200 killukest “Minu…” sarja raamatu nr 200 puhul, vol. 60: meenutab Henek
Ja meie seekordse meenutuste galerii lõpetab üks eriti inspireeriv kirjatükk. Aitäh jagamast, “Minu Uus-Meremaa” autor Henek Tomson!
Killuke nr 200…
Mäletan, kuidas ühel õhtul peksis vihm vastu telgikatust, teisel õhtul kahises lähedal ookean või kriiskasid kiivid. Üks oli kindel, igal hilisõhtul ootas ees sama rituaal: taskulambi hägusas valgusvihus kirjutasin märkmikusse möödunud päeva kilomeetrid, kohtumised ja mõtted. Nii lõppesid peaaegu kõik õhtud neil viiel kuul 2016. aastal, kui kõndisin 3000 kilomeetrit Uus-Meremaa põhjatipust lõunatippu. Mõnikord kirjutasin mägionnis, mõnikord tähistaeva all rannaliival, aga mõnikord ka külalislahkete võõrustajate köögilaua taga.
Mu lugu sai alguse ühest teisest eestlasest. 2016. aasta veebruaris lõpetas Anneli Tammiksalu Te Araroa raja ja tema lugu pani mind mõtlema, kas võiks ka sellise hullumeelse matka ette võtta ja kuidas teha seda seiklust veel põnevamaks. Mõni kuu hiljem seisin Uus-Meremaa põhjasaare tipus, otsusega kõndida saareriik läbi ilma rahata, ehk nii-öelda ellujäämiskursusena. Eks see projekt oli suuresti ka nooruse hullus ja uljus.
Rajal õppisin, et suur eesmärk muutub võimalikuks ühe sammu haaval. Vahel tähendas see kümneid kilomeetreid samme vihmas ja mudas, vahel mägijõe ületamist, katkiste saabaste parandamist või võõrastelt abi palumist. Kui saapad lõplikult alla andsid, ostis üks võõras mulle uued ega soovinud vastu midagi. „Kui suudad oma unistuse ellu viia, oled tasunud nii mulle kui ka endale,“ ütles ta. Vaat selline võib olla uusmeremaalaste erakordne lahkus! Neid hetki oli retke ajal üllatavalt palju, kus imestasin, et mingist keerulisest situatsioonist on jälle välja tuldud.
Üks vestlus on mind saatnud tänaseni. Küsisin vanalt kirikuõpetajalt, mida tähendab tema jaoks õnn. Ta mõtles mitu minutit ja vastas: „See on aeg, mida veedame unistuste elluviimisel.“ Seda „giidi“ olen püüdnud alati meeles hoida.
Koju tagasi jõudes said neist päevikutest tööriistad raamatu kokku panekuks. Nende abil sain iga seiga uuesti ellu äratada. Juba alguses otsustasin, et raamat peaks andma rohkem kui isikliku kogemuse: lugeja võiks saada aimu ka saareriigi ajaloost, kultuurist ja geograafiast.
Loovkirjutamine osutus ise muidugi parasjagu väljakutsuvaks… ei teagi kumb lõpuks raskem oli: kas 150 päeva matkata või sama palju kirjutamisse aega panustada. Päevikusse kirja pandud fakt ei ole veel lugu. Märkmikus võis seista „34 km, vihm, jõeületus põlvini“, aga lugejani pidi jõudma see, mis tunne oli seista jääkülma vee kaldal ja kaaluda, kas minna edasi, tagasi või oodata. Valikud! Ka kirjutades tuli pidevalt valida: mida välja jätta, millega pikemalt edasi minna. Viis kuud rajal andis materjali mitme raamatu jagu, samas mis iganes kohtumise kõrvale jätmine tundus alguses ülekohtune. Kõige keerulisem oli leida tasakaal: mu lugu pidi olema isiklik, aga andma pildi ka maoori kultuurist ja maastikest, ilma et raamat muutuks teatmikuks.
Nii sündis „Minu Uus-Meremaa. Ekstreemne vabadus“. Kirjutades käisin kogu retke uuesti läbi ja alles siis mõistsin, mida see kogemus minus muutis. Õppisin usaldama nii iseennast kui ka teisi inimesi ning sain aru, et meie võimete piir asub sageli palju kaugemal, kui argielus arvame.
Uus-Meremaal saavutatud julgus on minuga kaasa tulnud ka hilisematesse seiklustesse. Olen seilanud purjelaeval 3000 meremiili üle ookeani, töötanud Põhja-Norras kelgukoerajuhina, jõudnud Mont Blanci tippu, läbinud neli täispikka Ironman triatloni, omandanud kaks magistrikraadi ja alustanud ettevõtlusega. Tänu Uus-Meremaa kogemusele tean: suurte asjade puhul ei pea kogu teekonda ette nägema. Piisab, kui tead suunda ja oled valmis tegema esimese sammu.
Kõige põnevamaks seikluseks mu elus on aga osutunud kahe väikese lapse isaks olemine. Ja eelpool väljatoodud kirikuõpetaja juhtnöör kehtib ka kümme aastat hiljem. Veel kord: “Õnn: see on aeg, mida veedame unistuste elluviimisel.“ Unistused on lihtsalt muutunud ja tihti mahuvad need nüüd ühte päeva, kus kõik on terved, rõõmsad ja koos.
Mul on hea meel, et „Minu Uus-Meremaa“ kuulub kahesaja „Minu…“ sarja raamatu hulka. Need raamatud ei jutusta ainult paikadest, vaid inimestest, kes on julgenud astuda tuttavast maailmast välja ja anda oma kogemusele tähenduse. Palju õnne, Epp, Petrone Print ja kogu sari! Aitäh, et olete andnud nii paljudele rännakutele koha, kus need saavad edasi elada.

