Heake küll, alustan siis killukesi meie DC-reisist. Millegipärast pole mul tahtmist olla kronoloogiline ja nii panen siia kirja lihtsalt mälestuste joa.
SEKELDUSED HOTELLIS. Me võtsime Justini vanematega kahepeale apartamendi, kus oli kaks tuba, köök ja… üks WC-vannitoa kombo. Aga me ei olnud oma raha kokkuhoidmise tuhinas mõelnud sellele, et John ja Christine on mõlemad VÄGA puhtalembelised inimesed. Nad käivad dushi all hommikuti ja pärastlõunati, vahel ka õhtuti. Teiseks on nad VÄGA edevad inimesed, kel läheb kaua aega enda sättimiseks vannitoas…
Nii sai meile Justiniga osaks üsna suurejooneline diskrimineerimine. Vähe sellest, et meie olime nagunii ühe-dushikorra-inimesed, võisime üldse tee meie vannituppa ära unustada. Leidsime seeasemel peagi tee hotelli üldtualetti.
Ühel hommikul pidzhaamas hüplesin ma jalalt jalale ja pidasin kella silmas: papa John on juba kolmveerand tundi olnud vannitoas? Kaua veel! Christine hüüdis ja kopsis vannitoa ukse taga ja õiendas oma mehega, aga sealt kostus vaid veepahinat. Lõpuks ei pidanud ma vastu ja jooksin pidzhaama lehvides lifti. Sattusin liftiga hoopis keldrisse (ajutine meelesegadushoog) ja ehmatasin seal ära latiino-toatüdruku. Aga õige asutuse ma seal keldris ringi joostes ka leidsin.
Teine suur sekeldus oli Marta versus hotellitubade uksed. Keegi loll oli sinna hotelli lasknud panna ukselukud, mille nuppe saab seestpoolt alla vajutada, aga uuesti avamiseks on vaja käepidet tublisti keerata. Loomulikult suudab 2aastane lapsuke nupu alla vajutada, aga pidet keerata ta veel ei oska… Meile kutsuti välja “hädainsener”, kes lapse luku tagant lahti muukis. Edaspidi toimus meie elu kogu aeg paanikavirvenduste saatel – niipea, kui Marta läks üksinda teise tuppa, järgnes keegi talle suurte hüpete saatel.
Sellegipoolest õnnestus lapsukesel ka teist korda end luku taha vajutada, seekord mitte magamistoas, vaid WCs. Kuulsime läbi ukse, kuidas ta mõnuga potivees käsi sulistas…
REISISELTSKOND. Teada reegel on see, et mida rohkem inimesi, seda rohkem jama. Meenutan vahel nostalgiaga neid aegu, kui me Justiniga kahekesti rändasime ja pidime leidma kompromissi meie kahe vajaduste vahel… Kas ma olen ikka maininud, et meie Justiniga oleme mõlemad tundlikud ja tujukad inimhinged, kelle meeleolusid on raske ennustada? Kui siia lisada see, et Johni ja Chrsitinei kooselu stiil on kogu aeg omavahel vaielda ja kraagelda (näiteks et kas need kommid siin on tillukesed või täringusuurused), ja veel see, et meie laps on kindlasti üks maailma põikpäisemaid killast, siis… Huh.
Sellegipoolest me nautisime enamuse ajast üksteise seltskonda. Ma hakkan vist ise rohkem ära harjuma selle itaaliapärase planeeringuga, et ühelgi hommikul ei tea sa täpselt, mida päev toob, vähemasti kellaaegu sa küll ei tea. See lõdvalt võtmine on mulle olnud paras õpitund, sest ma olengi varem olnud liiga suur üleplaneerija.
Teiseks olen ma õppinud võtma oma mehevanemaid justnagu mingeid programme, mida lugeda ja kuhu päringuid esitada. Mis sest, kui ma vastustega ei nõustu. Miks nad arvavad, et Iraan on pahapaha ja seda tuleks rünnata? Miks on vaja, et Marta kindla peale tulevikus ülikooli läheks ja kindlasti Ameerika omasse? Jne… Vaidluste asemel õpin kuulama ja ameeriklaste mõttemaailma tundma.
Üks ämma-äia reisi-iseärasusi on see, et nad VÄGA armastavad süüa. Vahel ägasin ma oma hinges ja mõtlesin, et kogu see reis kulubki söögikohtade otsimisele ja söömisele… Aga sellest kirjutan ma parem mõni teine kord, kui annan ülevaate oma kaalujälgimise kolgata teest.
JUSTIN. Ta elas Ameerika pealinnas kolm ja pool aastat ning enamuse sellest ajast ei olnud ta õnnelik. “Liiga palju võltsi ja liiga vähe tõelisust,” ütleb ta. “Ja võibolla olid mul lihtsalt kasvuraskused?” Kolledzhiaastatel osales ta radikaalses kommunistlikus liikumises, sest keegi kutsus, sattus Valge Maja esiste protestide käigus ka politseisse, sai isegi sinika Bushi-vastaste meeleavalduste käigus jne… Väikese ülevaate sellest, mis tunne oli olla tagasi oma ülikoolilinnas, annab ta ka oma blogis ja oma Marta-blogis.
Ma arvan, et sain DC ja Justini suhtele kõige paremini pihta siis, kui me läksime ühel hommikul sörkima, otse sedasama rada pidi, mida Justin kasutas kunagi: GW ülikooli ühiselamute juurest üle Potomaci jõe Roosevelti saarele. Et kohale jõuda, pidime minema kõigepealt üle ühe ja siis üle teise, väiksema silla.
“See saar oli minu pelgupaik,” rääkis Justin. “See oli ainuke koht, kus ma sain olla mina ise. Küll ma olin õnnelik, kui ma selle oma teise kolledzhiaasta lõpus leidsin!”
Metsikute radadega, dzhunglilaadsete väänkasvudega ja ringi sabistavate partidega saar, kus polnud sel hommikul rohkem inimesi kui üks safarikostüümis fotograaf. Mõlemalt poolt üle jõe paistis tsivilisatsioon: majade ja hiiglaslike mälestusmärkide kogum…
Ja sain aru, kuidas noor mere ääres kasvanud poiss siia tuli. Pärast keskkooli kolledzhisse tulles kipud nagunii ennast uude rahvamassi ära kaotama. Ja siis pole sul isegi kohta, kuhu minna. Pargid on DC-s kenasti klanitud ja puud on üle loetud, merd siin pole. Kus siis saab täie rinnaga hingata?
Vastus on: Roosevelti saarel. See on DC saladus, mille teile avaldan.
DC ÕHK JA INIMESED. Aga neis värskelt klanitud parkides sörgivad täpselt mõõdetud sammul modellifiguurides ja eliitkaubamärkides inimesed.
“DC is the capital of overachievement and wannabeism!” ütleb Justin. See tähendab siis, et tegemist on tema andmetel väga snoobliku kohaga.
“Miks sa kogu aeg kõike kritiseerid!” kurjustab kõrval Justini ema. “DC on hinnatud USA kõige spordisõbralikumaks ja sportlikumaks linnaks! Mitte kusagil mujal ei käi nii palju rahvast sörkimas. Mitte kusagil mujal pole nii palju spordiklubisid, jooksuradasid ja staadioneid!”
Sel hetkel jookseb meist mööda grupp ilma särkideta noormehi. Vaatan neid ja pean tunnistama, et mulle meeldib DC rohkem, kui ma arvata oskasin. Õhus lõhnab kevade ja värske higi järgi.
Aga Martal oli kindlasti v2ga l6bus seal WC potis sulistada 🙂
Oeh, Washington. John F. Kennedy olevat selle linna kohta iroonilise märkuse teinud, et see on ‘city of northern hospitality and southern efficiency.’
Siin elades harjud snobismiga kui normiga ja enne kui aru saad on sust endastki snoob saanud. Ja kui ei saa siis piltlikult öeldes sulle lihtsalt istutakse pähe või tõugatakse kõrvale nii, et selline asi on ka rohkem nagu adapteerumisvõime küsimus.
Sa võiksid panna siia üless mõned pildid nendest kirsiõisi pildistavaist japsidest, millest sa selles aprillinalja värgis kirjutasid 😉
Teiseks olen ma õppinud võtma oma mehevanemaid justnagu mingeid programme, mida lugeda ja kuhu päringuid esitada. Mis sest, kui ma vastustega ei nõustu. Miks nad arvavad, et Iraan on pahapaha ja seda tuleks rünnata? Miks on vaja, et Marta kindla peale tulevikus ülikooli läheks ja kindlasti Ameerika omasse? Jne… Vaidluste asemel õpin kuulama ja ameeriklaste mõttemaailma tundma.
Hästi ilus koht