ELUS OLI ROHKEM LUGUSID
Nagu tähelepanelik lugeja on märganud, olen ma üks püsimatu hing, kes tahab oma kaardipakki vahel ümber jagada.
Ja eile öösel poolunes ja nohus tuli mul selline mõte: et see blogistamine rutiinseks ei läheks, teen ma “erid”. Nädalate kaupa. Kirjutan igal nädalal natuke ka tänasest elust siin ja praegu, aga “eri” on millestki muust.
Sest elus on ju nii palju peidus. Ma tahan� teile jutustada� näiteks oma loomalugusid…. Ja ühe nädala võiks teha “lugusid söögist ja inimestest” (küll te siis näete, kui see nädal käes on). Ja lugusid mu riietest-maailmarändureist. Ja lugusid neist tüüpidest, keda ma rännates olen korraks kohanud…
Sel nädalal kirjutan ma lapsepõlvehirmudest, sest see haakub ka meie selle nädala� päriseluga (linnugripi-karantiiniks valmistumine).
Atsihh.
Jään huviga ootele. Aga head tervenemist sulle ikka 🙂
Ei ole midagi paremat, kui maailmas kolades huvitavaid tüüpe kohata, nendega suhelda ja jälle edasi kõndida! Arutad kasvõi ühe õhtu kellegiga kusagil maailma asju ja selline kogemus on tihti olulisem ja kontakt parem, kui inimesega, kellega töötad iga päev kõrvuti. Pisut nagu filmis “Tõlkes kaduma läinud” kogemused ootamatus kohas ootamatul ajal on lihtsalt suurepärased, nagu kingitus.
head paranemist minugi poolt!
Kuni perenaine kodunt ära on, võiks arutleda hoopis järgmise artikli üle…
Läänemaailma hukk saabub märtsi lõpus
http://www.DELFI.ee
27. veebruar 2006 14:59
Prantsusmaal tegutsev poliitikauuringute instituudi Européen d’Anticipation Politique Europe 2020 (LEAP/E20) hinnangul on praeguseks rohkem kui 80 protsenti tõenäoline, et märtsi viimasel täisnädalal algab Läänemaailma kokkuvarisemine ning tervet maailma tabab rida majanduslikke, sõjalisi ja poliitilisi kriise.
Sõltumata Iisraeli ja USA sõjalisest aktsioonist ja selle edukusest Iraani vastu ootab maailma majandust sügavaim kriis alates 1929. aasta krahhist, tõdeb LEAP/E20.
Reklaam
Kriisi põhikatalüsaatoriks on LEAP/E20 järgi Iraani otsus minna alates 20. märtsist naftatehingutes dollaritelt üle eurodele ning USA föderaalreservi otsus lõpetada andmete avaldamine selle kohta, kui palju dollareid maailmas ringleb.
Need kaks sündmust viivad lõpule Teise maailmasõjaga tekkinud rahvusvahelise süsteemi lõpliku kadumise. See üleminekuprotsess on instituudi kinnitusel käinud juba alates Nõukogude Liidu lagunemisest ja külma sõja lõpust. Korraga käivituvad sündmused toovad järsku ja valusalt välja viimastel aastatel kuhjunud pinged, nõrkused ja tasakaalutuse rahvusvahelises süsteemis.
LEAP/E20 tuvastas seitse valdkonda, milles toimuvate sündmuste tõttu kujuneb “totaalne kriis”, mis puudutab kogu maailma poliitiliselt, majanduslikult, rahanduslikult ja sõjaliselt. Läänemaailma korra kokku kukkumise kutsuvad esile dollari usaldusväärsuse kriis, kriis USA rahalises tasakaalus, naftakriis, kriis Ameerika juhtrollis, kriis moslemi/araabia maailmas, globaalne valitsemise kriis ning Euroopa riikide valitsuskriisid.
Analüütikute sõnul toob Iraani otsus alustada naftaga kauplemist eurodes kaasa naftaturu üldise liikumise dollarilt eurole. See omakorda toob kaasa dollari järsu odavnemise, LEAP/E20 ennustab, et aasta pärast võib üks euro maksta juba 1,7 dollarit.
Asja teeb tunduvalt hullemaks USA föderaalreservi otsus mitte enam avaldada sularahana ringleva dollari hulka maailmas. Kuna uus föderaalreservi direktor Ben Bernanke on end “rahatrüki” fänniks tunnistanud, siis tähendab see dollari jätkuvat odavnemist. USA valitsus on sellest huvitatud, kuna tal on suur võlg, ühtlasi peab see andma lühiajalise majanduskasvu, mis aitaks 2006. aastal toimuvatel kongressi valimistel vabariiklikul parteil võimul püsida.
Kuna Washington on Iraagi sõja tõttu kaotanud märgatavalt oma usaldusväärsust Euroopa silmis ning Iraani ründamine toob kaasa järsu nafta hinna tõusu, siis ennustab LEAP/E20, et USA ja ilmselt Iisrael ründavad Iraani ilma ÜRO sanktsioonita. See toob aga maailmas kaasa tõsise sõjalise, diplomaatilise, majandusliku ja finantskriisi.
Kõik see kokku toob kaasa kriisi, mille sarnast pole maailmas olnud alates Teisest maailmasõjast. Dollar kukub järsult, euro läheb järsult kallimaks, sõjaline olukord Lähis-Idas muutub tunduvalt halvemaks, USA eelarve ning majandus satuvad kriisi, mis on võrreldav 1929. aasta suure kriisiga. Majanduse globaliseerumine peatub järsult, transatlantiline koostöö kukub kokku ning kogu maailmas ägeneb poliitiliste kriiside oht.
Prantsuse instituut hoiatab, et ainus võimalus vältida Lääne puhul sama, mis juhtus Nõukogude blokiga 1989. aastal, oleks USA-l loobuda vastasseisust Iraaniga ning loobuda oma võla “monetariseerimisest” ehk võla odavamaks muutmisest muu maailma arvelt.
LEAP/E20 väidab, et suutis edukalt ennustada 1988. aastal raudse eesriide kukkumise, 2002. aastal ennustada Iraagi sõja pika kestvuse ning eelmisel aastal EL põhiseaduse läbi kukkumise Prantsusmaal ja Hollandis.
http://www.DELFI.ee
Jääme ootele siis jälle. Märts polegi ju enam kaugel.
Aga huvitav, miks agentuur ka võimalikku linnugrippi oma analüüsi ei kaasanud. See annaks ju veel eriti huvitava tulemi…
Perenaine on kodus…
Selles delfi originaalartiklis on üks viga, ilmselt näpuviga, ennustavad, et dollar odavneb ja hakkab maksma 1,7 eurot. Mõeldud on ilmselt vastupidi, et 1,7 dollarit maksaks ühe euro (Nii, nagu sa, L2ssie, oled oma kopis ära parandanud) Igatahes tõmbab see näpukas ülejäänud lool usaldusväärsust alla.
Ma tahaks selle kohta lugeda inglise keeles, aga see instituut tuleb küll otsinguga välja, aga kõik prantsuse keeles.
Igatahes on Iraani kriis väga, väga tõsiselt võetav. Mitte ju ainult nende nafta-alane selja sirgu ajamine. Samamoodi nende tuumarelva plaan.
Eile just rääkisime Justiniga. Kõigepealt selgus, et ta viimasel konverenstil SF-s räägiti palju nii kuluaarides kui kõnedes linnugripi vaktsiini otsimisest. (Justin on ju geenitehnoloogia uudiste ajakirjanik, vt http://www.genomeweb.com)
“Aga,” lisas ta, “mina isiklikult olen rohkem ärevil hoopis Iraani sündmuste pärast. Bush ei tõmbu oma seisukohtadelt tagasi, sest siis kaotaks ta kogu sisepoliitilise kapitali…”
Üks huvitav postitus- “Miks peaks Iisrael kiiresti käituma ja Iraani kiirelt pommitama”
http://eureferendum.blogspot.com/2006/01/right-idea-wrong-reason.html
Teid see Eestis niiväga ei puudutagi, aga KUI nt Iisrael pommitab Iraani, siis mis te arvate, keda Iraan võiks vastu pommitada? Algab N-tähega…
..st loomulikult puudutab see kogu maailma, aga meie elame siin otse pommi otsas…
N on ilmselt Negevi kõrb – Iraani ametlik seisukoht on, et esimesena tehakse tümaks Iisraeli tuumarajatised. Aga kes on siis “meie”? Ma ei tea, et siin Iisraeli lugejaid oleks… ehkki muidugi võib olla. Nende nahas ei tahaks jah olla. Rockaway ja Kadriorg on lähiajal ilmselt suhteliselt ohutud paigad.
http://www.haaretz.com/hasen/spages/687022.html
Sinu blogi on väga huvitav lugeda ja ma pole üldse originaalne, kui ülten, et Sa oskad väga ilusasti ja haaravalt kirjutada. Alates sügisest, kui ma ise sellesse blogimaailma sisenesin olen lugenud üht ja teist blogi ning püüdnud seda fenomeni pisut enda jaoks lahti seletada. Kas blog on rohkem kirjutaja või lugeja jaoks? Kui poleks kommenteerijaid, kas siis ka blgimine nii populaarne oleks? Kui isiklikuks tasuks blogimisel minna jne. Mõin aeg tagasi mõtisklesid ka Sina nende teemade üle.
Mina isiklikult naudin spontaanseid ja nn igapäevaelulisi blogisid. Selliseid siiraid ja ausaid ja mitte ülepingutatuid. Ise jätan vahel mõnest asjast kirjutamata või kustutan kirjutatu ära, kui tunnen, et see ei tule südamest.
Kujutan ette, et Sinul lasub kirjutamisel juba teatud surve, kuna lugejaid on tõesti palju. Et mida, kuidas ja kui palju kirjutada. Siiski ma loodan, et jätkad vana stiili ja tunned rõõmu blogi kirjutamisest. Kardan, et kui hakata väga kategoriseerima ja planeerima, siis kaob ehk ära spontaansus. Võibolla näen ma lihtsalt tonti seal kus seda pole!
Soovin Sulle kõike head!
eppppp – inglisekeelne jutt on siin
http://www.europe2020.org/en/section_global/150206.htm
ainult et ma ei saanud aru, kas see jutt pärineb nüüd 15.02.05 (nagu on rohelise ja sinise triibu vahel) vai 15.02.06 (nagu on lingil ..)
jepp jeppadi jepp jepp
Ma kuskil enne juba pomisesin, et enne ilmalõppu tuleb õunapuu istutada.
Loodan siiski, et seda ilmalõppu ei tule. Nagu Karlsson ütles, väikesed paksud mehikesed tulevad ja lähevad just siis, kui mina tahan. Ja praegu ma ootan Epu erisid.
Jepp jeppadi jepp jepp.
See bensu otsasaamine oleks tegelt täitsa tore.
Jupp juppadi jupp jupp.
A pomme muidugi ei tahaks.
Bush bushadi puss puss
Tuleb tõele au anda, et ka mina muretsen rohkem lähis-ida pusimiste, kui linnugripi pärast. Kuigi Sue on lahe ja kindlasti ei tasu sel teemal “eitusfaasi” jääda, on see lähis-ida ikka kuidagi vastik. Meenub üks Lagle Pareki jutt, et tema isa sai ´39 aastal suure preemia ja nad kaalusid perega, et kas minna ümbermaailma reisile. Lõpuks otsustati osta uus elutomööbel. Vaat kus ajaloo keerdkäigud. Küsimus siis, et kas kulutada või säästa? Sõda või mitte? Ja kui, siis kui kõike hõlmav? No on ju palju küsimusi! Linnugripp tuleb ja tapab, pole midagi arutada, kui vaid surnuaia platsi üle kokkuleppida. Oh jah……
Kaurile vastuseks.
Kui Justinil ta eks-klassikaaslane Dave külas käis, siis läks siin ka jutt sellele, et mis võib juhtuda ahelreaktsioonina (Abu-Graibi skandaali uued võikad pildid ja Iraagi sõja jätkumine, lisaks karikatuuriskandaal, mis küll Euroopast alguse sai, aga mis kindlasti moslemid veel vihasemaks ajas kogu läänemaailma suhtes).
Ja et kas see viitsütikuga pommi tunne on põhjuseks, miks enamus nende klassist on New Yorgist minema kolinud?
Rockaway peaks jah olema suhteliselt ohutu paik, ka JFK lennujaam jääb piisavalt kaugele… Kuni tuumapommi ei visata, on tegelikult bro. Ainult et Giustino käib ju metrooga tööl Wall Streetil.
—
Mulle tundub, et ma mõistan moslemeid mõnevõrra paremini kui tavaline ameeriklane (ja kui tavaline eestlane), sest 1999 aastal Iisraelis käies suhtlesin oma esimese reisi ajal väga intensiivselt nendega, mitu nädalat. Tutvusin Palestiina ajakirjanikega ja plaanisin mitut lugu.
Enamus neist lugudest jäi tegelikult kirjutamata, sest ma ei jõudnud neid õigete pomodega kohtumisi ära oodata (iga päev räägiti, et homme saavad vastuse ja loodetavasti saan ma Yassir Arafati endaga intervjuu).
Lõpuks hakkasin kahtlustama, et nad lihtsalt kasutavad mind ära – tore ju valge naisega kogu aeg ringi lõnkuda (toimetuses, restoranis, kodudes). Või sai minul lihtsalt aeg ja kannatus enne otsa, kui lõunamaa asjaajamine oma rütmiga järgi jõudis.
Aga kuigi plaanitud artiklid jäid toona kirjutamata, settis minu jaoks nendest räägitud lugudest päris palju huvitavat moslemite mõtlemise kohta. Sama aasta lõpus käisin ka Tartus Eesti-Araabia seltsi üritustel.
Mis siis settis, on pikk jutt. Aga üks mis kindel – nende jaoks on Iisrael ja New York/Pentagon enamvähem sama asi.
PS. Kui ma kasutan jutu sees sõnu “nemad” ja “meie”, siis ma siin kontekstis mõtlen moslemeid ja läänemaailma.
Ei tahaks küll Bushi administratsioonist mõelda kui “meiest”, aga pole pääsu.
andry – üks lahe film on, the end of suburbia 😀
nafta otsalõppemisest ja sellest tulenevatest muutustest
kes pole näinud, see võiks vaadata kui ette juhtub 🙂
Iraani kriisi teemadel ka
http://fm.ee/pronto/index.php?/archives/1145-Iraan-dollaripuud-raputamas.html
Ja End of Suburbia on väga hea film – küll pessimistliku alatooniga, aga samadel tegijatel peaks sel suvel valmima järg, kus tutvustatakse ellujäämisvõimalusi naftavabas maailmas.
‘Täh, Sue, otsin üles.
Epp peaks vist posti pealkirja ära vahetama 🙂 Ma üritasin nats teemasse kommenteerida :)))
Mulle alati meeldivad igasugu lood. Et jään rõõmsalt ootama seeriat “lugusid/tüüpe möödunud aegadest”. Eks tänapäev ka päris huvitav oma kartustega.
a mul on sihuke hirm, et Epp kirjutab LIIGA PALJU. Kvaliteet juba nagu loksub …
Annaks jummel, et eksin.
Eks meil kõigil paremad halvemad päevad. Ja usun, et kirjutamist pärsib lisaks nohule ka liiga pingutatud kõrge kvaliteedi ootus lugejate poolt ;-). Anna aega atra seda, nagu öeldakse.
Ma vaatan, et teil on viimasel ajal kommentaaride kvaliteet langema hakanud …
ihihhii
Mina küll ei kurda siin millegi üle. Tuleb õppida väikestest asjadest kogu rõõm välja pigistada, ütles elevant, kui ta sipeldale peale astus.
Mulle küll meeldivad igasugused “erid”. Ja ei ole mõtet karta spontaansuse kao pärast: täiesti spontaanselt tulevad pähe ju ka päevasündmuste välised mõtted, mis lihtsalt sunnivad end üles kirjutama. Mina mõtlesin ja kirjutasin hiljuti kah oma ajaveebi “koera-eri”, isegi teadmata, miks. Lihtsalt hakkas painama ja kerima see ülevaade oma elus kohatud koertest… Ja mõnikord olen kirjutanud mõnest inimesest. ja isegi puudest…
Blogi on inimese päevik, mitte toimetaja poolt (vastavalt lugejate ootustele) tellitud ja tema käest läbi käinud töödeldud kaup. Epp võib siia mõnel päeval lihtsalt ka kriipsujuku joonistada, kui tuju on, ja lugejatel ei tohi olla selle kohta mingit kobinat. Tahan sellega öelda, et ma arvan, et kvaliteedi kohta hinnangu andmine on rohkem lugeja hetkeemotsioon või siis hetkel tekkinud ootus (nagu Triin ja moonikagi arvavad). Kui ma näen siin ühel päeval kriipsujukut, olles eelnevalt saanud autopesula järjekorras sõimata – siis mõtlen blogi avades ja kriipsujukut nähes, et näed, siin ka mõnitatakse 🙂 Kui aga tulen oma hea sõbra (ja võibolla ka paari klaasi veini) juurest, olles veetnud huvitava ja mõnusa õhtu, siis mõtlen blogi avades ja kriipsujukut nähes, et milliseid oma lugusid kriipsujuku kohta siia võiks kirjutada.
Blogi pole ajaleht, blogi on inimese elu. Ja see, et ta juhtumisi üsna avalik on, ei muuda seda fakti.
Nii et oleme ikka rõõmsad edasi ja kevad jõuab kohe ka Eestisse 🙂
Palun vabandust, Moonika, et Su nimi tuli väikese tähega! See polnud üldse nii mõeldud…. Mul alles hommik ja kell 8 ja ma puhta unine.
Pole hullu, Siiri, ma ei võta selliseid asju solvanguna. Enamuse osa ajast ma nagunii suurtähti ei viitsi kasutada 🙂
tegelt mina kah palun vabandust, Eppppu käest ja teistelt, mis ma siin virisen. Epu blog on üle prahi ja lausa üle prügimäe, isegi kui ta seda purjus peaga peaks ja ninaga trükiks.
Küllap olin lihtsalt kade.
Sest minu ploogi ei loe keegi.
Sest mul ei ole seda:D
Juhuuu
…nii et hoia kõva kommentaatorite taset, Andry!
Teistele ütlen, et Andry saatis mulle hiljuti küsimused kirjutamise kohta ja kui ma neile lähiajal vastan, siis ma kirjutan veel ka sel teemal, et – tekst ei ole minu oma.
Kui ma selle valmis saan ja korra ära toimetan, siis on mul käes hea tunne (narkootikum?) ja mõne aja pärast, kui laks üle, hakkan ma uue asja peale mõtlema.
Aga see valmis tekst on juba justnagu teiste oma ja neil on õigus seda lugeda ja hinnata just nii, nagu nad tahavad.
Tühjakirjutamine on võimalik, aga ma viimasel ajal tunnen just vastupidi, et musklid on treenitud ja lippab paremini 😉
Mina absoluutselt ei tahtnud kritiseerida ega viriseda. Mulle Epu jutud väga-väga meeldivad. Litsalt püüdsin arutleda. Kui jäi irisemise mulje, siis tõesti vabandust. Aga kommentaarilahter ongi ju selleks, et avaldada oma mõtteid, mis seoses loetuga tekib.
Krentu, aga sa ju polegi virisenud! 😉
Andryl seevastu on väike loomekriis ja debrekas, ta kirjutas mulle enne erakirja. Aga nüüd sai ta kukleid ja läks koeraga jalutama.
Huvitav kas epule võiksid sellised mängud meeldida? Aitavad kirjutamiskrambist üle kui see peale tuleb ja teevad tuju 12% paremaks. 😉
http://terass.pri.ee/