N.O.H.U.
Uusi sissekandeid pole autori haigestumise tõttu.
ätsihh.
Arhiiv
Rubriigid
ajakirjanikueluajaluguamericanablogindusEesti eluelu iseEuroopafilmidharidusilukirjandusitalianakeelkila-kolakirjastaminekirjutaminekividkoduõpelapsedlapsedlapsepõlvlihtsalt loodlinnud-loomadmaailmMartameediakriitikaMeie Eestimetsaõpemigrandielumina isemuusikaNew YorkniisamaNursipalupodcastpoliitikaraamatudrahvadrohelinerännuloodSetomaasuguvõsasuhtedtaimedTartuteatertehnotervistoittudengiaegtüübidUkrainaunenäodvabatahtlik tööVenemaavideodViljandi
Viimased kommentaarid
- CV on Eileöine harutamine: helged ja tumedad triibudTead ju küll - kõik möödub. ... aga juristina ma ei saa aru, et miks sa seda kohut kardad? Saab asjad sirgeks ja pole vaja vihjata ega mõistatada ega…
- triibu-liine on Eileöine harutamine: helged ja tumedad triibudEpp. Mina olen üks neit, kes sind isiklikult ei tunne. Aga ikka jajälle taban end mõtlemast, kui mitu elu oled sa elanud - elad. Kui palju pealehakkam…
- ave on Eileöine harutamine: helged ja tumedad triibudvalgus ja vari....väsitav see mäng, võõra süüd ära võta õlule, vastutad juba niigi
- Egle Heinsar on Eileöine harutamine: helged ja tumedad triibudKalli!
- Eve on Eileöine harutamine: helged ja tumedad triibudEpp,sa ei ole tavaline inimene.Sellepärast ongi raske.
saa siis ruttu terveks!
joo nt piparmünditeed, see aitab hästi…
kõike head ja kiiret paranemist.
😀
Seoses Epu haigestumisega hea ettekääne kirjutada siia retsept köha vastu, mis mulle walk-in kliinikust anti. Tuleb keeta sidrunit, värsket ingverijuurt ja küüslauku vees ja siis tarbida seda vedelikku nii tihti kui võimalik koos meega. Väga hästi aitas minu puhul. Ma arvan, et see võib ka muude grippide puhul abiks olla. Aga kui sul Epp köha pole, siis ma arvan, et seda võib ikka juua. Vitamiinipomm ju. Ja lastele saab seda ka anda. Ma soovitasin oma väikesele õetütrele (2a) anda ja too hea meelega jõi ja kiitis takka, et tee-tee. Ja saa ruttu terveks! Haige on ju nii vastik olla.
Mnjah, ega siin ei aita muud kui küüslaugutükk ninna ja ohtralt raviteed. Igal juhul hääd paranemist! 🙂
Ameeriklased usuvad kanasuppi, eestlased usuvad küüslauku. Nii et mina keedan nohu puhul siin alati suure potitäie kana-küüslaugu suppi. Mu meelest juba selle supi keetmise aurud aitavad.
See Moonika soovitatud tee kõlab ka päris hästi, hetkel meil küll ingverit pole, aga kasutan siis keetmisel sidrunit ja küüslauku. Mett keeta ega kuumutada ei tasu, siis ta ravitoime väheneb.
Ja kas seda ikka teate, et piimatooteid ei tasu nohuga süüa, sest piim tekitab organismis lima. (See on nii hiina kui india meditsiinis ja ka eesti perearst ütles sama).
Giustino siin õla taga hüüab, et minge vaadake tema blogi uut kujundust (vahetas musta värvi ära… roosa vastu!!! no comments 😉 ja lugege, kuidas ta San Franciscos seksipoes käis.
http://www.giustino.blogspot.com
Mett soovitati magustamiseks ikka pärast vee valmiskeetmist. Ja kohe lähen vaatan Giustino roosat kujundust 🙂
Eriti tore on see, et Giustino läheb raamatupoodi, et üle vaadata, kas neil Eesti autoreid ka on 🙂 Ja see, kuidas ta kirjutab, et NAINE helistas 🙂 Nii armas. Mul on teie üle kohe hea meel 🙂
See on mu hüüdnimi “Naine”, niimoodi ta mind kutsub, isegi kui muidu inglise keeles räägib.
Ok, ma lahkun nüüd liinilt ja kui tervemaks saan, siis tuleb reportaazh kohalikust hulgilaost, kuhu perekond Petrone läks ostma konserve ja riisi ning sai boonusena ka nohu kaasa.
mulle ka Justini blogi hirmsalt meeldib. Having a happy wife and child is half the battle. Superhea!
Ma ise olen avastanud, et kui nohune nõrkus on, selline linnukese või muu gripi eelne seisund, või lihtsalt tatine ja tõbine tunne, siis tuleb hästi hoolega sisemist sooja hoida.
Et organid eraldi ja -ism ei peaks tegelema kere kütmisega. See kurnab teda. Ja siin on soe supp ja Moonika tee peaaegu võrdselt head. Mina muide tarbin mõlemaid, aint et mu supp on rohkem sibulane ja tee on ingveri-piima tee.
Parane mine siis tulgu ruttu.
Kas keegi teab, kus Tatsutahime elab, mida ta nimi tähendab. Selline salapärane blogi süütab fantaasia, pääle selle olen ise Pääsküla jõmm. Vabaduse pst 132 täpsemalt.
Äkki vastad ise, Tatsutahime. Mingu Sul ikka ilusasti.
Tahtsin siia just sama retsepti panna kui Moonika. See aitab väga hästi.
Kiiret paranemist!
ära ainult küüslauku kõrva pane. ma korra panin, jube jama tuli, kirjutan võibolla kunagi sellest blogis ka. võibolla mitte.
ma olin sellist vanarahva tarkust kuulnud, et nohu puhul küüslauk kõrva. aga vanarahvas kahjuks ei öelnud, kuidas seda sealt jälle välja saada. käisin 5 kuud see sibul kõrvas, kuna leevike oli just sündinud ja ei viitsinud arsti juurde mina. lõpuks läksin ja siis kisuti välja ja trummikiles oli auk. kästi kahe nädala pärast tagasi minna aga ma jälle ei viitsinud ja nüüdseks on vist kinni kasvanud. midagi tunda enam ei ole.
Küüslauku soovitatakse ikka ninna toppida, mitte kõrva mu meelest. Sealt saab pärast lihtsamini kätte ka.
Epule head paranemist ja ohtrat küüslaugu söömist! Mina panen veel purustatud küüslauku ööseks taldrikul voodi kõrvale kui ise juba suurest küüslaugu söömisest üle ääre ajan (siis see tapab une ajal veel batsille!).
Aga mul on veel üks linnugripi-alane-küsimus laiemale ringile. Paari päeva pärast sõidame perega Londonisse ja käin lapsega seal kodu lähedal pargis alati parte toitmas… seal on muid linde ka nagu eriti nahhaalsed kanada haned, kes mind viimati kintsust näksasid kui oma saiakoti kallale liiga pikalt kohmerdama jäin. Mis te arvate, kas see kord peaks selle meelelahutuse vahele jätma?
vastupidi! mine paku neile orgaanilist Eesti küüslauku.
Hea nali Kaurilt. Viis pluss!
Mis küüslauku puutub, siis see oli meie esimene suur arusaamatus Justini emaga, vahetult pärast Ameerikasse kolimist.
3kuisel Martal oli nohu ja ma panin tükeldatud küüslauku erinevatesse kohtadesse meie tuppa.
Justini ema laskis ülejäänud teise korruse tubadesse spetsiaalset hea-lõhna-kodu deodoranti ja kaebles, kuidas me last kiusame ja eluruume haisutame, pööritas silmi ja rääkis sellest hiljem telefonis ka oma õele: “Kujutad ette, küüslauk magamistoas!”
Kusjuures mõlemad naised kasutavad küüslauku ohtralt maitseainena köögis.
hea-lõhna-kodu-deodorandid on nii erakordselt hirmsad asjad :S
küüslauk on lausa prantsuse parfüüm nende kõrval 🙂
aga head paranemist tõesti 🙂
see tuletas mulle meelde kuidas üks hollandisse abiellunud noor naine oma lapsel palavikku viinaga alla võttis (no täiesti normaalne asi eestis onju) ja ta mees teda sellepeale nõiaks pidas 😀
Ma arvan, et hakituna leiva peal (või saia) kannatab ka itaallasel seda küüslauku külmetuse vastu sisse võtta, ei peagi padja alla panema. Toimib niigi tõsise jõuga! Aga Moonika retsepti peaks vist proovima, karta on, et see ületab kõik eelnenu..
Ma polnud kaks ööd korralikult maganud, sest mul oli väga kõrge palavik. Ja neelata ei saanud kuna kurk oli konkreetselt haige ja köha oli vastik ja tegi iga kord haiget kui köhisin. A esimese tassitäie järel oli juba parem. Ja siis jõin kohe teise otsa ka. Ja ma enam ei mäletagi kas ma kolmandat enam jõudsin juua või mitte. Nii et proovida tasub igal juhul.
Ah jaa…valusa kurgu puhul soovitati sooja vee ja lauasoola seguga kuristamist. Aga seda teavad ilmselt kõik. 🙂
soolaga kuristamine on jah vist klassika, aga selle Moonika “nõiajoogi” proovin küll homme ära. Põdesin täna koos pojaga, et küll sai. Ravime siis homme. Loodetavasti pole meil linnugripp ;-). Halb nali jah…
Aga küüslauku ninna ei tasu panna. Kõrvetab lõhna retseptorid – kui see muidugi häirib.
Mu tädi saatis mulle ka hea retsespti:
“Nohu vastu aitab ainult aeg. Pole mina veel tõhusamat nohurohtu näinud.”
Ma tean ka seda retsepti. Et kui ravid, siis kaob seitsme päevaga, aga kui lased tal olla, siis nädalaga 🙂
Nohu vastu aitab ka radikaalse meditsiini poolt soovitatud ninaeemaldamine. Tõsi, siis jookseb tati asemel mingi aja verd.
RAINALE: Midagi hullu ei juhu, kui vahepeal parte ei toida. Korra võib vahele jätta küll.
Ja kaks lugu veel, teemal “ameeriklased ja nohu”.
Kolisime Eestisse, läksime esimest korda apteeki. Justin oli vapustatud: “Mida siin müüakse, terve sein mingit pahna täis?!”
“Need on ju ravimteed!”
Kui ma mõne aja pärast haigeks jäin, vaatas ta umbusklikult, kuidas ma näiteks põdrasamblaga toimetasin. “Kas sul paha ei hakka sellest, kui mõtled, et mingid putukad on kunagi seal peal jooksnud? Kust sa tead, et sul seal tee sees mõnda putukat pole?”
Mõtlesin – huvitav jah, et see putukate asi ei häiri. Oleme ravimteed maast ja madalast sisse joonud.
Ja rääkisin veel vürtsiks juurde, kuidas me lapsepõlves pidime viima apteeki ravimtaimi, igal suvel korjasime nõgeseid või pärnaõisi. Eriti vedas neil, kes metsast puu otsast kasekäsna leidsid ja kohe oma ravimtaimi normi täis said.
“Nõiarahvas!” otsustas Justin. Mu meelest pole ta siiani ise neid teid jooma hakanud (kuigi ma lasen enda jaoks alati Eestist tuua – pakiga neid millegipärast saata ei tohi!)
Teine lugu on selline, et otsisin kord Justini vanemate köögi kapist endale tavalist teed ja järsku jäi silma, et minu sinepiplaastrite pakk oli tõstetud teede kappi (Ma ei mäleta, kas elasime veel nende juures või oli see plaastripakk nende majapidamisse ununenud.)
“Mis see siin on?” küsin mina.
“Eesti tee,” ütles Justini ema. “Kas see ongi vist see ravimtee, millest Justin meile rääkis? Mõtlesin, et kui ma kunagi haigeks jään, siis proovin.”
Aga jäigi teadmata, missugune oleks tulnud sinepi-tee, sest ma tunnistasin üles, millega tegu.
“Panete selle siis niimoodi naha peale? Ja lapsele ka?” uuris Justini ema võõrastavalt.
Tuleb välja, et mitte ükski eesti gripirohtudest pole siinkandis levinud…
Siin antakse “Tylenoli” ja higistamise puhul “CocaColat” (Viimasest keeldusin mina kategooriliselt).
Moonika kuidas sa seda jooki täpsemalt tegid. Mis vahekorrad ja kas panid värgi (kas lõigutud) keevasse vette või keetsid ka?
TRIIN: Ingverjuure tükk tuleb käega lömastada (ära seda lõigu, läheb kibedaks) või võid ka pudrunuiaga nats tampida, siis paned vette veel poole sidruni lõigud ja samamoodi purustatud küüslauguküüs, keeda u. 5 mintsi, lase jahtuda ja siis pane maitse järgi mett ja joo. Kasutan ise ka seda retsepti.
suur tänu! Ostsin ingveri ära ja lähen nüüd keetma.
tegelikult minu puhul kehtib täpselt see, et nohu on kaua on. lihtsalt kui tarvitada kõiksugu asju (teed jne), siis on seda kinnist faasi lühemalt, aga ’tilgub’ kauem.
palju häid soovitusi on lehel http://www.parnu.ee/raulpage/60haigust/2.html#13 kui keegi veel ei tea seda aadressi 🙂
ahjaa, unustasin. minul on päris suur kasutegur varvaste sissemäärimisel vietnami salvi või mõne analoogiga. just varbavahed. olen kuulnud ka pipraplaastrite panemisest varvaste vahele (aga pole ise proovinud). villane sokk otsa. just nohu puhul kergendab olemist päris heasti 🙂
aga kanasupp – kust ma lugesin, et uuriti ja selgus, et ravib kanasuppi maitseaineks pandud tüümian (tüümian on hea küll ju). samas hanerasv ju on ka hea ja teine teooria ütleb, et kanasupp ravib umbes sama loogikaga nagu hanerasv (aga ma ei mäleta peast seda loogikat hetkel ja pole aega guugeldada ka eriti, tihe tööpäev :S)
Me võime end vist nüüd ametlikult nõidrahvaks kuulutada 🙂
Kas ameeriklased seenel või marjul käivad? Vist mitte.
See on tegelikult nii kurb. Paari aasta eest oli lehes nupp selle kohta, kuidas ameerika neegrilapsed olid Eestis laagris ja läksid metsa jalutama. Eestlased leidsid mustikaid ja hakkasid sööma, neegrilapsed vaatasid neid jälestusega kõrvalt – “aga nendest marjadest võivad olla metsloomad mööda käinud!!!”. Loodaks, et selline võõrandumine meile kunagi ei jõua… aga 🙁
Kaur: Käisin oma inglasest mehega kohe varsti peale tema Eestisse kolimist siin seenel ja oma seenesõprade soovitusel korjasime mingeid riisikaid, mis osutusid mürgisteks sooriisikateks… päras seda seenekastme söömist vaakusime paar päeva selle mürgituse käes….. pärast seda mu mees enam seeni ei söö… ainult neid poes müüdavaid shampinjone.
see oli küll õnnetu juhus. Aga seeni ei söödud ka peale sõda Rootsis. Mitmed põgenikud on meenutanud, et kui metsas nägid mõnd seenelist võisid kindel olla, et see on kas eestlane või lätlane. Venelased oma küllusliku looduse otsas söövad peamiselt puravikke (aga seal on muidugi kõisuguseid kante).
Aga see metsllomade ülekäimise jutt on küll imelik. Ja nagu Epp kirjutas, et mõned ei saa rohuteed juua, et putukad on peal käinud – selle peale poleks ise ilmaski tulnud. Lai on maa nii suur kui ime (kui klassikuid tsiteerida). Lahe!
Kui me matkale läksime, hüppasid eestlased murakaid nähes neile kallale ja nahistasid mööda raba ringi,
Justin aga hüppas fotoka kallale ja tegi meist, unikaalsetest olenditest, pilte ja saatis pärast sõpradele-sugulastele: “Eestlased metsas marju söömas!!!”
Sel suvel ta juba julges ise punasesõstra põõsa küljest marju noppida, kuigi avaldas ikka kartust, et kas neid enne suhu panemist pesema ei peaks.
Ta on samas nii armas oma n-ö eluvõõruse juures 😉