200 killukest “Minu…” sarja raamatu nr 200 puhul, vol. 59: meenutab Brigitta
Ja täna jagab oma mälukillukesi (või peaks seekord ütlema, et mäluaugukesi) “Minu Armeenia” autor Brigitta Davidjants.
See on üks kummaline lugu, mida teevad lapsed inimese ajuga. Mäluga siis esmajoones. “Minu Armeeniat” kirjutasin, kui ootasin oma lapsi. Ja mul on hägusalt meeles kirjutamisprotsess. Samuti on meeles, et koostöö toimetajaga, Epuga, oli tore. Aga kui raamat ilmus, olid mul kodus parasjagu kaks imikut. Ja selle tulemusel ei mäleta ma esitlusest mitte midagi. No absoluutne null! Ma tean, et esitlus toimus, pidi ju toimuma! Aga millest me rääkisime? Kes minuga rääkis? Kas publik midagi küsis? Kus see esitlus üldse toimus?
Õnneks leidsin paar pilti, neilt tuletasingi vastuse – tundub, et toimus mingis Rahva Raamatus, vestles minuga õde, Jaana Davidjants (“Minu Berliini” autor). Ja mingil veidral moel meenus ainsa mälukilluna, et õe sõbranna Maris ütles vist midagi stiilis, et “Õed-Davidjantsid kirjutasid jälle raamatu”. Aga kõik muu – null.
Kõiki neid mõtteid mõlgutades hakkas mind huvitama, millest see “Minu Armeenia” üldse oli. Võtsin raamatu lahti ja üllatusin uuesti – selgus, et sarnaselt esitlusele olin ära unustanud ka oma raamatu sisu! Lugesin siis esimest korda selle raamatu üle, meenusid vanad sõbrad ja kohtumised. Mingid täielikud totrused, mis tegelikult olid üsna naljakad. Kuidas ma vist üheksa tundi, kristallpokaal peos, Jerevanist Moskvasse ja sealt Tallinnase matkasin. Või kuidas kohtusin Armeenia eestlase Feliksiga, kellele pakkusid seltsi elektrik ja professionaalne varas…
Ja üllatas ka see, kuidas kirjastiil ei muutu. Nüüd aastaid hiljem näen vägagi selgelt, kuidas hilisemad lood on orgaaniliselt kasvanud eelnevate peale. Ei ole ka mu viimane raamat “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte” või mõni tänane ajaleheartikkel sugugi nii erinevad sellest raamatust. Inimene jääb vist ikka endaks, isegi kui ta kõike kohe ei mäleta.

