200 killukest “Minu…” sarja raamatu nr 200 puhul, vol. 45: meenutab Loone
Täna meenutab “Minu Odessa” autor Loone Ots.
180.
Teadsin Odessa legendi ammu enne, kui sinna pilgukeseks elama läksin. Ja kohe pärale jõudes tahtsin hakata oma elamusi jagama. Võluv linn, mis pole põrmugi halvem kui Viin – kui lepid sellega, et mentaliteet on slaavimaisem.
Tegelikult Odessa ei ole slaavi linn, vähemalt mitte ainult. See on ajaloo algusest olnud paljukultuuriline, hea näide sellest, kuidas saavad rahus kõrvuti elada nii venelased kui poolakad, kreeklased ja juudid, lisaks paljud teised rahvad. Tore ju?
Odessalane määratlebki ennast täpselt oma linna järgi – ta on odessiit.
Kuidas algas Odessas sõda? Nägin pingeid, kui külastasin linna 2021. aasta detsembris. Esimest korda keeldusid noored (just nimelt noored!) teenindajad minuga vene keelt rääkimast. Pakkusid valikuks ukraina või inglise. Saime hakkama. Aga midagi teist oli õhus kui minu ajal.
Siis tuligi aeg, kus aktuaalseks sai sõna „varjend“. Väliskunsti muuseumis juubelit tähistav sõber ja tema juubeliseltskond kadus esimese õhurünnaku ajal muuseumi keldrisse – ent ei unustanud võtta laualt kaasa kõiki pudeleid ja piisavalt suupisteid. Nad rääkisid sellest naeruga.
Teine sõber hakkas lapselapsele sünnipäevaks kooki küpsetama. Kaks korda tuli tainateo ajal keldrisse põgeneda ja kummalgi korral läks tainas hukka. Aga kolmandal korral tuli tainas väga hea!
Aga Odessa asutaja Katariina II kuju kaeti kinni ja viidi pärast üldse ära. Natuke ebaõiglaselt. Aga ma saan sellest aru.
Minu hea mõttekaaslane, keskaja austaja ja vastava muuseumi juht läks esimesel päeval vabatahtlikuna sõtta. Kirjutasime mõnda aega, kuni ta ütles, et interneti järgi saab sõduri üksuse välja peilida ja hävitada. Nüüd ei tea ma temast juba neli aastat midagi.
Eelkõige kirjeldan oma raamatus seda Odessat, mis on kadunud ega tule kunagi tagasi. Alatu sõda on elurõõmsa huumoripealinna Odessa kindlasti teiseks teinud. Kuid mina nägin seda eelmist – vahvat ja optimistlikku. Selline oli minu Odessa ja “Minu Odessa”. Lootsin kirjutades väga, et ka lugejad hakkavad vaimseteks odessiitideks. Odessa on seda väärt. Nüüd loodan, et Odessa tõuseb taas ja ma saan kunagi kirjutada raamatule teise osa sellest muutunud, kuid ikka nii suurepärasest paigast.

