Elu loomade ja lindudega

/See on ajakirjas “Kodu ja Aed” aprilli hakul ilmunud lugu./

Küll on hea tunne, kui mind toetab rutiin! Ka kõigi oma varasemate eluseikluste juures olen ma rutiini alati kalliks pidanud. Ja nüüd, siin maaelus, ei olegi muud lahendust: just korduvad päevarütmid aitavad elu nautida.

Kas maal on lihtne? Ei ole. Maaelu on vintsutus ja karastumine. Eriti tunduv see nii kaheksal kuul aastaringist: mõtlen neid r-tähega kuid, mil soovitatakse D-vitamiini juurde tarbida. Aga isegi kui mul on mõne r-tähega kuu hommikul ärgates selline tunne, et ei tahaks mitte kuidagi nina õue pista, siis tasub mul vaid vaadata klaasist terassiukse poole, ja see tunne muutub. Sealt paistab valge kasuka seest kaks ustavat silma. Ta teab, et minu peale võib loota. Meie Lõvi. Koolibussile läinud peretütre on ta teele saatnud ja nüüd on ta tagasi: vaatab läbi klaasukse, pea viltu, mismoodi ma köögilaua juures talle sööki kaussi panen. Kui näeb, et olen valmis, jookseb terassiukse juurest minema, ringi ümber maja, eesukse juurde: seisab seal valveseisakus, sest teab, et kohe avaneb välisuks. “Lõvi, koht!” Teeme iga kord ka kuuti mineku rituaali läbi, lihtsalt niisama, rutiini kinnistamise mõttes.

Samal ajal on eesuksest sisse lipsanud meie kassid. Morris kindlasti. Aga Chucki pean vahel kutsuma. Kuigi identsed kaksikvennad, on nende iseloomud täiesti erinevad. Morris on inimsõbralik, Chuck aga salapärane, isegi salalik. Mina neil väliselt vahet ei tee (sellega saab hakkama vaid noorem põlvkond), aga käitumise järgi küll. Vahel tundub mulle, et Morris nügib Chucki välisukse juurde ootama. Mul on nimelt üks reegel: ma ei anna kunagi kassidele eraldi süüa – kuna ma neil vahet ei tee, siis on ainuke võimalus neid korraga toitu. Ja Morris on sellest ammu aru saanud, et üksinda platsi ilmumisest pole küllalt. Ta on koostööaltis, sangviiniline, ekstravertne, ja muidugi saan ma temaga paremini läbi kui Chuckiga. Tundub ehk imelik väide kõige selle juures, et ma neil väliselt päris hästi vahet ei tee? Nad on mõlemad kollasetriibulised, tõunimeks “seto kuld”, seega peaksid kohaliku uskumuse järgi majja rikkuse tooma.

Ja siis nad saavadki ühe laia madala taldriku peal oma suure portsu korraga ette. Nii kassid kui koer saavad siin majas hommikuahetuses suure söögi ja õhtupimedas väiksema lisaportsu. Sel ajal, kui seto kuld kahest suust süüa ahmib, toidan mina toatibusid. On ju kevad, tibutamise aeg! Vaasis koguvad hoogu pajutibud, inkubaatoris soojenevad uued munad ja kaks laari vastkoorunuid on juba väljas. Vanadesse sahtlitesse olen ise ehitatud võrgud peale, seal nad kudrutavad ja säutsuvad, oma soojade plastemade all. Kassidelegi pakub see säutsuv kooslus huvi, aga nad teavad, niipea kui nad selle huviga midagi ette võtavad ja varitsusse asuvad, saab perenaine vihaseks. Ja nad teavad ka seda ka, et kui mul tibud söödetud, peavad nemad nagunii õue tagasi minema. Morris laseb sel rahulikult sündida ja suundub kas lauta või koeraga mängima, aga Chuck võib olla see, kes tagasi majja üritab vupsata.

Kas toakassist saab laudakassi?

Kui mult keegi küsiks, milline loom on mulle maaelu kombinatsioonis kehva üllatuse valmistanud, siis… pean tunnistama, et seda on teinud kass. Ma olen terve elu olnud kassiinimene, kasvasin koos  kassidega ja kui ma siia tarre aastaringselt kolisin, võtsin kaks kassipoega. Teoorias oli plaan selge: kasvatada neist laudahirmud-hiirtemurdjad. Me pole ealeski ise neid kasse elumajja sisse toonud. Esialgu elasid nad aidas, siis laudas, aga kui ma ütlen, et “elasid”, siis mõtlen seda, kuhu meie neid tagasi tassisime. Tegelikult leidsid kaks triibikut ise väga kiirelt üles tee majja, ja kuigi selles majas käis suvi otsa remont ja juurdeehitus, ei lasknud nad end sellest heidutada, ikka arvasid nad, et nende koht on seal, kus asuvad diivan, pliit ja külmkapp. Tagantjärele mõtlen, et asi oli selles, mismoodi möödus nende varane lapsepõlv: kuigi geneetiliselt pärit “seto kuld” liini laudakassidest, sündisid-kasvasid nad lauljatar Lenna Kuurma hubases Nõmme kodus. Selleks, et hiirepüüdjaid laudakasse saada, tuleks nad võtta poolmetsikust laudapesakonnast, nii et neil ei tuleks pähegi ideed, et ka toas võiks elada. Karta on, et suure suve saabudes jätkub miu oma triibikutega sama sõda nagu mullu: kui aknad lahti, hüppavad kassid sisse, köögilauale uudistama ja toadiivanile magama. Olen nõutu. Nad on endale kehtestamas elu, mis oleks täiesti sobilik korterikassidele. Aga meil on siin teispool hoovi laut, kus võib viljakottide kõrval kohata hiirejunne. Ehk on rutiinist abi? Meelitan kassid järjepidevalt lauta tagasi ja vaatan, et ma neid üle ei toidaks.

Aga tagasi hommiku juurde. Kui olen toatibud ära toitnud, siis on aeg minna – ettevaatust, et kassid jälle sisse ei saaks! – uksest välja, üle hoovi, lauta. Seal elavad meil üheksas erinevas boksis üheksa erinevat kanakommuuni. Ma olen hingelt sisekujundaja, nii olen meie kanaboksid teinud esteetiliselt meeldivad: vanad klaasideta aknaraamid on klammerdatud võrkudega, siiasinna on riputatud kuivatatud taimi, vanadest pistkardinatest on tehtud pesakastide katted. Kui ma oleksin kana, siis tahaksin siin elada.
Kõigepealt avan uksed neile, kel on olemas õueühendus – seda praegu kõigil ei ole, aga suveks saavad nad kindlasti kõik värskesse õhku. Praegused üheksa boksi on vajalikud selleks, et tegeleda kevadise tõuaretusega. Ühes boksis elavad hõbehallid, teises oranži-valge kirjud, kolmandas mustade sulgedega rohemuna-munejad, ja nii edasi… Nad on kõik ootel: kohe tuleb hommikune toidunoos, nad teavad!
Mulle meeldib kuulata lindude audioetteastet. Hetkel, kui ma hommikul lauta tulen, sädistavad kõik ootusärevalt. Hoian alati sama toitmise järjekorda: mida rutiinsem, seda turvalisem ja õnnelikum on olukord. Päripäeva järjekorras saavad kõik boksid oma söögi kätte. Vesi tuleb õnneks automaatselt. Ja boks boksi järel muutub audiotaust laudas. Sädinast saab vaikne toksiv nohin ja mõned üksikud kiuksatused-ühmatused… kuni saabubki vaikne rahuolev söömine. Koer ja kassid on mul kogu see aeg jalus ja kasutavad võimalust saada kausist jõusöödasegu ampsu. Las nad siis saavad. Las neil olla oma karja tunne.

Kui see kõik tehtud, siis saan lõpuks tuppa, oma kirjatööde kallale. Vahepeal ilmestab elu kanakari akna taga. Kui jäsemed kangeks hakkavad jääma, lähen teen taas mõne laudalaine: suurte taskutega dressipluus selga ja mune korjama! Ka harilik pliiats on pluusitaskus, et kohe kirja panna, kust boksist ja mis kuupäevaga on see muna tulnud. Ma olen läinud selle peale, et aretan iseenda lauda põhjal ristandtibusid, pärast seda, kui mul aasta tagasi tõutibude tung peal ära käis. Mu boksides elab ka tõugude esindajaid, aga mu eesmärk on iseenda – ja võibolla ka mõne sama meelt ostja – jaoks saada teadlikult ristatud linde, võimalikult haiguskindlaid ja ilusaid, värviliste munade munejaid.

Kui ma umbes kolm korda päevas neilt mune käin korjamas, siis ajan kindlasti lindudega juttu. Kummalised äratundmised tekivad selle protsessi käigus. Ma märkan näiteks, kes mis kellaajal ja mis pesakastis muneb, ja kes on see boksikaaslane, kes tammub jalalt jalale ja tänitab kõrval… Miks see tänitaja ometi küll teise pesakasti ei lähe, see on ju täpselt sama ilus ja ootel?

Mõnikord juhtub, et ma teen laudas midagi ootamatut, rutiinist välja ulatuvat. Kord näiteks tõmbasin pähe oma tütre mütsi. Audio, mis mind laudas tabas, oli selgelt eristatav. “Aaappi, see on ju tema!” täheldas üks. “Kaas taaa on kuidagi imelik?” lisas teine. “Iiimelik müts!” pani kolmas. “See on ju selle teise oma!” lisas neljas. Ühesõnaga, lõugade lõksutamine käis laisa uudishimu saatel, see oli teistsugust tooni, kui tavaliselt, aga kindlasti tundsid nad ära, et mütsilotu all oli ikka seesama perenaine.

Niimoodi need päevad siin lainetena lähevad. Vahepeal kirjutan, siis võtan ette füüsilisi töölaineid, kusagile sinna mahub ka lapse koolist tulek, söögitegu. Ootamatult ongi pimedaks läinud. Seda tähistan laudas tulede kustutamise ja koerale-kassidele õueampsu andmisega. Kanad on õigeks kellaajaks end õrrele sättinud ja koer-kassid tulevad jooksuga oma ampsu ootama.
Homme jälle päev!

Ja mis on elu mõte? Elu mõte on elu ise. Selles ei saa kahelda, kui loomade ja lindudega koos oled.