MÕNED KONKREETSED KÜSIMUSED
…mis on mu mõttes mõlkunud:
Tatsutahime – mis sa teed Aafrikas, kuidas su tee sind sinna viis?
Leeloo, Moonika, Kats ja Oskariema, kindlasti oli keegi veel… – miks te inglise keeles blogite? Ja kas eeldate, et eestlased kommenteeriks teie keskkonnas eesti või inglise keeles? (Mul ausõna pole mitte mingusugust hoiakut, ainult teadmishimu).
Raina – kui sa tahad, võid oma mööblitükke siin keskkonnas kuulutada, või panna mingi lingi, näiteks su blogile. Et nad sul ikka enne kolimist uued toredad peremehed leiaks 😉
Ja kõigile – äkki koondaks siia alla teie koduleheküljed, blogid, kellel need on? Mul on pärast kolimist pea ja blogroll veidi sassis, aga ma meeleldi korrastaks neid.
Kodukandi-reportaazhi inspiratsioon tuleb loodetavasti homme.
Mina hakkasin blogima aastal 2000 esmalt eesti keeles, siis eesti ja inglise ja 2001 aasta alguseks olin vaid inglise keele peale yle l2inud. Osaliselt on see v6imalus kontrollida, kes mu blogi loeb – minu suguv6sast oskab vaid paar inimest inglise keelt, seega on v2listatud suguv6sa kokkutulekul viited minu blogis esinenud teemadele. Aegajalt saab ka eesti keeles kirjutatud – just neil teemadel, mis eestlastest tuttavate/s6prade jaoks m6eldud. Kommentaare tuleb m6lemas keeles ja vastuseid kommentaaridele ka siis vastavalt eesti v6i inglise keeles.
Mina kirjutasin ka alguses molemas keeles, aga kuna olen juba 12 aastat Eestist eemal olnud, on enamus sopradest inglisekeelsed. Need Eesti tuttavad/sobrad/sugulased kes loevad, oskavad inglise keel vabalt, nii et probleem lahendatud. Ja jama ka nende tapitahtedega, pole oiget klaviatuuri, ei viitsi umbernurga nende lisamisega jamada. Ema on vist ainuke kellele eesti keeles mailida tuleb, aga tema on ka nuud meie juurest siin Austraalias 6 kuud elanud, ja inglise keel juba taidsa edeneb 🙂
Motlen vahel, et tore oleks Eesti keeles kirjutada, eriti Oskarist, aga siis peaks tahest tahtmata inglise keeles ka kirjutama, aga ma ei tea kas ma viitsin niimoodi koguaeg tolkida ja koigest kaks korda kirjutada.
Kommentaarid voivad ukskoik mis keeles olla. Saan ilusti vene ja saksa keelest ka aru 🙂
3 “põhjust” inglise keelseks blogimiseks:
1. Minu jaoks on inglise keeles olnud alati lihtsam kirjutada kui eesti keeles
2. võimalus piirata lugejaskonda
3. Enamus sõpradest, kes loeb ja kommenteerib elavad USAs või mujal väljaspool Eestit
Olen paar korda üritanud eesti keeles alustada kuid see on juba algfaasis läbikukkunud. Lihtsalt ei istu! 🙁
Kommentaarid on oodatud mõlemas keeles 🙂
blogin eesti keeles, sest teen seda kõige rohkem iseendale, ja miks ma peaks iseenda päevikut milleski võõras keeles pidama?
http://iiida.blogspot.com siis.
Epp, tänan pakkumast …. kui mul ülevaade olemas, mis üle jääb ja sõpradele-tuttavatele pakkumisring tehtud, siis pean ehk kasutama tõesti mõnda suuremat foorumit.
Alguses mõtlesin küll seto keele peale ja selles blogima hakata, kuid pean ausalt tunnistama, et ei oska seto keeles vigateta kirjutada enam. Nii see kaugel eemal elamine on onju.
Ja et eesti keelt ka päris ära ei unustaks 😛 Mitte et inglise keelt ei oskaks, vaid et eestikeelsed juured oleks.
Tegelikult sai ikka iseendale asi tehtud sügavale metsa puu taha kivi alla lehekuhja sisse.
Tegelikult on mul peaaegu pool blogi eestikeelne. Kui lugejate peale mõelda, siis oleks muidugi kena, kui kõik oleks inglise keeles – inglise keelest saavad aru ilmselt kõik mu lugejad, eesti keelest ehk umbes pooled -, aga ma ei mõtle lugejate peale. Ma kirjutan selles keeles, milles mõte tuleb. Kui mõte mu peas hakkab enne arvutini jõudmist ingliskeelsete fraaside ja lausete kuju võtma, tuleb sissekanne ingliskeelne, ja vastupidi. Mõni mõte tekitab rootsikeelsed laused, need tõlgin pahaselt ära. Mõtete ühest keelest teise tõlkimine mulle üldse ei meeldi, aga mu blogi praegu kolmes keeles postitusi ei toeta.
Mis kommentaaridesse puutub, siis keel on kommenteerija valida, minul keelevaliku osas eeldusi ega eelistusi pole. Või noh, okei, see peaks olema keel, millest ma aru saan.
Mina hakkasin blogima 2001 – siis tegid seda kõik inglise keeles ja diarylandis. Alguses oli valitses selline salatsemise õhkkond. Blogist ei räägitud, sõpradele linke ei antud. Inglise keel kõlab parem ja sobib paremini. Kommentaarid inglise või eesti keeles – misiganes on OK. Lisaks olen läbi bloginduse leidnud mõne väga hea sõbra kellega praegu reaalelus tihedalt suhtlen.
nagu kaks tilka vett: päis siin http://www.nonsie.net/ ja siin http://blog.efx2.com/user/Shoegal/ 😉
Mina olen üsna värske blogija, oktoobrist vist… Näh, ei mäletagi enam.
Päevasündmusi olen varem ka kaustikusse kirja pannud, koos luuletuste kirjutamisega :). Kui elaksin mujalmaal, ehk siis kirjutaksin minagi välismaa keeles. Aga praegu on kõik kodumaine värk.
Mina oma kirjutisi täisvereliseks blogiks ei pea. Sellega on nad liiga harvad ja pole nii päevakajalised ka kunagi. Aga inglise keeles seetõttu, et miskipärast tunnen ennast selles keeles väljendades palju mugavamalt. Keegi ühes eelmises kommentaaris mainis seda sama asja.
Kommenteerida minu kirjutisi ei saa, kui just mulle maili ei saada (kuigi ma mõtlesin ka omale blogikeskkonna hankimise peale…). Keel pole probleem. Ma saan lasta kommentaarid omale ära tõlkida ka näiteks hiina keelest kui vaja peaks minema 🙂
Mina hakkasin samuti blogima alles üsna hiljuti. Põhjuseks lihtsal see, et kunagi on jube hea lugeda, mis toimunud on, ei jää kõik meelde ju. Enne olen kirjutanud tähtsamaid asju üles ka muul moel. Keeleks on esialgu eesti keel, kuid mõtted liiguvad ingliskeelse blogi poole. Neid välismaa sõpru on üsna palju kogunenud ja kõigile eraldi meili kirjutamine võtab üsna kaua aega. Samas eesti keele kasuks räägib see, et tehnikainimesena on see hetkel ainuke koht, kus üldse oma humanitaarseid mõtteid mingil kujul kirjutada ja ei taha ju eesti keelt rooste lasta minna…
Mina hakkasin blogima siis kui välismaale elama asusime. Eelkõige on see mõeldud perele ja sõpradele ja tehtud sellepärast, et ma olen laisk mailikirjutajaja ja eriti ei viitsi ühte juttu mitu korda rääkida/kirjutada ka. Eelmisel kevadel sai äkki tahtmine otsa ja blogikirjutamine katkes.
Sinu blogi lugedes hakkas mul nii kahju, et ma ise enam ei kirjuta, et võtsin ennast kätte ja alustasin jaanuaris uuesti.
mina olen praeguseks siin ameerikas olnud 2 aastat. algul saatsin oma sopradele/tuttavatele eestisse hirmpikki emaile oma tegemistest. vastuseid eriti nendele ei saanud, sest koik motlesid, et mis neil ikka oma igapaeva elust niivaga kirjutada on. siis mul tekkis vaikselt tunne, et akki pooli nendest yldse ei huvitagi mult maile saada, motlevad et mis see hull jalle spammib ja jatsin mailide saatmise katki. varsti hakkasin virinaid kuulma, et ma pole nii ammu kirjutanud ja ikka huvitav lugeda jne. siis motlesingi et blog on akki hea lahendus, kes tahab see loeb, kes ei taha ei loe, hundid soonud lambad terved. vaga isiklikest asjadest ei kirjuta ka sinna muidugi, nn. sobrannajutud saab ikka msn-i voi telefoni teel ara aetud.
paris palju loen Epu kommentaatorite blogisid, eriti nende, kes kuskil valismaal elavad. kuna enda blogi pean ikka pohiliselt oma eesti soprade jaoks, siis ikka eesti keeles. aga eesti on ikka vaike kyll, Rainat tean kuna ta on mu vana tookaaslase sugulane/sobranna, Ieska kirjutised on silma hakanud koertekojast, Nonsie on vaga tuttav nimi kuskilt, voimalik et kuskilt jututoast..
Blogi sai tehtud selle aasta algul, osaliselt sellepärast, et mulle meeldis käia Epu ja Tiiu ja veel mõne toreda inimese blogisid lugemas ja mulle tundus, et äkki tuleks samalaadse avatusega vastata. Teine põhjus, et iseenda jaoks pn päris mõnus mingid hetked ja mõtted alles jätta. Kolmas põhjus, et kunagi tihti koos olnud sõpruskond, kellega veini joodi ja elust räägiti, on geograafiliselt üsna laiali – ja virtuaalsesse koju on kergem külla kutsuda/tulla kui reaalsesse. Keel on ja jääb eesti:), ma ei oska üheski muus keeles mõelda.
Tundub kuidagi teemakohane viidata sellele artikklile tänases Posimehes. http://www.postimees.ee/090206/esileht/191390_1.php
Mina olen hetkel Aafrikas hooti, Euroopa Liidu valimisvaatlejana. Samas on peas kindel soov mõne aja pärast sinna mandrile päriselt kolida ja seal televisiooni üles ehitama hakata. Soe kliima, sõbralikud inimesed, mõnedes riikides soov paremaks saada, soov võõraid vastu võtta. Ma usun sellesse mandrisse ja ma usun enda tulevikku seal
kirjutan eesti keeles, alates detsembrist 2005. elan saksamaal, hamburgis ja peamiselt suhtlen siiski eestlastega ja.. kuna ma ei jõua kõigile helistada/meilida, siis on blogimine lihtne ja nad teavad mis minuga toimub.
http://mari-leen.blogspot.com
mina kirjutan leevikese ning tema isa ja ema lugusid. ja eesti keeles kuna ühtegi teist keelt ei mõista. kirjutama hakkasin esiteks seepärast, et kõik muudkui küsisid, et kas sul polegi blogi ja seehakkas lõpuks tüütama. samuti nagu küsitakse mõnes poes iga kord, et kas teil säästukaart on ja siis lõpuks teed selle, et küsimustest pääseda.
Ja hea on, et nad küsisid, ma iga kord pugistan naerda, kui Leevikese, ema ja isa lugusid loen.
aadress ka: http://emaisaleevike.blogspot.com/
Leevikese ema võttis vastu õige otsuse, kui lugusid kirjutama hakkas. Selline vaim ei pea mitte toanurgas vaikuses hallitama. Ma millegipärast kahtlustan, et http://www.kuukulgur.ee/main.html leheküljel on ka leevikese ema (või siis mõne tema lähima sõbra ja sugulase) käsi mängus. Ekipaaži tegelinskite kohta arvamuse avaldamises nimelt.
Epu blogile ka au ja kiitus – mõnus lugeda ja usa-s elamise kogemusi omandada.
Hakkasin blogi kirjutama põhiliselt eesti sugulaste ja sõprade jaoks. Et ei peaks sama juttu mitukümmend korda kirjutama/rääkima. Lõppude-lõpuks on siiski blogi külastus oodatust harvem ja kaootilisem kui olin oodanud (kui helistan koju, siis tuleb ikka uuesti ümber jutustada, mis juba kirja sai pandud) Ja kahjuks enamus minu lugejaid ei kipu kommenteerima. Seega ülevaade puudub… Aga kirjutan ikka. Eesti keeles, sest see on minu identiteet. Ja kui keegi muu ei hooli nendest ülestähendustest, siis vähemalt endal on kunagi tore uuesti üle lugeda. Sest isegi oma mõtted ja arvamused ja väljaütlemised unustame uskumatult kiiresti.
Mina olen küll su itaalia tegemisi lugenud ja vahel ka teie itaalia-eestlaste foorumil silma peal hoidnud.
Hea, et sa itaalia keeles ei kirjuta, siis ma ei saaks aru.
Blogima hakkasin umbes kaks aastat tagasi, aga viimases kohas olen peatunud alla aasta.
Olen vaid selle poolt, et Eestis elavad eestlased peaksid ka eesti keeles kirjutama. Muidugi on ka erijuhtumeid, mõningad on siin ka juba eelnevalt välja toodud, aga mõttetu on niisama uhkustada ja lahe näida ning võõras keeles oma mõtteid väljendada.
Aga jah, minu väike tagasihoidlik elu. http://mike.kaup.ee/blog/
Bobik alustas blogimisega 2004 aasta alguses. 2 aastat peaks nüüd täis olema. Mina ei kujutagi ette, et ma kirjutan mingis muus keeles peale emakeele. Ja Sinu, Epp, blogi loen vist novembrist. Ja soov on tegelikult see, et kui Sa vahepeal kirjutasid ehk enda elust palju põnevat, siis kirjelda ikka endiselt ameeriklaste omapära ja nende eluviise. Muidugi, ma ei saa midagi nõuda, ega teegi seda. Lihtsalt mõtlesin, et panen oma palve kirja, et kui sa muutud rohkem enesekeskseks – oma tegemiste keskseks, siis…
õnne!
R. Lillep…? Mul on õigus eksole? Eesti on ikka neetult väike! R blogi oleks küll huvitav lugeda. Minu meelest võiks R selle avalikustada (kui ta seda juba teinud ei ole- ma pole jõudnud jälgida).
ja mööblitükke tsekkaks ma samuti hea meelega…- sest on ju vana tõde, et “mida rohkem asju, seda suurem õnn!”. Seega oleks kummut või paar- või mõni ilus jalalamp- igati sobilik ära osta…