Meenutab “Minu Madeira” autor Marita Tambelt.
194.
Kui 2012. aasta talvel esimest korda Madeirat külastasin, polnud mul veel aimugi, et see saar mind kogu eluks saatma jääb. Aga nii lihtsalt on mõnede kohtadega, et ühest pealtnäha tavalisest reisist rullub lahti side, mis ühel või teisel moel end alati meelde tuletab. Nii on minul Madeiraga.
Juba Madeirale kolides hakkasin kodustele enda elust killukesi jagama oma Madeira-teemalises blogis – igal nädalal mõni lugu oma uuest igapäevaelust. Tegelikult aga said lood sinna kirja ka salaunistusega need kunagi raamatuks kokku kirjutada. Ja kui mul avanes võimalus osaleda „Minu Madeira” raamatu kirjutamise konkursil, saatsingi noppeid blogist ja raamatu esialgse kondikava. Kuna tegemist oli konkursiga, oli pinge üleval: kas saan ikka oma mõtted kaante vahele?… Kui sain aga Epult kirja, et nad valisid just mind Madeira-raamatu kirjutajaks, oli korraga nii kergendus kui ka ootusärevus – nüüd hakkabki ju päris kirjutamine pihta! Teine konkursil osaleja oli ka praegusel ajal Madeiral elav eestlanna Kaidi Nõmmerga, kelle elukaaslase osad pildid ka Madeira raamatusse jõudsid, seega andis Kaidi “Minu Madeira” raamatu sündimisele ka oma panuse. Temaga oleme ka hiljem nii Madeiral kui ka Tallinnas kohtunud ja Madeira elu üle muljetanud.
Madeiral elamise ajal jätkasin oma mõtete ja lugude kirjapanemist pea iga päev, seega raamatu lõpufaasis läks valiku tegemine heas mõttes keeruliseks – materjali oli lihtsalt nii palju ja lugusid, mida edasi anda soovisinn, oli rohkem kui ühe raamatu jagu.
Kui Madeiralt tagasi Eestisse kolisin, jäi raamatu kirjutamine aga korraks pausile. Eesti elutempoga harjumine, uus töö ja uued kogemused võtsid oma aja ja energia. Vahepealse pausi ajal oli minu igapäevane matkagiidi töö Madeiral vahetunud loovkirjutaja töö vastu ning muutus ka raamatu toimetaja – uueks toimetajaks sai Tiina Randus. Tagasi vaadates olen korduvalt tõdenud, et see vahepealne paus oli väga vajalik. Enne raamatu valmimist tegelesin ma peamiselt tõlkimisega, kuid Eestisse tagasi kolides asusin tööle reklaamiagentuuris Optimist ning just selles rollis arenes mu enda isiklik kirjastiil ja tunnetus selliseks, nagu see täna on. Samuti oli toetava ja terava silmaga toimetaja lisandumine oluline hetk, pärast mida oli esimese raamatu kirjutamine oluliselt kergem ja selgem. Seega oligi väga õige, et raamatu ilmumine veidi venis, et ka kirjanik minus valmiks.
Kõige eredamalt on mul kirjutamise faasist meeles see, et kuna raamatu kirjutamise ja lõpusirge ajal elasin juba Eestis, oli varasemalt kirjapandud blogipostituste ja päevikukannete lugemine nagu reis tagasi teise aega ja ellu. Selleks, et raamatu lõpp valmis saada, võtsin töölt puhkuse ja ehkki reisisin mõtetes küll tagasi soojale maale, polnud see üldse puhkuse moodi – ärkasin igal hommikul kella peale, avasin sülearvuti ja panin oma lugusid järjest kirja, märkmed ja päevikukanded kõrval diivanil. Ja nii kaks nädalat intensiivset kirjutamist hommikust õhtuni.
Kõige kauem aega võttis aga kohanimede, numbrite, aastaarvude ja detailide täpsustamine. Nii kirjastaja Epp kui ka toimetaja Tiina soovitasid mul neid julgelt juurde lisada, et raamat poleks mitte üksnes ühe inimese kogemuslugu, vaid annaks ülevaate ka saarest endast: inimestest, ajaloost, traditsioonidest, loodusest, seal olemise ja elamise tundest ning loomulikult ka Madeirast kui reisisihtkohast. Kuna Madeira on üks populaarsemaid reisisihtkohti ka eestlaste seas, pidi raamat täitma õige mitu eesmärki – olema kogemuslugu, aga ka reisiraamat sihtkoha kirjelduste ja soovitustega. Nii saigi raamatu lõppu lisatud ka soovitused Madeirale reisijatele ning algusesse Kudrun Vungi illustreeritud kaart peamiste vaatamisväärsuste ja sihtkohtadega.
Raamat ilmus viis aastat pärast minu Madeira seiklust – 2018. aasta aprillis. Tallinnas aitasid seda esitleda Margus Tabor, kelle jaoks sai Madeira samuti väga südamelähedaseks pärast telesarja „Saare Sosinad” filmimist seal saarel. Esitlusele kogunenud seltskond – reisihuvilised, tuttavad, sõbrad, pere – lõid kõik väga mõnusa ja inspireeriva atmosfääri, nii et kogu Madeira lugu ja raamatu valmimise teekond sai väga palava vastuvõtu.
2025. aastal ilmus “Minu Madeira” kordustrükk epiloogiga. Epiloogi kirjutamine viis mind sekunditega uuesti Madeira-aega tagasi: kõik mälestused, mõtted, meenutused ja emotsioonid lõid heas mõttes taas pea kohal kokku ja sain justkui uuesti selle seiga oma elust läbi teha – nüüd veidi vanemana, targemana, ja ka rohkem reisinuna, mis on kahtlemata minu maailmapilti avardanud ja kirjutamistahet kasvatanud. Veel samal aastal jõudsin oma reisimuljeid jagada ka Petrone Prindi podcastis, kus vahetasin koos „Minu Brasiilia” autori Andre Põlmiga mõtteid reisimisest, välismaal elamisest ja raamatu kirjutamisest.
Madeira on ja jääb minu südamesse ja ellu ning selle saarega seotud lood kestavad edasi. Sõbrad-tuttavad, kes sinna reisivad, võtavad tihti ühendust, et uurida, kuhu minna ja mida teha ja nii avaneb mul võimalus ikka ja jälle Madeirat kogeda – läbi uute reisimuljete tuttavate silmade läbi – läbi “nende Madeira”. Maailmas on nii palju inimesi, kes reisivad ja oma kogemusi jagavad, kuid “Minu…” sarja autoritel on mingi eriline seos: me kõik oleme oma kogemused, nii head kui halvad, raamatuks kirjutanud ja läbi selle protsessi need eluetapid lahti mõtestanud. Nii ongi side, mis “Minu…” sarja autoreid seob, toonud mulle ühiseid tuttavaid, nagu näiteks „Minu Malaisia” autori Cristo Pajusti, aga ka „Minu Amazonase” autori Ivo Tšetõrkini, kelle Amazonas Reiside hõimuga koos 2025. aastal salsareisi Kuubale korraldada aitasin.
Ma olen tänulik oma Madeiral veedetud ajale ning Epule ja Petrone Prindile usalduse eest need lood avaldada! Poleks osanud oodatagi, kui kaugele ja kui kauaks mind üks reis viia võib.
Lõppu foto: Marita Kadrioru kirjandustänaval, septembris 2025.
