Oma mälukillukeste laegast paotab Gertrud Talvik, raamatu “Minu Lõuna-Aafrika Vabariik” autor.
193.
Istun septembrikuu esimestel päevadel, jalad soolases Aadria meres, ja vaatan, kuidas mu vastselt kõndima hakanud laps plätserdab kivikestega, kui Epult saabub meil, et kas ma sooviks kirjutada meenutuskillukest oma raamatust. Päike loojub apokalüptilisse suitsusesse horisonti – Bosnia põleb ja sealne suits on levinud siia, Dalmaatsia rannikuni. See siin pidavat olema Euroopa Lõuna-Aafrika. Aga rannas pole liiv, vaid kivid, meres pole vaalad, vaid sajad ja tuhanded purjekad, paadid ja katamaraanid turiste ringi sõidutamas. Vaatlen seda suitsust päikseloojangut pooleldi kohal viibides ja Epu meili peale mõeldes – raamat sellest päris LAVist on praeguseks nagu minu mälestuste laegas, või urn, mida ma endaga kaasas kannan, aga kunagi ei ava.
Sellest minu “päris elu” jahist kirjutatud raamatu ilmumisest on peagi möödas kümme aastat. Minu sealsest laborikaaslasest on saanud tunnustatud teadlane, paljud teisedki raamatu tegelased on kolinud Euroopasse – majandus LAVis vireleb, turvatunne kahaneb, võimalusi vähem kui mitmel pool mujal, aga see oli ju alati nii. Minu sealne peikagi kolis ära Euroopasse. Alles mõni kuu tagasi tõlkis ta tehisaru kaasabil mu raamatu inglise keelde ja saatis mulle – või rohkem sülitas minu suunas – napi sõnumi, et teda pole tõepäraselt kajastatud.
Ma tean täpselt, kus mul see “Minu Lõuna-Aafrika Vabariik” raamat on – ta selg seisab raamaturiiulis otse vastu õhtupäikest ja kärtspunane kaanevärv on seega lahjaks luitunud. Oleks ehk pidanud ta kuhugi turvalisemasse paika panema? Aga ma isegi ei soovi teda puutuda, mul on alati tunne olnud, et teda katsudes pahvatab sealt lambidžinnina välja seitse aastat emotsioone, mida ma siis töötlema pean asuma.
“Kõik on faktipõhine”, nii vastasin oma eksile ilma raamatut üle lugemata, las ta küsib tehisajult, mis toon tema suhtes seal raamatus siis ikkagi oli.
Eksiga LAVis hallitanud saia poolitamisest on palju aastaid möödas ja sealne elu tagasivaadates oli üks pidev vaev, vaesus ja komejant. Kui aus olla, siis “Minu Lõuna-Aafrika Vabariik” raamat saigi ju alguse sellest, et mul oli lihtsalt raha otsas ja kujutasin ette, et avansist peaks ühe semestri ikka ära elama. Raamatus on palju juttu rahapuudusest: kuidas ma autosse alati ainult viie euro eest bensiini panin, kuna raha polnud; kuidas vargad mu autost huulepalsami varastasid, aga autot käima ei saanud; kuidas ma vahetasin ise rehve, autoaknaid, pedaale ja summuteid, sest kõik mu sealsed autod jäid kas öiste varaste ohvriks või lagunesid teepeal koost…
*
Mu viiimasest LAVis käigust on praeguseks paar aastat möödas. Läksin tagasi, kuna olin LAVi matnud midagi olulist. Selleks hetkeks sõitsin kollase kabrioletiga ja panin paagi alati täis, ja saia enam ei söönudki. Aga kõige sellega oli kaduma läinud ka igasugune…tunne? Justkui… ma ei tundnud enam mitte midagi.
See teadmine saabus kuidagi ootamatult ja samas nii ootuspäraselt. See juhtus ühel tööreisil. Passisin vannitoas, pea otsas huugamas peale mingit sajatunnist koosolekut saja keskealise mehega ja silmitsesin selle 5-tärni-hotelli miniatuurseid tualettarbeid. LAVist lahkumine oli minu karjääri algus, ja LAVis selgeks saadud ellujäämisinstinkt oli endiselt minusse kodeeritud. Tasuta šampoon, palsam ja dušigeel, paremates hotellides ka kehakreem. Umbes aastaga olin endale koju tassinud nii palju miniatuurseid pudelikesi, et ma oleks võinud lennukitäie inimesi puhtaks pesta ja sisse kreemitada. Ja nii see jätkus aastaid, kuni selle hetkeni seal järjekordsel tööreisil. Ma jätsin need miniatuursed pudelit puutumata. Järgmisel hommikul jätsin hotelli hommikusöögi vahele. Jah, selle rikkaliku kontinentaalse breakfasti, kus sai ei ole mitte kunagi hallitanud. Lendasin tagasi Hollandisse, kus lennujaamas vastas oli mu autojuht E-klassi Mercedes Benziga, millelt mitte kunagi summut alt ära ei kukkunud. Ja siis ma saingi sellest aru: I can’t feel a thing.
*
LAVi raamatu kirjutamise aegu tegime koos Saraga (raamatus mu parim sõbranna) täiskuu valgel retke Kaplinna suurimasse parki, kaasas labidas ja klaaspurk. Klaaspurgi sees kaks väikest paberirulli – ‘fairy wishes’ – kuhu olime kirjutanud oma suurimad soovid. Tollelt tööreisilt naastes ja vaadates oma nüüdseks IKEA-sahtlitäit hotellide miniatuuride varu ja enda tülpinud halli nägu, meenus mulle see klaaspurk. Tundus, et selle aastate jooksul koosolekuruumide toolidesse ja lennujaamaloungide sohvadesse maha nühitud eluvaimu saab tagasi just sealt klaaspurgist. Login arvutisse sisse, annan sisse puhkusenõude ja ostan lennukipiletid. Paar nädalat hiljem Kaplinna kõrvetava päikese käes, olles umbes viis kuupmeetrit mulda päise päeva ajal Rondeboschi pargist üles kaevanud, tundsin ainult rakke oma käelabadel kiirelt pinnale tõusmas. Saraga oli meil selleks ajaks juba mitu aastat eetrivaikus olnud. Aga peale kahte tundi rassimist ja aimdust, et mulle peatselt kutsutakse politsei, saatsin talle sõnumi. Just tema hoolde jäi täpne GPS koordinaat, kuhu meie soovunelmad on maetud. Sara vastas nipsakalt et miks ma teda pärast kõiki neid aastaid segan, aga vanade aegade mälestuseks nõustus saatma koordinaadid ja pildi täpsest asukohast.
Ei ole kerge töö leida seitse aastat hiljem sama rohututti üles – aga ühel hetkel kliriseski midagi labida all. Purgi kaas oli täielikult roostetanud ja olin labidaga klaasi lõhki löönud. Aga mullase sisu seest leidsin mureda paberirulli…
LAVi raamatut ma ei ole uuesti lugenud, sest sealt lahkudes ma justkui matsin poole endast sinna maha, ja pool võtsin kaasa. Ja selle kaasavõetud poole ma kasutasin selles suures maailmas ära. See sai täiesti otsa.
*
Enne raamatu avaldamist ei olnud ma kellelegi sellest lehekülgegi näidanud. Ema ei tihanud lugeda mitu päeva. Kuni paar päeva peale avaldamist nägin ta toas põlemas lugemislampi, mis tundide möödudes ei kustunudki, kuni päikesetõus ta valguse endasse neelas. Ema istus vargsi mu madratsile ja tegi mulle kalli.
“Miks sa pead selline hull olema…alati täiskiirusel peaga vastu seina… sinu pärast peab alati muretsema.”
Ma olen terve elu talle öelnud, et minu pärast ei pea muretsema, aga ma ei teadud siis veel, mida see tähendab. Nüüd, vaadeldes oma aastast tütart (kes hetkel täiesti põhjendamatu turvatundega Aadria mere lainete poole paterdab oma vast-kõndima õppinud jalgade peal) tunnen muret, nagu oleks mure uus atmosfääri komponent, mida ma iga hingetõmbega sisse hingan. Tunnen muret, justkui mu veri koosneks nüüd puna-, valge-, ja mureverelibledest. Nüüd ma tean, et emana ei olegi muud moodi võimalik eksisteerida.
Ma ei tea, kas ma ise veel kunagi “Minu Lõuna-Aafrika Vabariik” raamatut loen, aga tean, et minu tütar loeb seda tulevikus kindlasti. Kunagi palju, palju hiljem, et ta minu pealt päris nii tundmatus kohas nagu LAV pea ees vette hüppamist EI matkiks.
Ja temale ma soovin vaid kahte asja: et ta leiaks ka endale koha siin maailmas, kus on päris tema paik, kuhu ta saaks turvaliselt hoiustada oma soovunelmad, kui selleks kord vajadus tekib. Ja et ta kunagi lihtsalt olmevõitluses ellu jäämiseks raamatut ei peaks kirjutama!