Oma mälukillukesi jagab “Minu Mulgimaa” ja “Miu Mulgimaa” autor Kristi Ilves ehk Ilvese Kristi.
195.
Raamatut kirjutama asudes tundsin end nagu naabri Muri, kes ise ei söö, aga teisele ka oma maiuspala ära ei anna. Pole ma ju mingi kirjanik – kirjutanud küll eluaeg ja ka päris mitu raamatut üksi või koos teistega koostanud, aga päris oma ja isiklik raamat tundus hirmutav.
Teisalt paistis aga väljakutse äärmiselt põnev ja piisavalt pöörane, nii et sellest ei saanud ju loobuda. Pealegi olen ise aastaid inimestele Mulgimaad ja mulke tutvustanud ning tean täpselt, millised on levinumad stereotüübid ja valearusaamad, mida oleks hädasti vaja kummutada. Ja mis võiks olla selleks parem kui isiklik raamat Mulgimaast!
Tänu „Minu Mulgimaale“ on nüüd kindlasti Eestis palju enam inimesi, kes teavad, et Viljandimaa pole sama, mis Mulgimaa; et Mulgi korbi peale käib mannapuder; et Mulgi kuube kannavad nii mehed kui naised; et Tõrva linna nimi hääldub teises vältes.
Kirjutamiseks andis kirjastus mulle ligikaudu aasta aega. Iseendaga leppisin kokku, et iga nädal kirjutan ühe peatüki, aga kui seda ka ei jõua, ei juhtu midagi, sest nii jätkub aega varuga. Sellest kokkuleppest pidasin ka kinni.
Kuigi tean oma grafomaania-kalduvusi, tekkis esmalt ikkagi hirm, et kas mul on küllalt lugusid, millest kirjutada. Asi lõppes sellega, et olin kirjutanud umbes kolmandiku jagu rohkem kui vaja. Mul oli seejuures enda meelest kaval tagamõte – panen kõik kirja, mis pähe tuleb, ja küllap siis kogenud toimetaja parimad palad välja valib. Paraku sain toimetajalt lakoonilise sõnumi – tee tekst tublisti lühemaks. Ise. Nüüd olin plindris, sest kõik see, mille juures olin alguses higistanud ja punnitanud, oli protsessi käigus nii armsaks saanud, et lühendamine tundus kui oma lapsel ükshaaval sõrmede maharaiumine. Kuidagi sain ikka hakkama ja takkajärgi arvan, et raamat sellest ainult võitis.
Seda, mis juhtus peale raamatu ilmumist 2023. aastal, ma ei oodanud. Mulle hakkas tulema e-kirju, tekstisõnumeid ja telefonikõnesid nii tuttavatelt kui täiesti võõrastelt. Enamik neist inimestest tahtis mind tänada ja rääkida, kui väga see raamat neid liigutas.
Alatiseks jääb meelde toona 102aastane Tõrva naine Hilda, kes küll ise ei näinud enam lugeda, aga tema tütretütrepoeg luges talle kogu raamatu ette ja kui see oli läbi saanud, palus memm valida telefonil minu numbri, et mind isiklikult ja väga südamlikult tänada. Mõtlesin siis, et kui poleks olnud peale Hilda ühtki teist inimest, kellele see raamat oleks korda läinud, siis oleksin ikkagi rahul – nii siiras oli selle vana targa naise tänu ja rõõm.
Selline sõnumite ja kõnede tulv kestis ligi aasta. Lisaks tuli mitu inimest just sellest raamatust innustust saanuna minu juhendatavasse murderingi mulgi keelt õppima.
Mulle endale kõige südamelähedasem teemadeplokk raamatus on portreede peatükk „Säärased mulgid“ ja eriti armas ja lähedane on oma küla inimestest kõnelev peatükk. See sai nii aus, et mitmedki tuttavad on küsinud „Kas ta ise ka teab, et ta su raamatus on?“. Mina kellegagi midagi kokku ei leppinud ja hiljem ka teksti näitama ei läinud. Lasin asjadel kulgeda omasoodu.
Umbes pool aastat peale raamatu ilmumist helistas raamatus ärimees Nossovina figureerinud mees ja uuris, kas vastab tõele, et olen ta raamatusse kirjutanud. Ütlesin, et see tuleb tal ikka ise järele uurida. Kuigi ärimehest pole ma just kõige roosilisemat pilti maalinud, ei olnud tema küsivas toonis mitte mingit halvakspanu või etteheidet, pigem ikka rahulolu ja pisike uhkusenootki. Ta on pandud raamatusse.
Asi võttis veelgi põnevama pöörde, kui Epp tegi mulle ettepaneku tõlkida raamat mulgi keelde. Olin mõttega kohe päri ja nii ilmuski 2025. aastal „Miu Mulgimaa. Rikkus ei ole äbiasi“. Kuigi see pole osutunud nii populaarseks kui tema kirjakeelne teisik, olen ikkagi väga rahul, et mul oli au kirjutada esimene murdekeelne „Minu…“ sarja raamat.
Soovin kogu sarjale pikka iga ja jään põnevusega ootama järgmisi murdekeelseid teoseid selles sarjas.