Järgmisena sõna “Minu Malaisia” autorile Cristo Pajustile!
178.
Aasta on 2015 ja olen end sisse seadmas tehnoloogiamaailma Mekas, San Francisco külje all Räniorus ehk Silicon Valleys. Käsil on programm, kuhu olen oma iduettevõttega välja valitud tuhandete seast, ning diili üks osa näeb ette, et veedan umbes pool aastat USAs. Muidugi loon hulgaliselt kontakte ja võtan muuhulgas ühendust ka paljude kohalike eestlastega. Nii saan kohalikest oludest kiiremini pildi ette ja õpin teiste kogemustest, kuidas selles karmis konkurentsis ellu jääda.
Meeldiva üllatusena komistan otsa ka Edele, kes veab eest Eesti by the Bay väljaannet, kajastades San Francisco lahe piirkonna eestlaste kogukonna tegemisi. Lepime kokku intervjuu ning varsti ilmubki Ede vahendusel lugu sellest, kuidas kolm noort ettevõtjat on jõudnud kaugelt kodust siia, piimajõgede ja pudrumägede vahele, et muuta reklaamitööstust igaveseks.
Aeg Mountain View’s möödub kiiresti ja enne kui edasistele maailmavallutustele suundun, korraldan oma kodubasseini ääres ärasaatmispeo ning kutsun kohale kõik, keda oma California-teel kohanud olen. Teiste seas on kohal ka Ede kogu 
oma perega ning tuleb välja, et neilgi on peagi plaanis kolida tagasi Eestisse. Lahkumiskingituseks saame Ede kaasa Steni taustale viitava suure „Skype’i” rannarätiku ja vahepeal Ede sulest ilmunud raamatu „Minu California”.
Pean seda enda esimeseks isiklikuks kokkupuuteks “Minu…” sarjaga, kuigi sarja märganud olin varemgi. Lugesin toona raamatu läbi ja muidugi oli äratundmishetki, kuid uneski ei osanud näha, et kaheksa aastat hiljem avaldan samas sarjas ise oma esikraamatu „Minu Malaisia”.
Aeg läks. Minu teele sattus mulle eneselegi märkamatult teisigi “Minu…” sarja autoreid. Vahetult enne Ameerikasse kolimist olin ette võtnud veel ühe hüppe tundmatusse: end üles andnud tõsieluseriaali filmimisele! Salsakool Casa de Baile otsis kuut julget, kelle teekonda nullist sajani poole aasta jooksul jälgida, et sarjaga uusi tantsuhuvilisi inspireerida.
Üks minu kontaktidest oli tantsukooli kaasomanik ja ka ise treenerina tegutsev Andre, sarmikas ning alati positiivsusest pakatav tantsuõpetaja. Aastatel 2014–2015 ei teadnud me vast kumbki veel, et mõlemad satume elama – küll erinevatel aegadel – Brasiiliasse ning kümme aastat hiljem esitleme ühiselt Andre „Minu Brasiilia” raamatut.
2021. aasta lõpul võtsin ette elamusreisi Pakistani ja üheks reisijuhtidest osutus Rene. Reis oli korralik seiklus: ukerdasime liustikel ning sattusime muuhulgas näiteks olukorda, kus maalihe oli osa teest minema pühkinud ja edasi tuli minna jalgsi. Sellest kõigest kirjutasin hiljem Rene palvel artikli Go Reisiajakirjale.
Kuidagi viis mõni kuu hiljem üks asi teiseni ning otsustasime 2022. aasta alguses 
Pakistanis lähedaseks saanud grupi kokku ajada Dublinis, et külla sõita samale Renele, kelle sulest oli selleks ajaks ilmunud „Minu Iirimaa” (hiljem on ta sarja kirjutanud veel kaks raamatut, hiljuti ilmus talt „Minu Tai”). Aga toona, hilisel tunnil köögilaua taga tuli jutuks, et olen pikalt elanud Malaisias, ning peremees lausus veendunult, et see eluetapp tuleb kaante vahele vormistada.
Kui mainisin, et tegelikult oli Petrone Print mind juba märganud ja ühendust võtnud, kuid olen seni kirjutamist aina edasi lükanud, siis nüüd polnud enam pääsu. Sealsamas Rene köögilaua taga Dublinis otsustasin, et õige aeg on käes! Lendasin tagasi Keeniasse, kus elan siiani, ja asusin kõike Malaisias kogetut kirja panema….
Juba järgmisel aastal ehk 2023 oligi „Minu Malaisia” trükisoojana lettidel. Esitleda aitasid seda Tallinnas mu ammune lemmikraadiohääl Ivo („Minu Amazonas”) ning Tartus Epp („Minu Ameerika” ja kogu sarja looja).
“Minu…” sarja autoreid on mu ümber tiirelnud enne ja uusi kohtumisi tuleb veelgi, mõni näide veel: mu õega tänaseks abielus ja pere loonud Brigitta („Minu Armeenia”) ning tema õde Jaana („Minu Berliin”), AIESECist tuttav Janek („Minu Bulgaaria”), Andre elukaaslane Marita („Minu Madeira”), mu enda raamatu toimetaja Mae („Minu Taani”, “Minu Hiiumaa” ja „Minu lõunamaa”)…
Need on vaid mõned näited neist helgetest inimestest, kes on mu teele sattunud ja kellega meil kõigil on nüüd veel midagi ühist. Me kõik oleme oma lood kaante vahele pannud ning jäädvustanud nii ühe eluetapi, millest paljudel muidu aimugi poleks.