Kolm aastat tagasi, kevadel 2003 elasime Kentmanni tänaval, nägime oma esimese korruse üürikorterist otse USA lippu ja teatud nädalapäevade pärastlõunal ka viisataotlejate järjekorda, vonklemas õues, iga ilmaga…
20.märtsi hommikul, päev pärast Iraagi pommitamise algust, tegime valmis enda loosungi.
See kattis meie suurimat akent enamähem servast serva: valgele paberile punaste tähtedega maalitud STOP THE WAR! Ja kõigile tähtedele sai ka kurbade silmadega näod pähe maalitud, et kõigil möödujatel oleks meeles – iga väikese numbri ja tähe taga on INIMENE.
Peab ütlema, et mina polnud enne Justiniga kokkusaamist USA-Iraagi uuele sudimisele veel erilist tähelepanu pööranud, kuigi meie kokkusaamise hetkel, augustis 2002, oli see juba üsna palju teemaks.
“Sellest ei tuleks mitte väike Kuveidi sõda, sellest tuleks uus Vietnam, ainult veel hullem, sest Iraak pöörab kodusõtta, kui ta segi pöörata ja shiidid hakksks sunniite nottima ja vastupidi!” ütles Justin. “Ja see kõik käib Bushi administratsioonil vaid ühel eesmärgil – nafta, nafta! Nafta!”
Mõned teadmised maailmast on nii lihtsad ja baasilised, ainult et neid ei panda ajalehtede esikülgedele. Näiteks see, et USA jooksis 1970ndateks oma naftatoodangus miinusesse (tarbimine hakkas ületama toodangut) ja pärast seda hakkas flirt ja tülid Araabia poolsaarega.
Vahel tundub, et sellised “maailmapilti selgitavad” suured sõnumid käivadki suust suhu. Justin rääkis, et tema sai sellele USA välispoliitika suurimale käivtavale jõule pihta kunagi kolledzhis, mingis rahvsuvaheliste suhete ringis, kus keegi “seletas asja”. Ja siis tulid edasi juba ta aktiivsed otsingud, raamatud, internet.
Aga mis sai meie loosungist aknal. Korduvalt nägin, kuidas inimesed kiikasid mööda kõndides ülespoole, mõni seisatas ja naeratas, mõned seletasid midagi.
Siis toimus see kurikuulus organiseerimata meeleavaldus, mille ajal olin mina kodus ja Justin linna peal, ning teda ei lastud koju sisse politsei poolt – kõik märatsevad meeleavaldajad ning sealhulgas ka meie maja välisuksed olid politsei piiramisrõngas.
Mina istusin kodus ja tundsin kummalisi emotsioone. Näha oma aknast, kuidas inimesed autot ümber lükkavad ja selle peal tantsivad, kuulda läbi liha ja luu puurivaid trummihelisid ja huilgamisi… Esialgu olin saatusele tänulik, et sellist asja saan kogeda ilma tegelikult millegagi riskimata. Siis aga hakkas paha. Üdini paha. Kodust ära minna ka ei saanud, nii sulgesin end vannituppa ja üritasin põrandal istudes lugeda, sõjahäältest kaugemale saada.
Mingi hetkel helises uksekell – piilusin silmast, kas tõesti on Justin kuidagi läbi pääsenud?
Ei, seal oli politseinik. “Mis loosung see teil seal on?!”
“See on … meie loosung,” vastasin ma. No mis sa oskad vastata sellisele küsimusele.
“Kas see on teil lubatud?”
“Mis mõttes lubatud? See on meie kodupind ja me võime siia aknale kleepida mida tahes, me arvasime nii?” Ütlesin seda viisakalt, neelates alla meie varasemad arutleud Justiniga stiilis “Kui tohib kleepida lumehelbekesi, päkapikke ja südameid, miks siis sõjavastast loosungit ei tohi…”
“Ah see on teil seespool? Kas see on teil meeleavalduse osa?”
“Ei ole. Meil on see siin juba tükk aega üleval olnud.”
Oli näha, et politsenik ei osanud seisukohta võtta. Võibolla oli keegi teine teda saatnud ülesandega loosung maha võtta, aga mis alusega ta seda teha saaks ja äkki sattub hoopis ise mingisse jamasse sellega…
Ta lahkus sõnadega: “Me veel uurime seda asja!”
Mõni päev hiljem sain maili oma korteri perenaiselt (kes ei ela ise Tallinnas) – temaga olevat ühendust võtnud korteriühistu esimees, kellega olla samuti ühendust võetud. Ning soov on, et me loosungi maha võtaks.
Mõtisklesime Justiniga küll korra, et kas akna peale kleeplindiga millegi kinnitamine on üürilepingu alusel lubatud. Korra mõtlesin isegi, et küsiks mõnelt juristilt.
Aga siis võtsime oma loosungi ikkagi maha, ei hakanud jonni ajama.
Kolm aastat hiljem.
Sel nädalavahetusel sõitsime mööda kolmest demonstratsioonist Long islandil. Oli sõja alguse aastapäev. Lasksime iga kord aknad alla ja lehvitasime meeleavaldajatele. Korra jäime isegi seisma parkimisplatsil ja skandeerisime koos sealse rahvaga. Ikka sedasama loosungit:
“Stop-the-war! Stop-the-war! Stop-the-war!”
Minu lugu sõja algusest..
Mu sõber töötab ühes eesti telejaamas eetriväljastajana. Käisin tal seal vahest külas. Sel õhtul oli seal palju rahvast. Pea kogu uudistetoimetus ja veel mingeid inimesi. Nad kõik ootasid. Ootasid millal sõda algab. Selleks oli ette antud mingi kellaaeg. Uudiste kanalitest jooksid kogu aeg otsepildid sündmuskohalt. Kell kukkus. Tekkis vaikus. Kõikide pilgud olid naelutatud ekraanile. Uudistetoimetus oli valmis kohe eetrisse minema.
Aga ei midagi. Vaikus.
Vaikselt tekkis inimeste seas sumin. Et kas hakkab sõda või ei. Kõigi pilgud olid ikka ekraanile naelutatud. Millal siis langeb esimene pomm.
Paar tundi oli möödas ja enamus inimesi otsustas koju minna. Minagi läksin nendega kaasa. Kuna elasin kõige lähemal viidi mind kõige varem koju. Minu maja juures helises telefon..
SÕDA ALGAS…
Mina läksin koju telekat vaatama. Otsepildis oli näha kuidas…
Ahh.. Selle kirjeldamine pole mingi lõbu.
Kummaline, et see ootusärevus, et kas nüüd algab või ei mattis endasse selle karmi tegelikkuse, et kui sõda tõesti algab siis see on SÕDA!!!
Vahet pole, et see on nii kaugel ja meisse nagu ei puutukski. Aga see on SÕDA!
Ma üritasin üksi kodus olles pimedas teleka ees istudes mõelda mis tunne võiks olla teades, et sõda algab paari tunni pärast. Ja kui ta siis ikkagi ei alga.. Ja siis kui sa oled juba magama läinud ja maha rahunenud siis ta ikkagi algab…
Algab SÕDA! Seda tunnet ei oska ma isegi välja mõelda. See on niivõrd hirmus. Ma ei taha seda kunagi tunda.
Ma vahest mõtlen, et kui peaks sõda algama siis kuidas ma saaksin lapsed sellest kõigest eemale viia. Mida ma kaasa võtaksin kui peaksin oma kodust lahkuma, kuhu ma läheksin, kuidas edasi elaksin, kus oleks turvaline. Ma olen nõus minema kaugele põhja.. Seal tundub turvaline olevat. Ei teagi miks..
Ja siis ma mõtlen, et Tallinnas elamine pole just kõige turvalisem.
Kunagi Eesti aja laguses oli väga populaarne ennast kirja panna kui Eesti Vabariigi Kodanik. Mäletan kuidas käisime emaga raekojaplatsis seda tegemas. Ema oli veendunud, et tema tahab seda teha. Siis küsiti minult, et kas tahan ka seda. Mul oli jube hirm, et kui äkki venelased tagasi tulevad siis võtavad nad kõigepealt need nimekirjad ette ja hakkavad neid inimesi tapma. See tunne oli jube suur. Ma ei mõistnud seda kõike kunagi lõpuni. Lõpuks ma siiski lasin endale selle kaardi teha ja oma nime kirja panna. Koju jõudes ma aga peitsin selle kaardi ära. Nii igaks juhuks. Kunagi ei tea ju mis juhtuda võib.
Sel ajal kui raadiost teatati, et Tallinasse sõitsid tankid sisse olin ma maal vanaema juures. Rääkisime pikalt sellest, et kas seal on ikka piisavalt turvaline olla. Ma mõtlesin juba välja, et kuhu ma metsa peitu lähen ja kuidas hiljem süüa saan. See hirm tundmatuse ees. Eks ma lapsena olin kuulnud kõiki neid jutte. Aga lõpuni seda kõike mõista ma ei suutnud.
Tulid meelde vanaema jutud kuidas ta vend kogu pere silme all maha lasti pärast seda kui ta oli metsast kinni püütud. Kuidas teine vanaema läks pommitamise ajal sünnitama. Kuidas nad lastega keldris istusid. Kuidas seal üks tema lastest suri.
Tulid meelde jutud sellest kuidas kits sõi ära piparmündikommid mis olid mõeldud vanaisale venemaale vangilaagrisse saatmiseks.
Kartsin, et tullakse meid ära viima- siberisse..
Mõtlesin mida kaasa võtta. Need olid kõik soojad asjad. Ja pildid. Pildid on minu jaoks alati tähtsad.
Ohoo, väga hea. Näe kus tekkis teema. Kodanikujulgus versus naiselik alahoidlikkus. Need on tõesti ürgsed arhetüübid.
Aga ma ei ole vist veel ajalooga kokkupuutudes hirmu tundnud. Pole järelikult piisavalt eredalt kohtunud. Iraagi sõda oli selle meediakampaania tõttu õudne küll, aga ikka kuidagi ebareaalne (antagu andeks mu ignorantsus) ja kauge. Samas pole ma ka massimeeleavaldustel osalenud. Olen lihtsalt selline inimene – laadal ka ei käi. Ka olen skeptiline selliste meelavalduste suhtes (mitte lõpuni skeptiline- Ukraina jm). Samas kui tankid Tallinna tulid, siis oli kindel teadmine, et mina mitte kuhugi ei lähe, kui vaja võitlen eesti vabaduse eest (aga mõtlesin ka, et hullem kui 1941. aastal oli, ikka olla ei saa).
Et mine võta kinni… Samas tean kindlaslt, et nii palju kodanikujulgust mus ei ole, et tuumajäätmete eest(vastu) ennast raudtee külge aheldada. Aga võibolla on see küsimus hoopis fanatismis ja seda minus kindlasti ei ole.
Sel öösel kui sõda algas olid kõigis majades mu kodutänaval aknad valged.
Ja ma ise magasin teleka ees.
Kuni algussireenideni.
Siis panin kinni.
kui usa sõda alustas seekord, mäletan, et kuulisn seda hommikul uudistes enne loengusse minemist, olin esimesel kursusel. mu toanaaber oli millegipärast selle algust paaniliselt kartnud (kujutluspildid kolmandast maailmasõjast jne) ja ta ei soovinud selle tulekut. igatahes mäletan kuidas ma jätsin laua peale A4 paberil teate SÕDA ALGAS! Praegu meenus, pole seda vist varem kordagi meenutanud.
Olin siis, kui sõda algas, erialasel konverentsi Viinis. Mäletan, et vaatasin CNN-ist hommikul, et NÜÜD siis hakkas pihta.
Hiljem konverentsile minnes ajasin kõrvad hoolega kikki, et kas korraldajad midagi mainivad ka – asi selles, et korraldajateks olid ameeriklased .. Aga nende poolt ei tulnud mitte üht piuksu! Vaid kuluaarides hiljem räägiti ühte-teist (eurooplaste poolt).
Samal õhtul lennujaama sõites oli teel sõjaväelastega (vähemalt automaadid olid neil seljas) teesulg. Sõiduautod peeti kinni ja kontrolliti midagi, meie lennujaama buss lasti niisama läbi. Mõtlesin siis veel, et kas nüüd ongi meie elu, nagu me seda tundsime, läbi ja hakkabki nii olema..
Mu mees on ka selline poliitiliselt aktiivne, st. huvitatud ning kursis. Ma olen tegelenud rohkem oma väikese maailmaga. Sõja algust ma ei mäletagi, kuid kogu Itaalia oli täis vikerkaarevärvilisi lippe, millel kirjas “peace”. Ome kodul lugesin kokku 20 lippu. Kuid oli ka linnaosi, kus lipud lehvisid enamus akende peal. Autode akendel ja mujal. Nagu oleks kogu Itaalia seekord üksmeelselt nõus. Toimusid ka suured manifestatsioonid, mis toimuvad siiamaani, kuid selleks, et Itaalia tooks oma trupid ära. Kui sai surma kohalik ihukaitsja , kes kaitses ajakirjanikku Sgrenat(keda tegelikult taheti tappa), siis jällegi ägestusid sõjavastased toimetamised ning jälle rahvas hakkas nõudma, et Itaalia tooks oma trupid ära. Vot need on hetked, kui ma olen uhke oma Itaalia üle!
Aga mind vihastas 9-11 ikka nii põhjalikult, et mul oli hea meel, et mindi kuhugi kedagi mutta kinni tampima. Minu poolest oleks kohe siinsamas tänaval võinud neid ükshaaval arreteerima hakata. Kuna olen loomult äkilise meelega inimene, siis selline instant kellegile vastu vahtimist andmine meeldis mulle väga. Uskusin, et eks suured isad teavad mida teevad, minu nina alt ju see intel mida nemad näevad läbi ei jookse. Sul ei ole ju muud võimalust kui neid natukenegi usaldada. Oleks ma ainult teadnud kuivõrd ebakompetentselt seda retke tegema hakatakse!!! Ma uskusin, et las see Bush laliseb nagu laps, asju otsustavad ju ikkagi proffid aga milline meeletu ülehindamine see oli. Nad on kõik seal riigi hiearhias tüüpilised oma naha eest värisevad karjäärirotid ja ei enam. Hea meelega paneks kogu selle kadrilli seina äärde kui ameerika reeturid. Ja võtaks selle sama Cheney kaheraudse … Või, et nemad läksid sinna WMDisid ja AlQaedat otsima, et 9-11 enam ei korduks … my ass!
aga Iraagil põld ju 9-11 midagi pistmist?
Ma ei saagi aru, kas Aivar parodiseerib siin sõjaeelse USA tavamõtlemist, meedias valitsenud hüsteeriat, või kirjeldab tõsiselt oma toonaseid meeleolusid…?
Ma ei saanud samamoodi aru, kui Justini vanemad, endised lillelapsed ja sõjavastased, seda juttu ajasid. Aga nemad ei teinud nalja. Ikka tõsiselt “9-11 ja Iraak ja massihävitusrelvad ja nüüd tuleb minna ja Iraagi rahvas vabastada!”
Ega mina ei saagi täpselt pihta saada, kuidas siin USAs sellal massidega manipuleeriti, sest meie elasime sel ajal Euroopas. Faktid olid peidus ja käis telekanalitest kostev hüsteeria. Aga:
1) Polnud tõestatud massihävitustrelvade olemasolu ja UN ei andnud oma toetust sõja alustamisele eelkõige sel põhjusel.
2) 9-11 ja Iraak ei omanud isegi mitte kaudset seost. Lennukites olid saudid ja (väidetav) liider bin Laden oli (väidetavalt) Afganistanis. Mingites sõjaeelsetes arvamusküsitlustes saadi vastuseks, et enamuse ameeriklaste meelest oli Iraak ja Saddan Hussein otseselt 9-11ga seotud.
3) Need relvad, mis Iraagil olid, müüs Bush seenior neile kümnend tagasi, siis kui veel heaga üritati naftasoone peal kätt hoida ja sõbrustati Husseiniga.
Jne…
Mõneti populistlikud, aga (minu meelest) õigete faktidega on Michael Moore film “Fahrenheit 9-11” ja ta raamat “Dude, where is my country?”
…Ja veel, samasse teemasse, lugesin enne ajakirja Time ja seal on essee endiselt sõjatoetajalt, kolumnist Andrew Sullivanilt, teemal – mis läks valesti.
Ta ütleb, et tehti kolm tohutut viga:
– usaldati USA administartsiooni vihjeid, et neil olevat andmed massihävitusrelvade olemasolu kohta.
– teine viga oli nartsissism, liigne enesekindlus. “Me ei tohiks enam kunagi käituda unilateraalselt.” ja “me peaks kuulama konstruktiivset kriitikat”
– kolmas viga oli kohaliku kultuuri alahindamine, valesti hindamine….
Sealamas, 13 märtsi Timesis on rõve lugu sellest, mismoodi shiidid ja sunniidid nüüd üksteist tapavad ja naaber vihkab naabrit. Sisuliselt ongi kodusõda alanud.
Nojah. Aga nii Bush ju rääkis, et oli. Ta kas on idioot või mängib idooti või on siis täielik külmavereline kurjategija. Valetaja. Oma riigi ja rahva reetur. Minu meelest väärib ta tribunali alla saatmist ja mahalaskmist. See ei ole ju enam naljakas ka kuidas ta end ülal peab. Araablasi peab aga sellegi poolest lõa otsas hoidma, sest igasugused rääkimised islamofashistidega on mõtetu vasikaga võidujooks. Ainuke mida nende kultuur mõistab on jõhker jõud.
Mis puutub sõja alustamisesse ja jõhkrasse jõudu, siis ma võrdleks seda tavalise kõrtsikaklusega. Sa kas istu rahulikult ja ära alusta mitte midagi või siis kui juba kakluseks on läinud, siis tee seda täie jõuga nii, et kõik on pihuks ja põrmuks taotud, mitte ei löö vedelaks ja hakka mingit tsiviil demokraatiat ehitama ja siis hädaldama kui keegi väga valusaid võtteid su vastu kasutab või, et sinust valesti aru saab. Aga just seda tundub Ameerika praegult tegevat.
Vabandan, Epp ja luban, et ma rohkem sel teemal siin sõna ei võta, sest ma tean, et mul on võibolla natuke liiga ekstreemsed poliitilised tõekspidamised. Eluaeg parandamatu maksimalist olnud, ja ei saa parata. Jäärad vist ongi sellised.
Vabalt võid oma arvamust avaldada.
Me siin minu salongis räägimegi sageli neil teemadel, mida etiketiõpik ei luba seltskonnas jutuks võtta ;). Ehk siis poliitika, religioon ja rassid.
Aga vastuseks, et kes on idioot ja kes on kurjategija. Me siin peres arvame, et Bush on idioot ja Cheney on kurjategija (ehk siis tegelik nööritõmbaja).
Vigu tehti palju. Usaldati liiga palju iraagi poliitilisi emigrante, kel olid omad huvid. Usaldati liiga palju satelliitpilti ja signaalluuret. Puudus kohapealne agentuur, mille abil oleks saanud “pilti” seletada. Mõned vead olid fataalsed ja tulenesid USA planeerimise eripärast (otsused langetatakse kiiresti, tegevuse käigus korrigeeritakse).
Huvitav on see, et see pole mitte esimene kord, kui meil siin sõda arutlusel on. Mina ei mäleta, kus ma olin, kui sõda algas. Eks ma kuskil Tartus või Tallinnas kükitasin. Ja seda sõda olen ma alati mõttetuks pidanud. Nafta pärast sõdida. No ma ei tea…
Praegune seis Iraaniga on suur ??. Ma oleks õnnelik, kui mu kõik prohvetlused täiega põruksid, mingi imega USA kaotab oma vastasseisus
Iraaniga etc…
tegelikult on küsimus kusagil Venemaa-Hiina-USA ei tea mis asjades, mida meile pole antud teada, kuid igal juhul, soovin edu, Epp.
Iraaniga sõda on praegu küsimus ja selle vastu peame sõdime kõige küünte ja hammastega, äkki on abi …
Mina võtsin sõja alguse vastu piisavalt kahtleva ükskõiksusega. Absoluutselt selge, et Bush tahtis suure zhestiga kätte saada Iraagi naftat. Mõeldes Lahesõjale käis siiski peast läbi, et ehk õnnestub. Praegu ei oska midagi öelda. Igatahes on see hullem kui Vietnam – moslemid ise on hakanud vastastikku üksteist tapma. Nad ei igatse taga mitte niipalju Saddami, kui radikaalset islamismi. Kardan, et halvemal juhul läheb veel sajand!
Aga meie siin saadame lõplikult ära Lennart Meri.
Sekeldajale. Mida head tooks Eestile USA kaotus Iraanis? Ka mina ei poolda sõda Iraanis (olen ka varem viidanud, miks). Samas ei näe seisukohas “USA saagu lüüa iga hinna eest!” loogikat. Üks asi on kritiseerida “nagu süda ütleb”, teine asi on vastutada. Riigikaitse kipub meil olema selline valdkond, kus igamees omab arvamust. Nagu mehe-naise suhted või eruolaul.
sekeldaja, ei tasu loota, et sellistes vastsseisudes avalikust protestist abi oleks. Me nägime seda ju Iraagis. Abi on protestidest kui keskvõim on nõrk.
Rudolfile: lastekasvatamise ja ajaloo kohta arvavad ka kõik ;-).
Kui Aivar seda veel loeb, võiks ära vaadata (teised muidugi kah) http://video.google.com/videoplay?docid=-5137581991288263801&q=Loose+Change
Kui muidu on kõigest keeruline aru saada, siis võiks mõelda paljalt asjaolu üle, kui kiiresti torn kokku vajus. Ja kui füüsika pole just tugevaim, siis mõne teadjaga konsulteerida.
Lugesin veelkord kommentaarid läbi. Bravo, Maria, SEE ON TÕELINE paljude arutluste kõrval. (Sie sassen und tranken am Teetisch und sprachen von …!!) Olen ennegi sind kiitnud. Muide – täna on märtsiküüditamise aastapäev!
P.S. Ma ei taha kedagi solvata. Epp on öelnud siinsamas (23.09), et tema salongis võib igaüks oma arvamust avaldada!
Väga tervistav on vahelduseks lugeda väljamõeldud lugusid. Antud teema puhul näiteks Mario Puzo “Neljas Kennedy”. Saamaks volitusi tema tütre tapjaid varjava naftariigi segipommitamiseks laseb president plahvatada väikese tuumapommi keset NYC-t. Viimane tegu omistatakse muidugi terroristidele, ehkki tegelikult on asja taga kaks tudengit, kes tahtsid tähelepanu juhtida tuumateaduse haavatavusele ja arvestasid sellega, et nende hoiatuskirja põhjal pomm kahjutuks tehakse… Ja lõpp on muidugi ootamatu ja pauk tuleb luuavarrest, nagu ikka.
Lugemist. Ehk paneb kommenteerijaid veid asjade tegeliku olemuse üle järele mõtlema?
… uskuge või ei, aga enamasti on maailmas kõigi asjade taga raha.või siis midagi muud väärtuslikku. Tegelikul pole ju USAl mitte mingit õigust sekkuda teise riigi siseasjadesse. Meile peaks see ju tuttav teema olema, või mis? Kuidas mõned riigid mingite enda huvide kaitseks ei vali vahendeid. Või siis väidavad, et neil on see ajalooline, moraalne või mis iganes muu õigus, mis lubab neil teiste peal trampida. jõud ju loeb. või mis.
sõjaga seoses… mina olin siis parasjagu saaremaal kuivastu sadamas suure praami peal teed joomas, kuna tal oli sõukruvi katki ja siis väike praam sõitis ja tuli tunde oodata; ja siis telekas rääkis, et sõda algas. Mis on sõjas head?? On teatud sõjapooldajad ( a la Clausewitz ja Keegan), kes ütlevad, et sõda on vajalik inimkonna progressiks. Aga kellele ikkagi on seda verd, silmavett ja valu tegelikult vaja? Keeganit ei tasu siinkohal minu meelest tõsiselt võtta.. Mina olen kuulnud väidet, et sõda tegelikult pidurdab arengut. 30-aastane sõda, mis Euroopas oli, olevat pidurdanud nii paariks aastasajaks arengu. Mis meeletu arengu tõi meile kaasa 1. maailmasõda? Või 2.? Ühe teoloogi suust olen kuulnud väidet, et Eesti teoloogia pole veel saavutanud enne teise maailmasõjaaegset taset.
Tehnika võib areneda, nafta võib voolata, aga inimene on see, kes elu edasi viib ja sõjas pole kindlasti midagi positiivset, mis seda teeks.
Islamiohust ja sõjast- see on olemas, kuniks nende maailmas pole murranguid toimunud.
Vabandust, kui midagi liigset kirjutasin.
Good site… Nice design
Mina küll ei tea, mis arengut see sõda aitab. Peaks neid sinu poolt mainitud onkleid pärast gugeldama.
Küllap haavaravimise ja sõjasotsioloogia arengut aitab jah kaasa 🙂
Resurssidest rääkides – mõelda, kui palju lihtsalt kulutatakse, kui palju läheb kütust, kui palju maksab üks pomm (see oli nii astronoomiline summa, et ma unustasin selle ära) ja kuidas sealsamas Iraagi sõjas naftavälju põlema pistetud on.
Sõjatööstureile olevat tegelikult kasulik, kui iga perioodi tagant riik oma tagavarad ära kulutab ja siis tööstureilt uued tellib. Ja sõjatöösturid teadupärast lobbystavad DCs ohtralt ning on oma rahadega ka aidanud presidendikampaaniaid. Kui siia lisada Bushi enda perekonna naftabisnis ja see, et enamus presidendi rahalisi toetajaid koproratsioone vajab odavat naftat, siis on olemas absoluutne põhjus (nende loogika järgi) naftapiirkonna ründamiseks.
no jah ja saavad oma sõjaasju (nagu mu poeg ütleb) proovida.
Aga tegelikult on mentaliteedi muutused, mis leidsid aset peale I ja II MSi ikka tohutud. Murrang võiks öelda. Kas head või halvad muudatused – no mine võta kinni. Progrsiivsed küll jugeks pakkuda.
Samas läheb see teema välja väsinud aju kompetentsist ja nüüd keeravad nad kella ka valeks…
Mina olin tol hetkel, kui Iraagis sõda algas ise stabilisatsioonivägedega Bosias (olin siis ja olen praegu ka siiski tsiviilisik). Istusime paari moslemist sõbraga teleka ees ja vaatasime. Kui muidu olid nad kõik kinnised oma üleelamiste koha pealt, siis seal, taustaks CNN-i kaadrid Iraagist, hakkasid paljud rääkima. Kes oli pidanud pealt nägema pere maha laskmist, kelle kodu oli puruks pommitatud, enamus oli olnud sõjapõgenikud. Nad kõik TEADSID, mida tähendab sõda…
Abitu kurbus tuli peale siis ja tuleb nüüdki.
http://www.exile.ru/2006-March-24/bush_league.html
HEllo. Just added your link here.