Vastan Dakile. Blogimise ja privaatsuse teemadel.
Daki küsib:
Mis sa arvad, kas Eestisse tulles muutub su blogi stiil – hakkad kirjutama vähem isiklikumalt? Sest see on ju konnatiik, teadupoolest. Ja ma vaatasin, et juba küsiti majanumbrit. Kujutad sa ette, kui kõik su suured austajad su maja ümber kogunevad, et sind silmaga näha ja näpuga katsuda? Minu jaoks on see päris hirmutav mõte, iseenesest.
Vastan:
Jah, ma olen ise ka selle üle vahel mõelnud. Ma seda majanumbrit ei pane ikkagi blogisse, kuigi vastan ilmselt kirjas sellele küsimusele, kui keegi päriks (nii et kingadraakon, maili mulle). Tänava nimi on nagunii juba öeldud, seal tänaval on nagunii ainult paar renoveeritud maja… Ja tegelikult leiab selle aadressi ka elanike registrist üles, nagu igaühe ametliku elukoha leiaks.
Aga siia ma ikkagi ei pane, just nimelt, see on üle mingi nähtamatu ja seletamatu piiri mu jaoks. Just nimelt, see on liiga reaalne.
Mis puutub isiklikesse teemadesse, siis igasuguseid muljeid Eestiga taaskohanemisest saan kirjutada ikkagi, kasutades lugudes anonüümseid või esitähtedega tegelasi. Kui see mind inspireerib ja kui jääb aega, siis teen seda. Lapsepõlvega või noorpõlvega taaskohtumised – teen seda. Justini uus kohanemine – ilmselt kirjutame sellest mõlemad.
Niisugust isiklikkust, nagu oli eppppp-blogis näiteks eelmise aasta novembris, seda pole siin ka praegu enam.
—
Daki jätkab:
Kaugelt on hea avalamalt kirjutada, mulle tundub. Säilib siiski reaalne privaatsus, või ma ei oskagi seda sõnastada. Aga siin, virtuaalses reaalsuses eraelust kirjutades ohverdad selle võrra ka oma reaalsest privaatsusest (minu juhtumid tänaval, kui kuulen, et keegi ütleb “seal läks daki vist” – hirmutav mõelda mõneti, kui paljud võivad mind läbi ja lõhki tunda ja mul pole nende olemasolust aimugi). But that’s the price we must pay:)
Vastan:
Jah, see see on – kui paljud võivad sind tunda ja sina neid mitte? Aga ma arvan, et siin pole karta midagi. Põhimõtteliselt on need inimesed head ja neil on sinuga (minuga) palju ühist.
Just mõtlesin ükspäev ka sellele, et suurem osa inimesi, kellega ma New Yorgis lähemalt suhtlen, on leitud tänu blogimisele.
Ja veel samm edasi, isegi arvestatav osa eestlasi Eestist, kellega praegu suhtlen ja kellega ka Eestis loodetavasti tihedamini suhtlema jään, on tulnud blogi kaudu. Järelikult? Järelikult on blogi mulle väga palju head teinud.
Aga ma saan muidugi aru küll, millest sa tegelikult räägid. Mul on kogu aeg silme ees pilt apteegist: kuidas mina lähen Belle Harboris näiteks vitamiini ostma ja meie uudishimulik apteeker pole poole aasta jooksul veel suutnud aru saada, kes ma olen (see on tõsi). Ma ütlen talle leti juures “Tere, aitäh!”, annan raha, võtan purgikese ja lahkun. Ta on minu jaoks lihtsalt natuke liiga uudishimulik – või ma ei tea, mis see on, igatahes mulle ei meeldi temaga rääkida pikemalt.
Ja mul on siin see valik. Olla tema ees anonüümne, lihtsalt üks kuju, kes siin ringi kõnnib.
Aga kas ma Tartus ja Tallinnas saan sellise valiku?
Kindlasti vähem. Kindlasti tuleb kusagil see uus apteeker, kelle silmadest ma näen, et ta teab… või kes isegi hõikab: “Oo, teie olete vist see Epp Petrone.” Mille peale ma kohe kindlasti ei oska midagi normaalset spontaanselt vastata.
Aga ma ei jäta tema pärast ometi kirjutamata. Pealegi see seik ei olegi (ei olekski) otseselt ebameeldiv, see lihtsalt on midagi, mis blogimisega kaasas käib.
Sul on justnagu rohkem “naabreid”, kahe asemel on näiteks kakssada naabrit, kes oma arust su elu kohta k õ i k e teavad. Tegelikult ei tea te pooli asjugi, veeranditki mitte 😉
Ja rõhuv enamus neid teadjaid on ju heatahtlikud. Ma arvan.
nii pikk jutt väärib juba selgitust, miks ma nii küsisin, nagu ma küsisin.
esmalt, seepärast, et ma elan ise praegu mainitud valgevase tänavas. aga et ma ei tunne oma majanaabritest kedagi, siis poleks ma olnud üldse imestunud, kui epp oleks (kaudselt) osutunud mu majanaabriks. ilmselt see nii siiski pole 😛
teiseks, seesama privaatsuse küsimus. et kas selles mängus võib ka niisugusele küsimusele vastuse saada. või teisisõnu, kui kaugele epp sellel mängul minna laseb.
aga see-inimene-teab-mind-aga-mina-teda-ei tea-olukorraga puutub vahel kokku ka mitteblogija.
Maili mulle, kirjuta natuke endast, ja ma ütlen 😉 tore on, kui oma tänaval või äkki isegi oma majas juba mõni tuttav ees.
Me küll ei tea, kauaks me jääme Valgevasesse. Kui kusagilt rahaõnne tuleb, siis me seda maha ei müü. Aga realistlikult vaadates, tuleb vist ikka müüa ja suurem pesa leida.