Oma mälulaegast avab „Minu Pariisi“ autor Triin Lellep.
189.
Mitte et ma elus oleksin väga palju raamatuid kirjutanud, seda mitte, aga ühte ma tean. „Minu Pariis“ sündis kiiresti ja tõelise kergusega. Kirjutasin raamatu valmis kahe nädalaga või, kui veelgi täpsem olla, siis 14 ööga, sest tollel hetkel oli mul aktiivne ja kiire aeg ning raamatut sain kirjutada vaid hilistel õhtu- ja öötundidel.
Kirjutamine on mulle alati meeldinud, kuigi lõpukirjandis ma pigem (enda meelest) põrusin ja maksimumpunkte ei saanud. Ausalt öeldes ei arvanud ma, et peale kooli enam kirjutama hakkan. Aga võta näpust! Peagi tulid mu sulest ajaleheartiklid ja selle kaudu jäin silma Postimehe ajakirjanikule Priit Pulleritsule, kes mind kirjastaja Epp Petronele soovitas.
Mõte raamatust oli ühtlasi väga põnev, kuid ka hirmutav. Jah, ma oskan kirjutada 10 000 tähemärki, aga 300 000? Äkki tuleb blokk peale, äkki saavad mõtted otsa? Õnneks ei lase ma end kunagi hirmudel ära rääkida ja alustasin kirjutamist.
Üsna pea sain aru, et justkui mina ei kirjutagi, vaid mu käed teevad seda minu eest ja sisu tuleb kusagilt palju kõrgemalt. Nii ei olnudki minu töö muud, kui lihtsalt panna kirja seda, mida hääl mõtetes selgelt dikteeris. Ei ühtegi kahtlust, ei seisakut, täielik visioon otsast lõpuni. Ja muideks, kui ma viimase punkti panin, siis vaatasin tähemärkide arvu ja selgus: oligi enamvähem täpselt need vajaminevad 300 000 koos.*
Nii nagu tuli omal ajal raamatu tekst kerguse ja kindlusega, tuli ka kaanefoto. Nägin raamatu kaant täpselt oma kujutluses- ennast punases kleidis Pariisi panoraamil koos Eiffeli torniga. Ühe saladuse võin tagantjärele siiski avaldada. Pidime Eiffeli torni fotol natuke liigutama, et kõik perfektselt kaanele ära mahuks ja sobituks.
Väga tore kogemus oli ka ise raamatut audios sisse lugeda. Elasin kõik need aset leidnud sündmused uuesti läbi ja lasin ka oma teatraalsusel lennata. Ei hoidnud tagasi ei aktsentide ega häälte järeletegemisega ning lustisin seda tehes täiega.
Nüüd, kuus aastat hiljem, istun Pariisis, käes prantsuskeelne „Mon Paris”, mis on müügil Prantsusmaa suurimas raamatuketis. Ja sinna ei saanud ma niisama, vaid läbi maailmasuure levitaja Hachette’i, kes raamatu enda alla võttis. Uhke tunne on, aga kui päris aus olla, siis kirjutasin raamatu omal ajal siiski kindlas teadmises, et ükski pariislane seda raamatut kunagi lugeda ei saa. Pihin seal ju südamest, kuidas kunsti nimel alasti auakambrisse ronisin või kuidas mulle ei meeldinud, kuidas vanahärra teatrijuht Bernard kohustuslikke põsemusisid ära kasutab ja nendega naistele läheneda proovib… Noh nüüd on raamat talle ära tõlgitud… ja kõigile teistele minu raamatu kangelastele. Oh la la!
Olen aastate jooksul saanud palju tagasisidet nii Eesti kui ka nüüd Prantsuse lugejatelt. Eestlased on kiitnud raamatu heatahtlikku (enese)irooniat, huumorit ja Pariisi kujutamist realistlikult, mitte roosade prillide läbi, nagu laulab Edith Piaf. Paljud inimesed on tulnud mind tänama ja öelnud, et tegemist on nende lemmik raamatuga. Uhke tunne on olnud ka siis, kui mõned Eesti koolid on seda kohustusliku kirjanduse tunnis soovitanud ja olen saanud koolinoortelt kiita.
Prantslastega aga on mul olnud sügavamaid vestlusi. Paljud on mulle öelnud, et nad polegi Pariisis sellise pilguga vaadanud, aga kõik minu kirjeldatu on tõsi! Tahaksin siinkohal tsiteerida Prantsuse kirjastaja sõnu, mis läksid mulle väga hinge – eriti just seetõttu, et ta on põline pariislane. Ta ütles, et mu raamat pakub õrna ja teravmeelset pilku pariislikule elule ja kiitis mu peent kultuurilist vaatlusvõimet ning elavat ja nüansirikast kirjutamisstiili, mis ühendab endas huumori, eneseiroonia ja mõtiskluse. Paremat tagasisidet poleks osanud soovidagi! Mu praeguse Pariisi korteri omanik tegi aga raamatu märkmeid täis: enamasti kiitis heaks, korra vaidles aga ka vastu. Ei saanud ta ju elupõlise autoinimesena taluda minu kiidulaulu Pariisi linnapeale, kes parkimiskohad rattateedeks on teinud! Temaga nõustus mu sõber, kes elab 100 meetri kaugusel Eiffeli tornist. Uskumatu, aga tõsi, ta ei leidnud mitte ühtegi torumeest, ega saanud uusi aknaid panna oma korterisse, sest töömehed ei olnud nõus Pariisi kesklinna tulema, just tekkinudd parkimisprobleemide tõttu. See on küll võimalik vaid Pariisis! Mina aga jään enda arvamuse juurde ja naudin iga päevaga üha rohkem jalutuskäike järjest rohelisemas värskema õhuga Pariisis.
Igal juhul on selle raamatu kirjutamine olnud üks toredamaid kogemusi mu elus. See on andnud nii palju rõõmu mulle endale ja ma loodan, et olen suutnud seda pakkuda ka lugejatele.
