Ja teatepulga võtab enda kätte “Minu Oslo” autor Heikki Võsu.
191.
“Kas sa teadsid, et Petrone Print otsib “Minu Oslo” kirjutajat?” Küsija oli mu endine ülemus Katrin, keda ma ikka aeg-ajalt oma vanas töökohas külastamas käisin. Aasta oli siis vast 2017 ja tunnistan ausalt, et selleks ajaks ei olnud ma väga põhjalikult kursis ei Petrone Prindi ega ka “Minu…” sarjaga.
“Einoh, tore on, las siis otsivad,” oli mu esimene reaktsioon. Jah, olin oma Oslo elust pidanud blogi (mis oli tegelikult jätk mu blogile Kopenhaagenist, kkus ma elasin vahetult enne Oslosse kolimist), aga selle eesmärk ei olnud kunagi millekski püsivamaks vormumine. Õieti polnud isegi blogimine midagi sellist, mida ma oleks vabatahtlikult teinud, ent kuna sugulased, tuttavad ja endised kolleegid hakkasid üksteise järel saatma enam-vähem sama sisuga e-kirju “Kuidas sul läheb? Oled võõramaa eluga harjunud? Mis sa üldse teed seal?”, siis tundus blogimine kõige optimaalsem viis neile korraga vastata. Eks see veidi ootamatusena tuli, et tagasiside mu lühikirjutistele (kohati isegi väga) positiivne oli, aga see ei pannud mind kuidagi tundma, et ma nüüd oskangi kirjutada või et sellest võiks midagi enamat tekkida.
“No sa võiks ju ikkagi proovida,” mehkas Katrin veel õlgu kehitades ja edasi läksid jututeemad teistele radadele.
Endiste kollegidega hüvastijätnuna olin üsna kindel, et sinnapaika kogu see teema jääbki. Sain ju väga hästi aru, et üks asi on paisata emotsioonidest laetud ridu (mida vastavalt vajadusele saab igal ajal redigeerida või kustutada) väga piiratud lugejaskonnale kuskil bloggeri keskkonnas. Raamat on ikka hoopis teine tera, kui sinna ikka midagi kirja paned, siis sinna see jääb, ei mingit hilisemat väljatoimetamise võimalust. Pealegi polnud ma sugugi kindel, et täiesti võõraid inimesi peaks huvitama kellegi täiesti suvalise Heikki (mitte just väga sündmusterohke) koduperemehe elu-olu kirjeldus. Oslost endast ei oleks ma osanud ka kuigi palju kirjutada, sest see Põhjamaade rikkaima riigi rikkaim pealinn oli mulle jätnud ootamatult igava mulje. Koduperemehe elu tähendas muuhulgas ka seda, et kohalikega suhted olid pea olematud ehk ka sealse “päriselu” osas olin pigem pealtvaataja kui osavõtja. Lisades veel asjaolu, et mu privaatsust armastav abikaasa (kelle diplomaadi elukutse tõttu ma üldse Oslosse sattusin) ei olnud sugugi vaimustusest ideest, et mingisugune osa temagi elust võiks kuhugi kaante vahele sattuda, siis võib pehmelt öelda, et vastuargumente oli omajagu.
Aga kahtluseseeme oli külvatud ja see ei tahtnud kuidagi umbrohtu kasvada. Kirjutada mulle ju üldiselt meeldis, miks siis mitte proovida. Aja jooksul oli kogunenud ka kollektsioon olukordadest, mis vähemalt enda jaoks tundusid huvitavad. Pärast mõne juba ilmunud “Minu… -raamatu sirvimist sain aru, et eeldus “kirjutama peaks ikka päris-kirjanikud, mitte asjaarmastajad” ei olnud samuti kuigi õigustatud. Ja eriti tugevalt resoneeris mu hingega sarja põhijoon: kui ma kirjutan “Minu Oslost”, siis see ongi just minu nägemus, minu kogemus ja minu arusaamine sellest kohast. Kui keegi kirjutaks sama pealkirjaga raamatu, aga sisu oleks täiesti risti vastupidine, siis oleks see täiesti okei, sest siis oleks tegemist “tema” Osloga, mis ei muudaks “minu” oma mingilgi määral vähem väärtuslikuks või vähem õigeks.
Lasin oma kõhklustel veel ennast paar päeva kõigutada nii ühes kui teises suunas, kuni lõpuks mõtlesin, et mis mul muretseda, mina saadan lihtsalt oma proovitöö ära ja edasi on see juba kirjastuse risk, kui nad peaksid mind valima. Kirjatöö läks teele (mälu järgi saatsin episoodi Oslo autoregistrikeskusest, mille ametnik ei tahtnud meie sõiduriista registreerimise osas kuidagi koostööd teha) ja nagu edasine elu näitas, siis kirjastus võttiski riski ja minu asi oli tööle hakata.
Raamatu kirjutamine osutus üllatavalt keeruliseks. Kuigi materjal oli justkui blogi näol suuresti olemas, siis mõnelgi korral märkasin, et olukorra kirjeldus, mis postituse kirjutamise hetkel võis tunduda humoorikas, oleks raamatus jäänud venima või lihtsalt igavaks. Kui enda elu-olu kirjeldamisest jäi väheks, tahtsin ka abikaasa tööst midagi kirjutada, kuid ka siin tulid piirid üsna kiiresti ette – pole ju mõeldav, et diplomaat oma asukohamaa osas ennast väga kriitiliselt väljendaks, isegi kui selleks põhjust on. Vaikselt sain siiski erinevad elujuhtumid omavahel loogiliseks jadaks kujundatud, abikaasa konstruktiivse kriitika põhjal omajagu ümber kirjutatud ja lõpuks väriseva südamega (sest alati on ju midagi, mida tahaks veel kohendada) kirjastusele ära saadetud.
Kui “Minu Oslo” pärast kõiki küljendamisi, toimetamisi ja kujundamisi lõpuks 2019. aasta märtsis ilmus, oli ühelt poolt väga uhke tunne (ikkagi publitseeritud autor, eksole), teisalt ootusärvevus, et mida lugejad sellest kõigest arvavad. Polnud ju üldse kindel, et mu eneseiroonia sugemetega huumor, ilmselgelt ülekasutatud sulgude hulk (ma ausõna tegin seda täiesti kogemata) (praegu teen meelega) või provotseerivad lõigukesed stiilis “naised on kodutöödes paremad kui mehed” kellelegi peale võiks minna. Pärast esimeste arvustuste laekumist see hirm lahtus – nagu arvata võiski, ei saa kõigile meele järgi olla, aga suurem osa oli siiski positiivse hoiaku võtnud.
Muide, neile, kes veel ei ole lugemiseni jõudnud ja arvavad, et küllap on seal kirjapandu nüüdseks juba vananenud, siis vähemalt ühe Oslos pikemat aega elava eestlase sõnul on praegugi kõik täpselt samamoodi, nagu raamatus kirjas on. Nii et omamoodi igihaljas teos sai 🙂
Igatahes olen ma Petrone Prindile lõputult tänulik selle kogemuse eest ja olgu teil jaksu jätkata üha uute “Minude” avastamisel!