kuivavad riided, majadelt on värv maha koorunud, tänavad on kitsamad, prügi ja süljelärakaid täis.

Kui araablased oma raskest elust ja okupatsioonist räägivad, armastavad nad natuke luisata stiilis: «Meil ei ole siin isegi oma teater lubatud!» – «Huvitav, kuid ma nägin linnas Palestiina teatri silti?» – «Aa… Nojah, kuid see on nii väike.»

Juutidele näikse olevat omane sümpaatsed võõramaalased oma rahvuskaaslasteks müstifitseerida. Nii teadis mulle üks kohalik rääkida, et Eesti president Lennart Meri olla juudi soost… Selleaastase Eesti eurolaulja Evelin Samueli kohta olla isegi Iisraeli raadiojaamades mainitud, et tegu on juudi neiuga.

Sel aastavahetusel sõidab Iisraeli keskmisest mitmeid kordi rohkem turiste. Ikkagi millennium! Seetõttu tehakse millenniumihullude turistide tarvis ka hullud hinnad, eriti suveniiridele. Näiteks pöidlasuuruse klaasist pudelikese eest küsitakse 30 seeklit, üle 100 krooni. Pudelis on lihtsalt vesi, kuid see on pärit prominentsest ristimiskohast, Jordani jõest. Pudeli ümber on pisike papist karp sildiga «Imevesi».

Epp Väljaots