KES LEIDIS INTERNETIST MEHE?
Tuttav toimetaja kirjutab:
“Epp, kas sul on tuttavaid naisi, kes oleks internetist mehe leidnud? Teeme lugu ja otsime huvitavaid juhtumeid. Soovitavalt alates 33.eluaastast…”
Kes soovib, mailige kõigepealt eppppp@hotmail.com, ma siis forvardin edasi. Sest teades karmi konkurentsi Eesti meediamaastikul, ei anna ma igaks juhuks teada, mis väljaanne on sellise teema enda jaoks leidnud.
Ja head valentinistamist kõigile!
näh, mina leidsin. 🙂
aga ma pole kindel, et sellest oma nime all kuskil rääkida julgeksin, kuigi midagi häbiväärset seal polnud ja tuttavad teavad kah, aga…
Võimalused spekulatsioonideks. Miks on vaja just 33ndast eluaastast? Eesti Naine soovib lugu või 😉 ihihhii. Mina ise olen küll liiga noor, ja vallaline, et antud kriteeriumidele vastata ja sel teemal kirjutada. Aga kõik ei saagi sobivad olla 🙂
Aga võibolla on neil nooremad juba leitud?
Võib olla tõesti 🙂 Loodetavasti pannakse see siis kuskil netti ka üles, sest muidu ma ilmselt ei saagi seda artiklit lugeda 🙂
Mina leidsin, aga olen 25 😛
minul ka ühed tuttava leidsin ennast interneti maailmast, kuid nemadki nooremad kui 33
tahtsin ikka öelda, et nad leidsid üksteist. pagana kirjavead 🙂
Mul ka sugulane leidis mehe, a ta ise saab 30 ja mees on 3 aastat noorem:) 3 last nüüd juba ja puha…
Ma olen selle kriteeriumi jaoks liiga noor:)
Mina ka leidsin netist. 🙂 Aga ma olin siis igatahes jupp maad alla nõutud alampiiri.
samuti liiga noor 😀 Mees on olemas, hea, super ja suhe algas netist 😀 Nüüd elame koos ja oleme õnnelikud juba tükk aega 😀
Ma küsiks pigem, et kuidas see netist leidmine käib? Näpunäiteid äkki? 🙂
Ma olen vanakooli mees. “Meie ajal” internetti veel ei olnud. Küll aga leidsin oma praeguse naise Luxenbourgi raadio kaudu. Aga noh, mis ma siia teie tibukeste vahele oma madala häälega ikka trügin, kudrutage aga edasi. Päris huvitav on lugeda.
Aga mind huvitab just see Luksemburgi raadio, see oleks mõnus vana aja pajatus 😉
Et siis saadeti postkaardiga raadiosse tutvumiskuulutus, see loeti ette ja keegi istus teisel pool ja kirjutas enda jaoks üles raadiost ette loetavaid aadresse?
—
Mutile vastuseks, minu teada on http://www.rate.ee ja http://www.orkut.com sellised kohad, kus inimesed kaaslaseid leiavad. Ja muidugi igasugused jututoas.
Aga mina leidsin oma mehe ikka päris elust (rahvusvaheliselt koolituselt Soomest), nuusutasin enne üle ja tundsin, et on õiged feromoonid 😉
Noh, neid, kes TT (Tähtsa Temakese, vrdl SO) netist leidnud, ikka on. Aga kuna küsiti naisi, kes on mehe leidnud… 😛
Mutile – mu arust on tänapäeval nigelad lood selle netist leidmisega. Vanasti oli ikka parem, siis olid telnetipõhised talkerid ja puha, seal oli kommjuuniti ja värk, stammkunded ja iseloomuga inimesed. Võib-olla on tänapäeval ka muidugi, vat ei tea, pole olnud ammu aega ega vajadust neisse piiluda 🙂
oi, te ei kujuta ette, mis toimub Rootsi kuningriigis, kuidas seal poissmehed, 40 ümber, internetist endale nooremaid Eesti ja Vene naisi sebivad. Tavaliselt ei tule sellest mitte midagi püsivat, on selline mina maksan sulle/sina andud mulle suhe.
Teatud ringkondades on see regulaarne hobi, tean ka üht paari, kes abiellumiseni jõudis, mille aga kahe aastaga ära lahutas.
Ja parim lugu muide, assa mats, praegu tuli meelde, üks Uus-Meremaalane, kes töötas Rootsis, leidis omale Peterburist pruudi. Hakkas teda siis vaatamas käima, ostis igavese armastuse märgiks pruudikesele pesumasina ja lõpuks nad ka abielllusid.
Pulmad peeti hiljem, pruut oli Peterburis ja Peig Rootsis, pulmas vaatasid külalised seinal rippuvat pisikest pruudi pilti.
Jah, käib aimamatuid radu pidi armastus. Mis sa muud oskad öelda.
mina mina mina.. aga mul 10 aastat aega 33ni 😛
Kahtlen, kas keegi 33-aastastest just ratest endale kellegi leiab kuid orkutis vist on see võimalus suurem. Siis on ju veel olemas igasugused online tutvumisbürood nagu match.com etc
Umbes 5-6 aastat tagasi oli popp jutukates käia ja tean paari inimest, kes leidsid teineteist.
Jaa…isegi mina mäletan telnetipõhiseid jutukaid. Eks nad eksisteeri siiani, aga ma enam nii tihti ei satu nendesse. Kuidagi välja sai kasvatud nendest. Aga arvan, et tänapäeva kiires ja globaliseeruvas maailmas on internet üks lihtne moodus uute inimestega tuttavaks saada. Kuigi jah, ma kohtasin hiljuti ühte noormeest, kes töötab siinses parlamendis ja kes küll arvas, et tema ei saaks kunagi kellelegi öelda, kus ta mind kohtas, kui me peaks pikemalt suhtlema jääma. Alas! ei ole mina temast enam rohkem kuulnud 🙂 Kuidagi kitsas mõtteviis, aga äkki see siinsete konservatiivse maailmavaatega poliitikute seas ole levinud.
A muuseas, ma olen siinsetelt meestelt kuulnud, et vene naised ise pakuvad end lause erinevatel internetiportaalidel. Huvitav fenomen see vene mees peab ikka olema, et vene naised nii hulgakesi välja püüavad saada. Kuigi jah, eks eesti naisi ole juba ka aastakümneid välismaale abiellunud. 😉 Minul isiklikult sellega probleeme pole, aga mingis vanas kirjutises Epp ka rääkis sellest reetmisetundest (oli vist kellegi artikkel kuskil). Minu arust on kõigil õigus elada just nii nagu keegi soovib. Lõppkokkuvõttes oleme ju meie ise need, kes on õnnetud või õnnelikud nende otsuste läbi, mis me ise vastu võtame. Nii et vaatamata sellele, et üks minu sõbratar peab mind reeturiks, kuna ma otsustasin Inglismaale “sooja suve” otsima minna, ei tunne ma end mingilgi määral süüdlasena. Ega ka mitte vähem eestlasena. Pigem vastupidi 🙂 Nii et edu kõigile, kes te olete omale internetist kaasa leidnud või välismaale abiellunud 🙂
Mitte ei saa aru, kuidas mu kommentaarid alati nii pikaks venivad…
Moonikal mitu huvitavat teemat. Üks – et kas inimesed häbenevad jututoas või lausa kohtingusaidil tuttavaks saamise fakti? Kui mas järgi mõtlen, siis on sageli selle juurde käinud jah vabandav naeratus või mingi kild “ah, banaalne lugu” või “tegelikult ma üldse ei võtnud seda saiti tõsiselt.”
Ja ma olen vist endas märganud jah teatud rahulolu, et saan vastata küsimusele “kuiads tuttavaks saite?” – “Rahvusvahelisel koolitusel, mille Soome riik korraldas noortele ajakirjanikele.”
—
Ja see n-ö reetmise teema…
Huvitav, et paljud eestlannad on just välismaal oma “ärkamise” läbi teinud – rohelisemaks muutunud ja isamaa-armastuse leidnud jms. Julgen seda väita, sest paljud on mulle seoses blogiga ju ka erakirju saatnud.
Epp, ehk on selles rohelisemaks muutumises ja isamaa-armastuses põhjuseks lihtne fakt, et eesti elu on vähemalt ameerika omaga võrreldes lihtsam ja puhtam. Alustades kasvõi eestlasliku kokkuhoidlikkusega (ma pole vist elu sees ühtegi klaaspurki prügikasti pannud – ikka vanaemale maale taaskasutusse) või lihtsate põhitõdedega (prügi koht on prügikastis, mitte keset tänavat). Ameerikas elades tajud lihtsalt rohkem kuivõrd vähestel on siin ‘common sense’.
kusjuures ei häbene ma seda, et mehe OK jutukast leidsin. vanus on ka sobiv, koos elame juba 6 aastat. aga mul amet selline, et ma ei tea, kas ülemus ikka vaataks hea pilguga, kui kuskil kõva häälega sellest rääkima lähen. lepingus on igatahes punkt, et õhtulehe esikaanele sattuda negatiivselt ei tohi 🙂
Jah, just nii, telnetipõhisest jutukast (tollal tõsiselt lahedad inimesed seal, nüüd vaibunud ja isegi sinna enam asja tee) sai kaasa leitud, aga ega enne asi tõsiseks läinud, kui IRL üle nuusutatud (nagu Eppppp väljendub) 😛 Sest pikamaasuhetesse ja Internetiarmastusse ma ei usu…
ma leidsin ka mehe OK jutukast 😛 koos elame neljandat aastat. vanust mul ainult 25.
neid lugusid kuidas inimesed interneti teel kokku said on ilmunud mitmeid. minu arust on need igavad, sest tegelikult polegi midagi rääkida peale selle et tuttavaks saadi interneti teel. edasine suhtlus käib ikka irl ja suhe nagu iga teine.
Hee, mul ka juhtus see Interneti-asi 😛
Kusjuures ma tegelikult ei tahtnud tüübiga üldse kokku saada ja valetasin maad-ilmad kokku, et välja vingerdada. Aga tüüp paljastas mu luiskelood raudse loogikaga. Noh, siis sai nii piinlik, et enda rehabiliteerimiseks olin nõus ikkagi kokku saama. Mäletan, et näost-näkku kohtudes oli mu esimene mõte: “KÄIMA ei hakkaks sellisega küll mitte ilmaski!”
Saatuse irooniana aga tuli siis selline arrrrrmastus, et maa must!
Üks huvitavamaid inimesi, kellega kunagi olen kohtunud ja kellelt väga-väga palju õppinud! Kui see nii magedalt ei kõlaks, siis võiks öelda, et tänu temale olen saanud paremaks inimeseks 🙂
Aga ma olen 30, seega sihtgrupist väljas, ja lugu ise on tänaseks läbi ka.
kusjuures mina klassifitseerun (kuigi see ‘leidmise’ hetk oli mul ikka enne 33ndat ja tema leidis minu), aga ma vist ei taha jälle eesti ajakirjandusmaastikul esineda..
Epp: abi lohiseva lehekülje vastu. Tag more, vt http://wordpress.org/support/topic/60928
oojaaa… Itaalia on täis eesti naisi, kes on internetist mehe leidnud. 😀 Igas vanusegrupis. Lõhnab “ei leidnud omale muidu meest kui läks ühele lühikesele paksule väljamaalasele” kommentaaride järele… irw Ei innusta eriti ajakirjanduses sõna võtma.
Mida imelikku selles ikka nii väga on, et oled endale jutukast kaasa leidnud? Loomulikult on esialgu niisama jutt ja flirt, siis tuleb kohtumine ja kui esimene mulje on meeldiv, siis teineteise tundmaõppimine. Ülepeakaela ei võeta ju elus tähtsaid otsuseid vastu. Ja kui keegi sellele imelikult vaatab, siis on see tema probleem.
Ma leidsin ka jutukast. See periood leidsin neid mehi jutukatest karjade kaupa, aga 1 jäi pidama. See aasta saab 9 aastat kooselu täis. Igavesti keeruline telnetil põhinev jutukas oli.
Internet. Telnet. SMS. Ma ei tea kas see on hea või halb, aga minu naine on alles hoidnud pataka kirju mis ma talle omal ajal kirjutasin, luuletused kõik ja puha. Mõned veel vene armeest saadetud. Kui meil mingi nett või handheld oleks olnud, siis vaevalt, et üldse mingit jälge meie kurameerimisest järele oleks jäänud. Nüüd aga saab ta mind igal ajal kohmetuma panna neid kirju välja võttes. Elu lõpuni.
Kuigi tänapäeval on vist kõige selle asenduseks sms süsteemide logi failid kuskil serveris.
Me kahjuks kaotasime Justiniga kogu oma kena kirjavahetuse, sest ei teadnud, et hotmail paneb oma kontod kinni, kui neid paar nädalat ei kasuta… 🙁
Nii kahju.