Tagasivaade nädalavahetusele Manhattanil

Mõned killud siit ja sealt.

…Et mis sellest siis ikkagi sündis, kui Justin oli ühe päeva ja öö lapsehoidjaks? Sündis palju teineteisemõistmist issi ja tütre vahel ning paraku sündis ka pissiloik meie voodile. Õnneks lapse piss ei haise. (Veel üks põhjus, miks laps on parem kui kass.)
—

Justin võidab alati kõigi mu eestlastest sõprade-tuttavate südamed. Miks:

– sest ta pursib eesti keelt

– sest ta saab aru, et me tahame olla suure osa ajast omaette… Tal on suurepärane oskus leida balanss: mitte pealetükkiv ega mitte ükskõikne.

Kõik mu külalised kiidavad teda selja taga. 😉

—

Iga kord, kui mulle mõni külaline tuleb, hakkan ka mina reisima. Sest rutiinses elus kipub ikka meelest ära minema, et elu on reis. Aga siis ärkad jälle hommikul üles ja hõikad: “First we take Manhattan, then we take New York!”

Ja vaatad kogu seda praegust kodukanti hoopis teiste silmadega. Ja istud võileiba närides ja jalgu kõigutades kusagil Central Parki lähistel ja vahid möödakõndivat issanda loomaaeda. Ja mõtled: ma ei tahagi siit ära!

See on ju see tüüpiline mõte, mis heal reisil pähe tuleb.

—

Vestlus metroost. Tiku (kes on oma Eesti-elus puutunud kogu filmi- ja teletöö köögipoolega):

“Ma vaatan neid inimesi, kes rongi peale tulevad. Järjest ja järjest, üks tüüp hullem kui teine! Kui ma lavastaks sellise filmi, siis ütleksid teised Eestis, et ma olen üle pakkunud!”

Epp: “New Yorgis ongi kõik üle pakutud. On selline ütlus, et USAsse on läbi aegae kokku tulnud hullud, ja New Yorki on kogunenud see hulludest kõige hullem kiht. Crazyd inimesed! Ainult nemad siin vastu peavad, kuigi nende hullus võib väljenduda erinevates vormides.”

Hiljem kõõlume Tiku ja Takuga Rockefeller Centeris ja vaatame, kuidas all valgustatud liuväljal inimesed uisutavad. Üks keskealine mustanahaline papi ei püsi sugugi püsti, tema kummaliste piruettide kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu… Parim visuaalne komöödia, mida jälgime ligi veerand tundi (mille jooksul ei ole näha mitte mingisugust progressi ta uisutamisoskuses, küll aga jõuab onkel endaga koos kukutada nii mõnedki möödauisutajad ja aitajad.)
“Kui see mees elaks Tallinnas, oleks ta üle küla prominent, aga siin on ta vaid üks hull paljudest,” on meie moraal.
—-

“Miks New Yorgi kohvikutes suitsetada ei tohi?” Tiku on meil krooniline sigaretik.

Epp: “Osariigi seadus. Paljud käivad pidutsemas üle Hudsoni jõe Hobokenis, sest New Jersyes on suitsetamine kohvikutes lubatud… Muidugi mitte igas kohvikus. Aga seal on oma ärinishsh, suitsetajatele mõeldud toidu- ja lõbustuskohad.”

Tiku: “Aga New Yorgi ööklubides? Ma ei kujuta ettegi, kuidas lähed ööklubisse ja seal polegi ühtegi kohta, kus suitsu teha!”

Epp: “Ei, suits tuleb siin enne ära tõmmata. Vaata, kui palju inimesi siin tänavatel suitsetab. Sellepärast vist tundubki mulle Manhattani õueõhk nii reostunud – igal pool on sigareti lõhn.”

Tiku: “Nojah, inimesed vist lihtsalt harjuvad… Suitsetavadki ainult õues..”

Epp: “Minu jaoks on siin kaks küsimust: huvitav, kas New Yorgi osariigis on tänu sellele seadusele hakatud vähem suitsetama? Ja huvitav, kas on hakatud pidama rohkem pidusid kodudes?…”

Tiku: “Kas töökohtades on suitsuruumid?”

Epp: “Ei ole! All-linnas näeb kogu aeg tänavatel tammuvaid pintsaklipslasi, kes seal suitsu tõmbavad ja siis tagasi kontoritesse kiirustavad. Päris naljakas pilt, eriti imelik on seda muidugi külma talveilmaga vaadata.”
—

Ööklubi. See on mu esimene New Yorgi ööklubi ja ma olen üllatunud mitmest asjast:

– Tänaval pole klubi kohta mingit silti. Kes teab, see teab seda niigi, selgitab salapäraselt naeratades meie teejuht Aigi, kes on elanud Manhattanil aastaid ja töötanud ööklubides baaridaamina.

– Seisame tükk aega pimedal, valgustamata tänavalõigul järjekorras ja mõtlen, et kas see on nüüd eksootika. Ei ole niimoodi ootama pidanud ühesi teises maailma linnas (kunagi oli ööklubide külastamine mu isikliku reisipaketi osa), kuidagi rutem ja lihtsamini olen alati sisse saanud.

– Me ei saagi sisse?! Aigi vaatab üllatunult: “Kas te siis ei teadnud, et isikutunnistus peab kaasas olema!” Mingi ime läbi saavad Tiku ja Taku sisse, kandes mõlemad Taku nime, ja mina leian oma koti põhjast neli aastat vana tudengipileti. Nii et ikkagi lastakse läbi.

– Nüüd pööratakse mu kott pahupidi. Taku kotist leitud veepudel võetakse ära.

– Läbiotsimise, ka rindade piirkonna kobamise, viib kiiresti läbi mustanahaline suur meesterahvas. Appi, kas see pole mitte seksuaalne ahistamine?! Aga võibolla käib see kogu selle “oleme nii saladuslikud ja põnevad” mängu juurde.

– Kogu toimuv paberimajandus on aga Ameerika bürokraatia parimate traditsioonide kohane. Kõigepealt on üks turske mees meile andnud kaks plastikkaarti ja teine mees lööb randme peale templi “Void” ja võetakse üks plastikkaart ära…Edasi, pärast rindade kompamist lükatakse meid ühe luugi juurde, kus tuleb teine plastikkaart ära anda ning selle asemel antakse mingi paberitükk, mida tuleb anda veel ühele järgmisele mustale mehele, kes su teise randme peale templi lööb. Seekord ütleb see “DeLuxe”…

Ma ei olegi kindel, kas see kõik juhtub täpselt selles järjekorras, sest süda lööb adrenaliinitulvas seal mustade meeste vahel sebides ja suudan vahepeal ühe neist plastikkaartidest oma kotti poetada.

“Ma ei leia oma kaarti, kas ilma ei saa, mul juba on üks tempel?”

“Ei, siis lähete tagasi välja järjekorda!” Oi, kui kurjalt. Sobran meeleheitlikult kotis, kuni leiangi õnnetu kaardi üles ja olen end sisse murdnud.

– Ööklubi ise on, nagu on. Muusika on mingi lameda rütmiga house või ma ei tea mis. Aigi sõnul on selle koha peamine populaarsus see, et siin jagatakse enne südaööd tasuta drinke.

– Tantsimisest: olen täiesti kindel, et mustanahalistele on jagatud ohtralt häid tantsugeene. Ja latiinod on ka parajalt saanud. Kui vaadata tantsupõrandat, sis just nemad on need, kes ilma alkoholita suudavad enda kehad vabastada ja rütmi sisse minna. Ja nemad on need, keda kergelt purjus valged inimesed silmanurgast piiludes ahvivad…

—

Muidugi unustame me maksta tippi.

Aigi: “Kas te baaridaamile ikka maksite?”

Meie: “Ei. Sa ütlesid ju, et joogid on tasuta!”

Aigi (karjub, sest ümberringi käib ju kõva muusika, aga võibolla karjub ta ka ärritusest): “Baaridaam ju ei saaaagi palka! Teie tipid on tema sissetulek! Iga kord tuleb talle maksta dollar või kaks!”

Hiljem, oleme oma jakid kätte saanud ja kõnnime järgmise ööklubi poole.

Aigi: “Aga kas sa garderoobipoisile ikka maksid tippi?”

Epp: “Ei… See jaki ärandmine läks mulle ju niigi 6 dollarit maksma, täitsa kallis, ma arvasin, et tip on äkki juba sisse arvestatud…”

Aigi: “Tipp ei ole sisse arvestatud! Sa oled kaks aastat siin elanud ega tea sellist asja??”
—

Ahjaa, ilmast.

Laupäeval, kui Eestis oli üle 20 kraadi külma, oli siin üle 20 kraadi sooja, nii et isegi särgiväel oli palav. Põhapäeval sadas sooja kevadelõhnalist vihma.

Nii et hoidke alt, kevad on põhjapoolkerale saabunud ja varsti on ta ka Eestis!